/nginx/o/2023/02/03/15117619t1h7bb8.jpg)
Olin raevuka aknega 19-aastane tüdruk, kui mu nahaarst hakkas mulle esitama küsimusi, millel ei paistnud nahaga mingit pistmist olevat. «Kas teie menstruatsioonid on korrapärased? Kuidas teil karvakasvuga on?» küsis ta. «Teil võivad olla polütsüstilised munasarjad,» arvas ta. Mul polnud aimugi, millest ta rääkis. «See võib laste saamisel takistuseks osutuda,» ütles ta, kui ma ta kabinetist väljusin, kirjutab Clare Wilson populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist.
Jahmununa seadsin sammud oma perearsti juurde, kes tellis vereanalüüsid ja munasarjade ultraheli, mis kinnitas, et mul on polütsüstiliste munasarjade sündroom ehk PCOS. Aga ta tunnistas, et ei tea sellest suurt midagi. Nii jäin mures ja segaduses üksi seisundiga, mille olemasolu mulle ootamatult ilmsiks oli saanud.
Paljud mu sõbrad on sama kogenud. Vaatamata asjaolule, et PCOS on 18-45-aastaste naiste seas kõige levinum hormonaalne häire ja peamine viljatuse põhjus, on meil olnud keeruline saada selget vastust, mis see täpselt ikkagi on ja mida sellega peale hakata.
17 aastat pärast seda, kui mulle diagnoos pandi, on see üldine mõõn aga pöördunud. Tänaseks mõistavad teadlased PCOS-i põhjuseid paremini ning sellesse suhtutakse kui tõsisesse seisundisse, mis ei mõjuta vaid munasarju, aga millega käivad kaasas ka psühholoogilised ja kardiovaskulaarsed probleemid ja ainevahetuse häired. Just sel põhjusel tahetakse see haigus tänavu ka ümber nimetada. Selgem arusaam on ühtlasi avanud võimaluse uute raviviiside leidmiseks.
Eksitav nimi
Kas oleks aeg polütsüstiliste munasarjade sündroomile uus nimi anda? Üha enam on selleks põhjust, sest tänaseks tunnistatakse seda kui kogu keha mõjutavat haigust. Seda on võimalik diagnoosida ka siis, kui inimeste munasarjad ei ole «polütsüstilised» ning tänaseks teame me, et need «tsüstid» on hoopis välja arenemata munarakud, mitte tegelikud tsüstid.
«Nimevahetust on hädasti vaja,» ütleb Austraalias Melbourne’is asuva Monashi ülikooli teadlane Helena Teede. «Nimi peaks peegeldama selle seisundi tegelikku olemust. Praegu jääb tähelepanu pidama munasarjadele ning selle haiguse mitmetahulisus jääb tagaplaanile.
Teede ja tema kolleegid peavad nõu tervishoiutöötajate ja patsientidega, et leppida kokku uus nimi. Praeguses etapis on eelistatuim variant «reproduktiiv-metaboolne sündroom».
Nimevahetuse loodavad nad ametlikuks teha juba tänavu, kui aasta keskel annavad välja haiguse diagnoosimist ja ravi käsitlevate rahvusvaheliste suuniste ajakohastatud versiooni.
Esimesed PCOSi kirjeldanud arstid olid Irving Stein ja Michael Leventhal Chicago Northwesterni ülikoolist. 1935. aastal avaldasid nad raporti seitsme sarnaste sümptomitega naise kohta: tsüstid munasarjadel, ebaregulaarne või puuduv menstruatsioon, ebaõnnestunud rasestumiskatsed. Mõnel patsiendil oli ka akne, mõni oli rasvunud ja mõne näol või kehal kasvasid liigsed karvad. Enne, kui seda polütsüstiliste munasarjade sündroomiks kutsuma hakati, kandis see hoopis nime Stein-Leventhali sündroom.
Tänapäeval diagnoositakse PCOS juhul, kui kolmest iseloomulikust tunnusest esineb kaks. Esimene neist on kõrge meessuguhormoonide – näiteks testosterooni – tase. See võib tekitada aknet, liigset karvakasvu näol ja kehal ning juuste hõrenemist. Teiseks sümptomiks on menstruatsiooni ebaregulaarsus või puudumine, mis tekib seetõttu, et sageli pole munarakud munasarjades korralikult arenenud. See takistab nende korrapärast igakuist vabanemist ovulatsiooni näol, mis tähendab ka, et rasestumine võib kauem aega võtta. Kolmas on 20 või enama «tsüsti» esinemine kummalgi munasarjal. Tänaseks on tegelikult selge, et tegu pole mitte tsüstide, vaid peetunud munarakkudega.
