VAMP-ilt UMP-ile: Eesti majandusest aastail 1920-1924
Ajakirjas Horisont ilmunud suur lugu
Pärast Vabadussõja lõppu algas Eestis kiire majandustõus. Ent toonane majanduspoliitika, mida ajakirjanduses hakati veidi hiljem kutsuma VAMP-iks (vana majanduspoliitika), ei vastanud hiljuti iseseisvunud väikeriigi võimalustele ja vajadustele ning kutsus 1923. aastal esile majanduskriisi. Selleks et kriisist jagu saada, tuli rakendada uut majanduspoliitikat (UMP).
Lähtekoht
Iseseisvuse väljakuulutamise eel, ajal ja järel elas Eesti läbi sügava mitmetahulise kriisi, mis haaras kõiki majandusharusid. Kriisile pani aluse 1914. aastal vallandunud ilmasõda ning seda võimendasid, kiirendasid ja süvendasid Vene revolutsioon (1917), Saksa okupatsioon (1918) ja Vabadussõda (1918–1920). Ehkki Eestil õnnestus, suuresti tänu lääneriikide abile, vältida majanduslikku kollapsit, polnud stardipositsioon põrmugi kadestusväärne. Seda üllatavam ja tervitatavam oli kohe pärast Vabadussõda alguse saanud ja kaasaegsete poolt Gründertum’iks ristitud majandusbuum. Selle põhiajend oli soodne majanduse konjunktuur: maailmaturg polnud veel ilmasõja vapustustest taastunud ja kannatas kõikvõimalike kaupade vajaku all, niisama hädasti oli vaja rahuldada ka Eesti siseturu nõudmised.
Tööstus ennekõike
Nii laias maailmas kui ka väikeses Eestis valitses eriti terav puudus tööstuskaupadest, mistõttu eelistasid paljud ettevõtjad panustada just tööstusesse. Säärase valiku kasuks rääkis ka lähiajalugu: ilmasõja eel oli Eesti olnud üks Vene impeeriumi enim arenenud tööstuspiirkondi. Kuigi enamik siinseid vabrikuid jäi sõja-aastail kiratsema või seiskus sootuks, olid tööstuse arendamiseks olemas varasemad traditsioonid ja kogemused, väljaõppinud töölised ja taristu: nii ettevõtted kui ka sadamad ja raudteed. Pealegi elas põllumajandus, Eesti tähtsaim majandusharu, parasjagu läbi segaduste aega ning isegi maareformi eestvedajad pelgasid mõisamajanduse hävitamisega kaasnevaid tagasilööke.
Nii hakatigi endisi tööstusettevõtteid tormiliselt taastama ja uusi asutama. Esimesena saavutas edu puidutööstus. Kuna Euroopa turgudel oli eriti hea minek kõikvõimalikel puidutoodetel, hõlmas töödeldud puit 1920. aastal koguni 50% Eesti ekspordist. Sobiva niši leidsid oma toodetele ka siinsed tuletikuvabrikud ning juba ilmasõja eel Baltimaade suurima vineeri- ja mööblitootja imagot nautinud aktsiaselts Luther, mis turustas väljaspool Eestit suisa 85% toodangust. Peagi leidis ekspordivõimalusi (esmajoones Soomes, Rootsis ja Saksamaal) hulk tekstiiliettevõtteid – tõsi küll, üksnes need, mis olid senise poolfabrikaatide valmistamise asendanud täieliku tootmistsükliga. Eesti paberivabrikud aga vedasid suures koguses rotatsioonipaberit koguni Ameerika Ühendriikidesse.
Tööstuse edendamisele aitasid kaasa ka siseturu nõuded, ehkki nende täitmise nimel tuli varasemat tootmisprofiili muuta. Nii keskendusid masinaehitustehased piimatööstuse seadmete, küttekollete, põllutöömasinate ja -riistade ning paljude igapäevaeluks vajalike metallikaupade valmistamisele. Tööd alustasid jalatsi-, rõiva- ja trikotaaživabrikud, tõrjudes kõrvale neil aladel varem domineerinud käsitöölised. Hoogsalt kasvas kütusetööstus, mis tõi kaasa raielanke metsades ja turbavälju rabades ning uue ja moodsa alana ka põlevkivikaevandusi ja -õlitehaseid. Hoogne ehitustegevus linnades, kus kerkisid terved uued linnaosad, ja maal, kus rajati talusid, asundusi ja aleveid, tagas turu ehitusmaterjalidele. Võimsa tõusu tegi läbi omamaistele põllumajandussaadustele tuginenud toiduainetööstus.
