NEW SCIENTIST ⟩ Intervjuu: lageraie lõhub puid elus hoidvad sidemed

Suzanne Simard. Foto: CC BY-SA 4.0, Wikimedia Commons

Suzanne Simard kasvas üles Kanadas Briti Columbias Monashee mägedes. Tema teadustöö, mis algas nn metsavõrgustiku (Wood Wide Web) avastamisega, on meie arusaama metsadest põhjalikult muutnud. Praegu tegutseb Simard Briti Columbia ülikooli metsaökoloogia professorina.

Vähesed teadlased suudavad oma doktoritööga suurt mõju avaldada, kuid 1997. aastal Suzanne Simard just seda tegigi. Ta oli avastanud, et metsas kasvavad puud jagavad ja vahetavad toitaineid juuri ühendavate seenevõrgustike kaudu. Tema uurimistöö metsavõrgustiku kohta jõudis teadusajakirja Nature kaanele. Toona pani see kehtiva metsandusmudeli korralikult proovile, kuid tänaseks on see juba laialdase heakskiidu osaliseks saaanud.

Siiski peavad Simard ja tema kolleegid jätkuvalt võitlema eelarvamustega selle kohta, kuidas taimed omavahel suhtlevad. Muuhulgas näitavad nende uuringud, et metsavõrgustik on nagu aju ja selle kaudu liigub info kogu metsas, puud aitavad oma järglasi, turgutavad neid ning suudavad varasematest kogemustest omandatud tarkusi edasi anda noormatele põlvkondadele.

Simard nimetab end metsadetektiiviks. Ta veetis oma lapsepõlve Kanadas Briti Columbia metsades, kus tema perekond juba põlvkondade kaupa metsanduses elatist teeninud oli. Noore naisena otsustas ta oma vanemate jälgedes astuda, kuid mõistis peagi, et kaasaegsed metsanduspraktikad ohustavad tema armastatud ökosüsteemi püsimajäämist. Ta teadis, et kui metsa langetada veidi pehmemal moel, suudavad metsad end tervendada ning asus uurima, kuidas nad looduslikult nii vastupidavad on. Sellel teel on tema mure metsade tuleviku pärast teravat uudishimu äratanud.

Praeguseks on Simardist saanud Briti Columbia ülikooli metsandusteaduskonna professor. Tema uus raamat «Emapuud otsimas. Metsa tarkuse avastamine» räägib, kuidas tema elu ja uurimistöö – nagu ka puud metsas -, on lahutamatult põimunud.