/nginx/o/2023/02/23/15159144t1h1e36.jpg)
Nad olid justkui teineteise jaoks loodud. Samas metsatukas üles kasvanud, läksid nad noorukieas oma teed, kuid said hiljem uuesti kokku ja otsustasid leivad ühte kappi panna. Kuid pärast pikki koos veedetud aastaid paistis, et nad olid lahku kasvanud. Peagi nad ka lahutasid.
See kurb lugu on ehk paljudele liigagi tuttav, kuid siin on üks oluline erinevus – osapooled ei ole inimesed. Nad on linnud.
Loomade käitumist uurivad bioloogid on avastanud, et mõned loomad – eelkõige linnud – jäävad oma partneritega aastateks kokku ja kasvatavad sageli koos ka järglasi. Mõned uurijad on oma hämmastuseks avastanud, et need pealtnäha kindlad paarid võivad ka lahku minna. Kuigi teadlased püüavad üldiselt antropomorfismist hoiduda, ei suuda nemadki alati kiusatusele vastu panna. See selgitab, miks bioloogia-alane teaduskirjandus vohab uuringutest, kus analüüsitakse tegureid, mis loomad «lahutama» paneb. Alates albatrossidest kuni pingviinide, kobraste ja merihobukesteni välja.
Teadmiste kogunedes on teadlased järeldanud midagi üllatavat: mõnikord on lahkuminek lausa kasulik, seega võib see olla evolutsiooni käigus arenenud käitumisviis. Vahel võib see trend aga kontrolli alt väljuda ja elujõulised linnukolooniad hääbuda. Enamgi veel, teadusuuringutes on tuvastatud veel üks ootamatu tegur, mis sellesse suhtekriisi panustada võib: kliima muutumine.
Paljud loomad ei lähe iial lahku sel lihtsalt põhjusel, et nad ei kipugi monogaamseid paare moodustama. Näiteks teeb seda vaid 5 protsenti imetajatest. Evolutsioonilisest vaatenurgast on see loogiline: erinevate partneritega paaritudes sünnib loomadel rohkem elujõulisi järglasi. Seetõttu on teadlased ammu pead murdnud, miks monogaamia üldse eksisteerib – eriti lindude seas, kus vähemalt 80 protsenti liikidest jääb oma partnerile truuks.
2018. aasta uuringus pakuti sellele evolutsioonilise müsteeriumile mitu selgitust. Näiteks, kui järglaste toitmine nõuab kahe täiskasvanu pingutust, peaks emastel ja isastel olema kasulik pärast paaritumist kokku jääda. Samuti võib see kasuks tulla juhul, kui keskkonnatingimused halvenevad, sest pikaajaline paar võib oma jagatud kogemuse toel paremini hakkama saada.
Et lugu veel segasemaks ajada, teame ka nüüdseks, et loomadel on erinevaid monogaamia vorme. 20. sajandi lõpul näitasid geeniuuringud, et paljud «ustavad» loomad siiski painutavad reegleid: üks partneritest võib ka mujale paarituma hiilida. Seetõttu teevadki bioloogid nüüd vahet geneetilisel ja sotsiaalsel monogaamial. Esimesel juhul elavad loomad vähemalt osa ajast paaris ja saavad järglasi vaid oma partneriga, teisel elavad ja kasvatavad loomad oma järglasi koos, kuid paarituvad mõnikord ka teiste partneritega.
Nii geneetiliselt kui sotsiaalselt monogaamsed suhted võivad lahkuminekuga lõppeda, kuigi see ei käi alati ühte moodi. Tavaliselt geneetiliselt monogaamse joonelise merihobukese (Hippocampus erectus) jaoks näib lahkuminek olevat mälukaotuse tagajärg. 2021. aasta uuringus leidsid teadlased, et kui merihobukeste paar pärast sigimist eraldi akvaariumitesse pandi, ei eelistanud emane enam endist isaspartnerit. Kui ta pärast järeltulijate sündi kahe teise merihobukesega kokku pandi, näis ta olevat partnerlussuhte unustanud ja võis sama tõenäoliselt paarituda ükskõik millise teise isasega.
Muudel juhtudel mängib rolli mõni aktiivne tegur. Võtkem näiteks sotsiaalselt monogaamne Euroopa kobras (Castor fiber). 2017. aasta uuring näitas, et Kagu-Norras elutsevatel isenditel tekib pärast seitset koos veedetud aastat teatud kihelus: paarid kipuvad siis lahku minema. Sageli vallandas lahkumineku uue ja noorema, kas isase või emase rivaali ilmumine.