Mõju avaldub mitmel moel
Lisaks neile põhitunnustele tekib umbes 50-70 PCOSiga inimestest insuliiniresistentsus, mille tagajärjel võib selle hormooni tase kehas tõusta, tekkida 2. tüübi diabeet, kaalutõus, kõrge vererõhk ja südamehaigused. PCOS suurendab ka endomeetriumi- ja pankreasevähi riski ning võib mõnel juhul vähendada sugutungi ning põhjustada ärevust ja depressiooni.
Psühholoogiliste häirete tekkimise taga võib otseselt olla hormonaalne tasakaalutus. Teise võimalusena võivad need ilmneda, sest «kui sa oled teismeline, sul tekivad PCOSi sümptomid, võtad kiiresti kaalus juurde, sul on märgatav akne, su menstruatsioon käib suvaliselt ja sul on ihukarvad seal, kuhu sa neid ei soovi, võib see enesehinnangut oluliselt mõjutada,» ütleb Austraalias Melbourne’is asuva Monashi ülikooli teadlane Helena Teede.
Lisaks on PCOS-iga inimestel, kes suudavad rasestuda, tõenäolisem raseduse katkemine või tüsistused nagu rasedusaegne diabeet või enneaegne sünnitus.
PCOS mõjutab umbes 5-18 protsenti cis-naistest ja kuni 58 protsenti trans-meestest, kuigi põhjus, miks see viimane näitaja kõrgem on, on veel teadmata. Vaatamata selle laialdasele levikule on see Teede sõnul jäetud suurema tähelepanuta. «See on kaks korda tavalisem kui diabeet, kuid sellele eraldatakse vähem kui sajandik teadusrahastusest,» ütleb ta.
Sarnase loo räägib Rootsis Karolinska instituudis töötav teadlane Elisabet Stener-Victorin. «Umbes kümme ja rohkem aastat tagasi ei oleks ma oma uurimistoetuse taotluse pealkirja iial kirjutanud «PCOS», sest see vähendas tunduvalt mu võimalust rahastust saada,» ütleb ta.
Osa probleemist seisneb Teede sõnul asjaolus, et see on ühtaegu «kõigi ja mitte kellegi asi». Paljude PCOSi sümptomitega, mis inimeste lõikes ka üsna palju erinevad, tegelevad erinevad tervishoiutöötajad: endokrinoloogid, naistearstid, viljatusspetsialistid, dermatoloogid, esmatasandi arstid, toitumisnõustajad ja nii edasi. Pikalt polnud keegi kindel, kes seda laeva juhtima peaks ning igal erialal suhtuti PCOSi erineval moel, mis Teede sõnul pidevalt segadusi tekitas.
Teede soovis olukorda parandada ning võttiski enda kätte esimeste rahvusvaheliste tõenduspõhiste suuniste väljatöötamise, mis 2018. aastal avaldati. Koostamisel toetusid teadlased konsultatsioonidele enam kui 3000 tervishoiutöötaja ja patsiendiga 71 riigist. «Meil oli vaja tugevat läbilõiget maailma ekspertidest, kes oleksid ühtsel seisukohal,» ütleb ta.
Juhistes selgitatakse, kuidas PCOS-i diagnoosida ja seda kättesaadavate ravimeetoditega leevendada. Alustuseks soovitatakse üle vaadata toitumis- ja liikumisharjumused, kuna on näidatud, et need parandavad samaaegselt seisundi ainevahetuslikke, reproduktiivseid ja psühholoogilisi ilminguid. Seda sellepärast, et toitumine ja liikumine võivad aidata langetada kaalu ja veresuhkrut kontrolli all hoida, mis omakorda vähendavad insuliini ja testosterooni taset.
Minul isiklikult on elustiilimuudatustest abi olnud. Proovisin pärast väikese uuringu lugemist oma menüüsse võtta rohkem madala glükeemilise indeksiga toiduaineid. Uuringus näidati, et 95 protsendil PCOS-iga naistest, kes niisugust dieeti katsetanud olid, muutusid menstruatsioonid regulaarsemaks. Hämmastaval kombel lühenes mu menstruaaltsükkel 70 päevalt 40-le. Kaua ei suutnud ma sellest dieedist siiski kinni pidada, sest armastan valget riisi ja saia.
