Geoloogia instituudi juht Olle Hints: «Teame päris hästi, mis toimus 450 miljonit aastat tagasi»

Olle Hints Foto: Erakogu

Mis ühendab Eestit ja Marokot? Himaalaja mäestikku ja Pakri pankrannikut? Neid omavahel pealtnäha üsna erinevaid paiku iseloomustab sarnane maapõu, mille kivimid tekkisid ordoviitsiumi ajastul. «See oli ammu enne dinosauruseid ja mammuteid,» ütleb Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi juht professor Olle Hints.

Ordoviitsiumi periood vastab ajavahemikule 485–444 miljonit aastat tagasi, mis tundub olevat äärmiselt ammu, aga Olle Hints kinnitab, et planeet Maa vanuseks on 4,567 miljardit aastat ja selle taustal ei jäägi ordoviitsium väga kaugesse aega. «Maa esimestest sadadest miljonitest aastatest ei tea me väga palju, aga 500 miljonit ajas tagasi minna pole geoloogide jaoks sugugi võimatu,» kinnitab Hints. «Ordoviitsiumi-aegset Maad me tunneme päris hästi.»

Elu lõunapoolkeral vee all

Sel perioodil paiknesid kontinendid tänapäevasest erinevalt ja Eesti oli osa Baltika ürgmandrist. «Baltika mandril, mis oli eraldi maakoore tükike, asusid praegused Balti riigid, Skandinaaviamaad ja Venemaa Uuralitest lääne poole jääv osa,» selgitas Hints. «Ja kontinent ise polnud sugugi samas kohas, kus praegu, vaid lõunapoolkeral.» Teadlase sõnul oli meretase ordoviitsiumi ajal tänapäevasega võrreldes kõrge ja paljud kontinendid jäid vee alla. Nii ka Eesti ala ja see ongi põhjus, miks on meie maapõueuurijatel just sellest perioodist väga hea ülevaade – meres settinud liivast ja mudast moodustusid aja jooksul kivimid. «Devoni ajastul sai Eestist maismaa ja pärast seda lõppes mereliste settekivimite teke, sest maismaal toimub kulutus,» selgitab Hints. «Nii et kui räägime meie lubjakivist, siis suur osa sellest on pärit ordoviitsiumi ajastust. Ja sellest on ehitatud nii Tallinna vanalinn kui Lasnamäe paneelelamud. Ka praegused uusarendused, sest kõik betoonist paneelid sisaldavad lubjakivi killustikku.»

Eesti teadlaste huvi ordoviitsiumi ajajärgu vastu on Olle Hintsi kinnitusel seotud just sellega, et unikaalset uurimismaterjali jagub. «Kivimeid uurides on meil võimalik ajas tagasi vaadata – milline oli sel ajal elustik, sest lubjakivid on enamasti tekkinud mitmesuguste organismide kodadest ja skeletifragmentidest. Kas me alati aru saame, kellele võisid need kuuluda, on iseasi.» Igal juhul oli ordoviitsiumi-aegne Eestimaa mõnusa keskkonna ja väga rikkaliku elustikuga. «Balti ürgmere rannajoon asus tõenäoliselt Soome alal – nii et osa oli koos Eestiga merepõhi ja osa juba maismaa. Ja kui maismaal oli elu veel väga tagasihoidlik – bakterid, seened, esimesed primitiivsed ja tillukesed taimed – siis mere-elustiku mitmekesisus suurenes hüppeliselt just ordoviitsiumi ajastul. Olid lülijalgsed, molluskid, käsijalgsed, sammalloomad, okasnahksed, esimesed kalad ja paljud teised,» kirjeldab Hints. Nende kivistisi me Eesti kivimites näha võimegi.