/nginx/o/2023/02/23/15159145t1hf41e.jpg)
Mõnikord nimetatakse seda nähtust sunnitud lahutuseks. Paar kuud tagasi avaldatud uuring näitab, et nii juhtub ka albatrossidega. Bioloogid leidsid, et kui India ookeani lõunaosas Crozet’ saarestikus elavad isased rändalbatrossid (Diomedea Exulans) olid «häbelikumad», valis nende emaspartner «julgema» isase ilmumisel viimase.
«Nagu ka inimeste puhul, päästab lahkumineku valla mingi kindel sündmus, mis sunnib neid otsustama, et nad tahavad oma partneri maha jätta,» selgitab Horvaatia Ruder Boskovici instituudis töötav teadlane Antica Culina, kes ongi osa oma karjäärist pühendanud loomade paarisuhete uurimisele.
Culina sõnul on peamine ajend sigimisedukus, või pigem selle puudumine: kui järglasi ei tule, siis minnakse tõenäolisemalt lahku. Kuid viimasel ajal on bioloogid mõistnud, et lahkuminekutel on teisigi põhjuseid.
Lahkuminekute laine
Igal aastal septembris kogunevad mustkulm-albatrossid (Thalassarche melanophris) sigima ja järglasi kasvama Falklandi saartele. USAs Massachussettsis asuva okeanograafiainstituudi teadlane Francesco Ventura jälgis oma kolleegidega 15 aasta jooksul 424 emast albatrossi ja registreeris, kas nad jäid oma partneritele truuks.
Nad leidsid, et ootuspäraselt ajendas lahkuminekut kõige sagedamini ebaõnnestumine sigimisel. Iga emane muneb vaid ühe muna ja kui sealt linnupoega ei kooru, lähevad linnuvanemad rohkem kui viis korda tõenäolisemalt lahku. Ventura töörühm avastas ka korrelatsiooni lahkumineku ja merepinna temperatuuri vahel. Näiteks aastatel 2012-2016 ei olnud merepinna temperatuur tavatult kõrge ja lahutusmäär oli veidi alla 4 protsendi. Kui saarte ümbruse merepind 2017. aastal tavapärasest soojemaks muutus, tõusis ka lahkuminekute määr 8 protsendini.
/nginx/o/2023/02/23/15159148t1h2dd9.jpg)
Ventura ja tema kolleegid, kes avaldasid oma leiud 2021. aastal, märkasid aga veel midagi. Soojematel aastatel – mis arvatavasti on globaalse soojenemise tagajärg -, otsustasid isegi mõned edukalt siginud emasloomad oma partnerid maha jätta.
«On hästi teada, et üks peamisi albatrosside lahkuminekute põhjuseid on seotud sigimisedukusega,» ütleb Ventura. «Aga me leidsime, et hoolimata sellest edust või edutusest ja hoolimata varasemast sigimisedukusest, tõusis koos meretemperatuuridega ka lahkuminekute tõenäosus.»
Miks? Ventura ütleb, et kui meri on soojem, on toitu vähem, mis omakorda tähendab, et albatrossid peavad söögi leidmiseks pikemaid teekondi ette võtma. On teada, et toidupuudus tõstab merelindudel kortisooliga sarnase stressihormooni taset. Ta arvab, et stressis ja näljane emane võib kahtlustada, et tema partner on tema näljas kuidagi «süüdi», kuigi tegelikkuses ongi toitu lihtsalt vähem. Teisisõnu võivad Albatrossid Ventura hinnangul selle põhjal teha otsuse, kas jääda või minna.
Hiljutised uuringud näitavad, et see võib loomadele halba tõotada. Möödunud aastal avaldas Põhja-Carolina ülikooli teadlane Brian Lerch koos kolleegidega matemaatilise mudeli loomade lahkuminekute kohta. See näitas, et on asjaolusid, mille puhul evolutsioon seda isegi soodustab.
Mudelis eeldati, et lahkumineku algatavad emasloomad, kes oma sigimisedukust suurendada soovivad. Teadlased järeldasid, et mida suuremad on erinevused isaste territooriumide – mida iseloomustab näiteks toidu kättesaadavus või kiskjate arvukus – vahel, seda tõenäolisemalt jätavad emasloomad oma paarilised maha. Seda seetõttu, et kehvemate tingimustega territooriumil on keeruline järglasi kasvatada ning nii tekib emastel soov uue isase territooriumile kolida. Kuivõrd peaks paremaid territooriume alati saadaval olema, võib emasloomale uue partneri leidmine potentsiaalselt tasuv olla.