Kui elustiilimuutustest ei piisa, võivad abiks olla ka teatud ravimid. Näiteks suukaudsed rasestumisvastased tabletid võivad aidata menstruaaltsüklit reguleerida, vähendada aknet ja soovimatuid kehakarvu. Isotretinoiin võib aknet leevendada – minu omaga teeb see puhta töö nädalatega –, ja laserravi võib eemaldada soovimatud karvad. Neil patsienditel, kes viljastuda soovivad, saab regulaarset ovulatsiooni stimuleerida letrosooliga. Metformiin võib aidata võidelda insuliiniresistentsuse ja kehakaalu tõusu vastu.
Alati need ravimeetodid siiski ei toimi, samuti ei tegele need PCOS-i algpõhjustega. «Reaalset ravi ei ole – kõik olemasolevad võimalused ravivad sümptomeid, mitte haigust ennast, ütleb Prantsuse riikliku meditsiiniuuringute keskuse teadlane Paolo Giacobini. Koos kolleegidega püüab ta välja töötada PCOSi-spetsiifilisi ravimeid.
Selleks peavad nad kõigepealt aru saama, mis täpselt seda haigust põhjustab. Lähtekohaks asjaolu, et tihti esineb see põlvkonniti peredes. Stener-Victorin leidis koos kolleegidega, et Rootsis diagnoositakse PCOS naistel viis korda suurema tõenäosusega kui see haigus ka nende emal on. Pole leitud, et ükski geen PCOS-i tekke eest vastutaks, kuid teatud geenimustrid, mis on seotud testosterooni tootmise, munasarjade funktsiooni ja ainevahetusega, näivad haigusega seotud olevat. Siiski ei räägi need geneetilised variatsioonid kogu lugu sellest, kuidas PCOS põlvkondade lõikes edasi antakse.
Täienevad tõendid viitavad, et PCOS-iga seotud hormonaalne tasakaalutus raseduse ajal võib ka loodet mõjutada. «PCOS-iga naisel mängivad rolli nii geneetilised tegurid kui emakasisene keskkond,» ütleb Stener-Victorin. «Minu arvates on tõenäoline, et patsiendil on mõned tundlikumad geenid ja keskkond emakas käivitab haiguse tekke.» Kaks hormooni, mida selles emaka toimes osalema kahtlustatakse, on testosteroon ja Anti-Mülleri hormoon (AMH). PCOS-iga patsientidel kipub nende mõlema tase kõrge olema.
Stener-Victorin ja tema kolleegid on leidnud, et liigse testosterooni süstimine emastele hiirtele põhjustas nende emastele järglastele omakorda paljusid inimese PCOS-i sümptomeid, sealhulgas ebaregulaarseid menstruaaltsükleid, kõrgemat rasvaprotsenti ja kehakaalu.
Kui Giacobini töörühm süstis tiinetele hiirtele liigset AMH-d, olid nende emastel järeltulijatel ebaregulaarsed menstruaaltsüklid, «polütsüstilised» munasarjad, kõrgem testosteroonitase, insuliiniresistentsus, kõrgem kehakaal ja rasvaprotsent. «Meil on nüüd mudel loomadelt, kus mitte ainult ei demonstreerita paljusid PCOSi aspekte, vaid ka paljudel naistel täheldatud anevahetuskomponenti,» ütleb Giacobini. «Nii et saame neid loomi kasutada haiguse uurimiseks ja uute ravivõimaluste otsimiseks.»
Viimati avastas tema töörühm, et PCOS-i sarnaste sümptomitega hiirtel, kelle emadele süstiti tiinuse ajal liigselt AMH-d, oli muutunud mitme põletikuga seotud geeni ekspressioon. Seetõttu arvab Giacobini nüüd, et PCOS on tegelikult põletikuline seisund. Tema töörühm leidis kõrgenenud põletikutasemega seotud geenide ekspressiooni ajus, munasarjades, maksas ja hiirte rasvarakkudes.
Tema sõnul võib see selgitada, miks haigus kõiki neid organeid mõjutab. Lisaks sobib see täienevate tõenditega põletiku ja PCOS-i seoste kohta inimeste puhul. Näiteks Ühendkuningriigis Nottinghami ülikoolis Saad Ameri juhitud 2021. aasta uuringus leiti, et PCOS-iga naistel oli võrreldes tervete naistega oluliselt kõrgem põletikumarkeri ehk C-reaktiivse valgu tase.
