Euroopa Kosmoseagentuur jätab venelased Maale ja läheb Marsilt elu otsima

ExoMarsi kulgur. Foto: AOES medialab M.Thiebaut

Kõigi katsumuste valguses vääriks Euroopa ExoMarsi missioon ehk rohkemgi Perseverance’i (ingl k. püsivus) nime kui NASA marsikulgur. Siiski loodab Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), et 2028. aastal õnnestub lõpuks punaselt planeedilt elu otsima hakta.

Täpselt aasta eest oli ESA marsikulgur Rosalind Franklin juba valmis oma toona planeeritud septembrikuiseks stardiks Kasahstanist Baikonuri kosmodroomilt. Plaani kohaselt pidi see kosmosesse saadetama Vene raketil, ka Marsi pinnale pidi selle aitama Vene maandur.

Siis tungis Venemaa Ukrainasse, Venemaa pidi projektist taganema ja missioon peatati. Üle 20 aasta projekti kallal töötanud teadlaste jaoks oli see tõsine löök, kuid mitte esimene. 2001. aastal alguse saanud ambitsioonikas programm osutus kiiresti Euroopale liiga kalliks. Rahastamislünka asus 2009. aastal täitma NASA, kuid kolm aastat hiljem astus see eelarvekärbete tõttu kõrvale. Toona saabus abi ootamatust allikast: Venemaa kosmoseagentuurilt Roskosmoselt.

2016. aastal viisid ESA ja Roskosmos katsetusena kosmosesse Schiaparelli EDM mooduli, kuid Marsile jõudes kukkus see arvutirikke tõttu planeedi pinnale ja vaikis igaveseks. See ebaõnnestumine lükkas Venemaa ja Euroopa ühise marsimissiooni ExoMars 2020. aasta juulisse, pandeemia veel kaks aastat edasi, misjärel alustas Venemaa sõda Ukrainas.

ESA siiski alla ei anda ei kavatse ning möödunud aasta lõpul nõustus agentuuri nõukogu missiooni veel järgmise kolme aasta jooksul 500 miljoni euroga elus hoidma, argumendiks missiooni unikaalsus Euroopa teadusruumis. «See on ainus missioon, mille käigus on lootust leida tõendeid lõppenud elust,» ütles ESA robotiuuringute valdkonna direktor David Parker möödunud nädalal.

Siiski võib 2028. aastaks plaanitud stardile osaks saada veel märkimisväärseid takistus, muu hulgas küsimus, kuidas ESA kulgur Marsi pinnal ohutult maanduda saaks. Esmalt peab ESA Venemaa maandurilt kätte saama Euroopa komponendid, teiste hulgas pardaarvuti ja radarikõrgusmõõdiku. Maandur asub küll praegu Itaalias, kuid komponente tohib maandurist välja võtta vaid Venemaa. Praegu käivad läbirääkimised maanduri lammutamiseks.

«Ootasime neid [Vene teadlasi] juba jaanuari keskel, kuid nad ei tulnud,» ütles ESA ExoMarsi programmimeeskonna juht Thierry Thierry Blancquaert AFP-le. «Palusime neil märtsi lõpuks kõik ära teha,» lisas ta.

Uue missiooni õnnestumine sõltub suures osas ka NASA toetusest. Uue maanduri juures loodab ESA kasutada USA mootoreid, mida kasutati ka NASA Curiosity ja Perseverance’i kulgurite saatmiseks Marsi pinnale. NASA pole veel neid pingutusi toetava eelarve üle hääletanud, kuid Blancquaerti sõnul sujub kõik hästi.

Prantsusmaa riikliku teadusuuringute keskuse astrofüüsiku Francois Forget’ sõnul on uus koostöölaine seotud sellega, et seekord on USA-l Euroopaga ühisprojekt: Mars Sample Return. Umbes 2030. aastaks planeeritud missioon peaks tagasi Maale tooma Marsilt nii ExoMarsi kui Perseverance’i kogutud proovid.

Erinevalt Perseverance’ist peaks kulgur Rosalind Franklin suutma puurida Marsi pinda kuni 2 meetri sügavusele, kus jäljed võimalikust elust võiksid teadlaste hinnangul olla paremini säilinud.

Lisaks asub ExoMarsi maandumispaik ka niisuguses Marsi piirkonnas, mis eeldatavasti on olnud soodsam elu võõrustamiseks. «Me arvame, et seal oli palju vett,» ütles Unget. «Põhimõtteliselt on tegu täiesti teise Marsiga, seega pole see missioon ka 10 aasta pärast iganenud.»