«Leidsime, et mida kehvemaks muutuvad kehvad tingimused või mida paremaks muutuvad head, seda kasulikum ja tõenäolisem on, et linnud lahku lähevad,» ütleb Lerch.
Põhimõtteliselt võib öelda, et kui kliimamuutused vähendavad ajutiselt toidu kättesaadavust, nagu see Falklandi saarte ümbruses juhtus, võivad emasloomad järeldada, et nad on kehval territooriumil ja et lahkuminek on õige valik.
Kuigi lahkuminek võib üksiklinnule mõnikord kasulik olla, näitas mudel, et mida rohkem linnud lahku lähevad, seda enam langeb koloonia kui terviku sigimisedukus. Lerch kahtlustab seda sellepärast, et palju aastaid koos olnud paaridel on palju ühiseid kogemusi, mistõttu on neil suurem tõenäosus järglasi edukalt kasvatada kui paaril, kes esimest korda koos järglasi saada üritab. «Meie mudel näitas, et mida rohkem lahku minnakse, seda enam väheneb kogu koloonia sigimisedukus,» ütleb Lerch.
Hääbuvad kolooniad
See viitab, et kui kliimamuutused põhjustavad populatsioonis suure lahkuminekute laine – eriti kui lahku lähevad kogenud paarid, kellel on parim võimalus edukalt järglasi kasvatada – võivad poegimiskolooniad hääbuda.
Hea uudis mustkulm-albatrossidele Falklandi saartel on see, et nende poegimiskoloonia on elujõuline. Pole mingit otsest põhjust arvata, et meretemperatuuri tõusuga vallanduv lahutustelaine tooks kaasa selle koloonia hävimise, kirjutab Ventura. Kuid mujal juba kahanevate kolooniate puhul võivad kliimamuutustest vallanduvad suured lahutuste määrad endaga tõsiseid tagajärgi kaasa tuua.
«On merelinde, kes sigivad isoleeritud kolooniates, mis on juba ühed ohustatumad selgroogsete populatsioonid,» ütleb Ventura. «Normaalsete sigimisprotsesside häirumine võib nende populatsioonide jaoks palju problemaatilisem olla.»
Lõuna-Argentinas Punta Tombo lähedal asuv Patagoonia pingviinide (Spheniscus magellanicus) kahanev koloonia võib olla haavatav. Need monogaamsed linnud on oma pesitsuskoha suhtes valivad ja suunduvad tavaliselt aasta-aastalt alati samasse kohta. Pingviinid eelistavad pesitseda põõsastes või urgudes, mis pakuvad kaitset kiskjate ja ilma eest. Kõige paremini kaitstud pesadega isendid saavad kõige tõenäolisemalt järglasi.
/nginx/o/2023/02/23/15159150t1h5fa0.jpg)
Mullu avaldatud uuringust selgus, et pikaajalised paarid hakkasid kasvavas tempos lahku minema, kui nende pesa oli möödunud aastast kehvemini kaitstud. Kui kliimamuutuste tagajärjel ka kaitsvad põõsad välja surema hakkavad, siis lahkuminekute määr tõuseb.
«Ebaõnnestumine sigimisel võib hoogu anda negatiivsetele tagajärgedele,» ütleb uuringu autor, Washingtoni ülikooli teadlane Eric Wagner. Kui paarid lahku lähevad ja emased endale uued partnerid leiavad, ei pruugi uutel paaridel sigimine nii hästi õnnestuda, sest neil ei ole ühist kogemust järglaste kasvatamisel. See vallandab omakorda veel suurema lahkuminekute laine.
«Eeldame, et kliimamuutuste tagajärjel ei saa enamik liikidest toidule ja elupaikadele sama hästi löögile kui varem,» ütleb Lerch. «On põhjust arvata, et see toob kaasa ka rohkem lahkuminekuid.»
Üks poegimiskoloonia mudel näitas, et kui isas- või emasloomi innustatakse sagedamini lahku minema, võivad elujõulised populatsioonid kaduda – protsessi uurijad nimetavad seda evolutsiooniliseks enesetapuks.
Kõik see tõestab järjekordselt, kui oluline on kliimamuutusi leevendada. Teame, et süsihappegaasi heitkoguste vähendamine aitab inimestel ja looduslikel ökosüsteemidel globaalse soojenemise hullemast mõjust pääseda. Selgub, et see tegevus võib mõned loomad päästa ka südamevalust.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Mariliis Kolk.