Kas need leiud võiksid juhatada teed uute ravimeetoditeni? Giacobini töörühm on viimastel aastatel välja töötanud ravimeid AMH taseme alandamiseks. Teadlased hakkavad neid katsetama hiirtel ning loodetavasti jõuavad sealt varsti edasi ka inimkatseteni. «Aga me peame väga ettevaatlikud olema, sest AMH retseptoreid on aju erinevates osades ja ka erinevates elundites,» ütleb ta. «Me ei oska ennustada, kas selline ravi võib soovimatuid kõrvaltoimeid põhjustada kuni me ei mõista täielikult AMH rolli kõigis neis organites.»
On huvitav, et AMH tase alaneb vanusega. See võib selgitada, miks mõned PCOS-iga patsiendid, kes 20ndates ja 30ndates rasestuda ei suuda, suudavad seda 40ndates, kui nende AMH tase langeb normaalsesse vahemikku, kirjutab Giacobini. See hilinenud viljakusaken võib olla ka põhjuseks, miks PCOS-iga patsiendid menopausini keskmisest neli aastat hiljem jõuavad.
Väärarusaamad hakkavad murenema
Teise võimaluse võivad anda ravimid, mis seda põletiku ja teiste PCOS-iga seotud geenide muutunud ekspressiooni korrigeerivad, kirjutab Giacobini. Möödunud aastal näitas tema töörühm, et PCOS-iga sarnaseid sümptomeid on võimalik emastel hiirtel tagasi pöörata S-adenosüülmetioniiniga, mis muutunud geeniekspressioone korrigeeris. Giacobini sõnul ei saa seda ravimit inimestele siiski veel ohutult anda, sest see mõjutab liialt ka palju teisi geene, kuid tulevikus võib olla võimalik lahendusi vastavalt kohaldada.
Teede sõnul tasub neid lähenemisviise küll kaaluda, kuid ta hoiatab, et loomkatsete alusel ei tasu liiga kindlaid järeldusi teha. «PCOS-i ei tekita üks mehhanism, seal on mitme koosmõju,» selgitab ta. «Kui meil on mudel loomadelt, kus PCOS-i sarnast seisundit tekitab üks kindel mehhanism, siis seda mehhanismi võib olla võimalik ümber pöörata, kuid keerulise mitmetahulise haiguse ravimine inimesel on raskem.»
Seni võiks Teede hinnangul PCOS-i ravi oluliselt parandada inimeste teadlikkuse tõstmine haiguse olemusest ja sellega toimetulekust.
Tema sõnul on PCOSi kohta levinud veel palju väärarusaamu, millega tuleb tegeleda. Kui mina diagnoosi sain, oli mu suurim mure see, et ma ei saa lapsi. Ja see on Teede sõnul väga levinud. Tegelikult «näitavad uuringud, et PCOS-iga naistel on sama suured pered kui teistel, neil on sageli lihtsalt veidi abi vaja,» ütleb ta. «Selleks ei pea tingimata olema kunstlik viljastamine – tihti on kõik mida vaja ovulatsiooni stimuleerivad ravimid.»
Et need müüdid ümber lükata, andis Teede koos kolleegidega 2018. aastal välja tasuta äpi nimega AskPCOS, mis annab tõenduspõhiseid vastuseid 93 levinumale küsimusele. «Tänaseks saab seda kasutada 12 keeles ja seda tarvitab umbes 30 000 naist 176 riigist,» ütleb ta. «Selline asi on oluline, sest ringi liigub palju valeinfot – inimesed üritavad haavatavas seisundis naiste pealt raha teenida, müües dieete ja toidulisandeid, mille toime kohta tõendeid ei ole.» Tema töörühm on ka tervishoiutöötajatele loonud lihtsaid infomaterjale, mis aitavad diagnoosimise ja toimetulekuga.
Minu enda teekond PCOS-iga on olnud ettearvamatu. Pärast kõiki aastaid muretsedes, et mul ei õnnestu peret luua, oli tõeliselt rõõmus üllatus, et sain kaks last loomulikul teel. Siiski oli sel teel mitu nurisünnitust, mis PCOSiga seotud võisid olla. Järgmine üllatus saabus pärast rasedusi, kui mu kunagi ebakorrapärased menstruatsioonid hakkasid käima nagu kellavärk ja teevad seda tänaseni. Ilmselt on see üsna tavaline, kuid keegi ei tea, miks see nii on.
PCOS-i kohta on veel palju teadmata ning need saladused tuleb järgemööda lahti harutada, kuid paistab, et lõpuks hakkab meie arusaam sellest seisundist, selle diagnoosimisest ja ravist paranema. Ma soovin, et saaksin minna tagasi selle 19-aastase tüdruku juurde, kes pisarais dermatoloogi juurest lahkub ja talle öelda, et kõik saab korda.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Mariliis Kolk.