Ordoviitsiumi perioodi lõpus hakkas kliima järk-järgult muutuma, lõunapoolusel paiknenud Gondwana hiidkontinendil moodustusid ulatuslikud mandriliustikud, ookeani meretase alanes ja suur osa seni nii liigirohkest mereelustikust suri välja. «Kliimamuutused pakuvad geoteadlastele äärmiselt suurt huvi, nii see, mis põhjustas elustiku kasvuperioode kui ka suuri väljasuremisi tinginud tegurid. See aitab meil mõista, kuidas planeedi süsteemid töötavad, kuidas atmosfäär, ookean ja elustik omavahel suhestuvad ja üksteist mõjutavad ning mis selle tagajärjel juhtub.» Näiteks süsinikdioksiidi osakaal atmosfääris oli Hintsi sõnul ordoviitsiumis oluliselt suurem kui tänapäeval. «Ajastu lõpuks langes CO2 osakaal ja selle tagajärjel sai toimuda lühiajaline mandrijäätumine,» räägib Hints, lisades, et Maa ajaloos on süsinikdioksiidi taseme muutustega kaasnenud erinevad protsessid, mida on oluline tunda ja mõista nüüd, mil planeedi kliimamuutustesse annab jõulise panuse ka inimene.

Uurimistöö jätkub

Eelmisel aastal osales Olle Hints rahvusvahelisel ordoviitsiumi perioodiga tegelevate teadlaste konverentsil Marokos. Ka sellel riigil on rikkalik pärand selle ajastu kivimitest ja fossiilidest. «Meil õnnestus kohapeal külastada hiljuti avastatud unikaalset Fezouata fossiilide leiukohta,» räägib Hints. Fezouata elustiku avastamine oli tema sõnul tähelepanuväärne, sest sealt leitud fossiilid olid ülihästi säilinud ning avasid akna ürgsesse maailma, mis arvati olevat ammu kadunud. «Selle leiukoha kivististega tegeleb täna maailmas väga palju teadlasi, kes aitavad evolutsiooni keerdkäike lahti mõtestada. Maroko leid tõestab, et avastamisrõõmu ürgsetest ajaperioodidest leidub jätkuvalt.»

Eestis on ordoviitsiumi ajal settinud kivimikihte näha Põhja-Eesti klindil, paljudes karjäärides ja paemurdudes, näiteks Porkunis, ning jõeorgudes. Lõuna-Eestis on pinnakatte all Devoni ajastu liivakivi ja ordoviitsiumi lubjakivimid paiknevad sügaval maa sees. «Üks põhjus, miks Eesti on hea koht selle Maa ajaloo perioodi uurimiseks on see, et meil on lisaks paljanditele palju korralikult säilitatud puursüdamikke. Eesti maapõuest on arhiveeritud palju kilomeetreid kivimeid ja seetõttu saame lausa sentimeeter- või isegi millimeeterhaaval lugeda geoloogilist ajalooraamatut.» Kuid lisaks Maa süsteemide toimimisele ja vastastikusele mõjule ning ajaloolisele teadmisele on ordoviitsiumil Eesti jaoks väga oluline majanduslik tähendus. «Lubjakivist juba oli juttu, aga ka teised meie maavarad – põlevkivi, fosforiit ja graptoliitargilliit – kõik on Balti kontinendi veealusel ajal settinud materjalidest tekkinud.» Olle Hints räägib, et isegi kui maavarade kaevandamise osas pole kunagi täit üksmeelt, siis tähelepanu vajavad maapõueressursid sellegipoolest. «Peame oma varusid teadma, tundma tänapäevaseid tehnoloogiad ja võimalusi, ning tagama, et maa seest võetud tooret võimalikult jätkusuutlikult ära kasutada.»

Selle ajastu uurimine jätkub rahvusvaheliselt ning sel aastal ilmub teadlaste ja ekspertide koostöös raamat kogu maailma ordoviitsiumi ajastu kivimite ja elustiku kohta. «Muidugi on seal ka Eesti ala käsitlevad peatükid, mis sündisid meie teadlaste käe all,» kinnitab Olle Hints. Ühtlasi toimub järgmine suur rahvusvaheline ordoviitsiumi-uurijate teaduskonverents just Eestis ja juba sel suvel. «Ootame suurt huvi. Koroona ajal jäid ülikoolide ja teadusasutuste omavahelised suurkohtumised ära või toimusid virtuaalselt, aga miski ei asenda siiski omavahelist silmast silma kontakti ja kogemuste vahetamist – nagu ka vahetut tutvumist eri piirkondade kivimitega.»