Esialgsed ülikasumid ja soodsad arenguperspektiivid tekitasid ettevõtjates ülepaisutatud lootusi ning panid aluse kiirele tööstusarengule. Buumiaastail asutati Eestis 1100 uut tööstusettevõtet ning vabrikutööliste arv suurenes 14 000-lt 33 000-ni.
BUUMIAEGSEST MAJANDUSKLIIMAST
Eesti Pank nägi ärimeeste aktiivsust kõigis suundades hea pilguga ega olnud krediitidega kellelegi kitsi. Mida tol korral mõne tööstuse või kaubandusliku ettevõtte asutamiseks vajati, oli vaid teatav hulk kapitali ja tuntud nimesid, kuna äriliste kogemuste nõudmine, mis normaalselt oleks pidanud esikohal olema, jäi viimasele kohale. Ma ei tea ühtegi juhust, et kogemuste puudumise pärast ükski äri oleks asutamata jäänud või oleksid pangad seda kogemuste puudust pahaks pannud. [---] Mitte ainult suured aktsiaseltsid ei teinud raha, vaid ka üksikud isikud astusid kahe-kolme kaupa kokku ja äritsesid. Neist said mitmedki Tallinnas ja ka mujal päris rikkaks. Need olid mehed, kes oskasid silmapilku tabada, kuid raha väljaandmisel mõõdukust pidada. Teised aga tegid suuri välismaa sõite ja käisid rahaga hoolimatult ümber. Oli küllalt neid, kes sõnagi muud võõrkeelt peale vene keele ei osanud, kuid elasid Riviera kuurortides nädalate viisi ja lõbutsesid Monte Carlo kasiinodes. [---] Kõik see äritsemise õitseaeg lõppes 1924. aastal, kui valitsus otsustas valuuta stabiliseerida ja Eesti Panga laenud kokku tõmmata ja võttis tarvitusele rida muid abinõusid meie majanduselu korraldamiseks.
Allikas: Mari Raamot. Minu mälestused. I–II. New York: Kultuur, 1962. Lk 267–273
Vabrikutele tegevusvabaduse andmisel oli rahaminister mitmele neist töötamiseks riigikassast laenu andnud [---] Ka ärilise tegevuse toetamiseks ja oma kodumaa tööstusele põhja rajamiseks oli Eesti Pank eraettevõtjatele kaunis vastutulelik olnud. Nüüd algas agitatsioon Vesteli ja minu vastu riigi raha raiskamise ettekäändel. Selgus, et need 15 000 000 kuldrubla, mis venelased meile rahu tegemisel maksid, ei olnud tõesti mitte kõik Eesti Panga keldris, vaid suur osa oli välja laenatud. Meile kallalekippujate arvamise järgi oleks need miljonid pidanud puutumata seal seisma. Demagoogid ei võtnud seda arvesse, et peale sõja lõppu oli tarvis rahvale tööd muretseda, pidi vabrikuid käima panema, ettevõtteid asutama. [---] Mida oleks meie valitsus teinud, kui meie 100 000 sõdurit sõja lõpul koju jõudes tööd ei oleks leidnud? Kas meie riik oleks üldse püsima jäänud, kuigi need 15 miljonit oleksid panga keldris puutamata seisnud?
Allikas: Karl Ipsberg. Ühe sirge mehe elukäik. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010. Lk 252
Unistus Vene turust
Majanduse struktuurse arengu korral võib rääkida Eesti orientatsioonist tööstusele, ent majandussidemete geograafiline suundumus annab põhjust kõnelda Vene orientatsioonist. 1920. aastate alguses nägid paljud ärimehed Eesti majanduse tulevikku tihedates sidemetes Venemaaga. Seda mitmel põhjusel. Esiteks arvati Venemaad hästi tundvat: Eesti oli üle 200 aasta kuulunud impeeriumi koosseisu ning kogu Eesti majandus oli väga tihedalt (näiliselt lausa lahutamatult) seotud Vene turu ja tooraineallikatega. Samal ajal ei teatud lääneriikide majandusolukorrast ega turust suurt midagi. Teiseks oli Eestil – riigil, kes oli esimesena sõlminud Nõukogude Venemaaga rahulepingu ja loonud temaga diplomaatilised suhted – Moskva silmis hea kuvand.
Esiotsa näisid lootused Venemaale end õigustavat. Vahetult pärast Tartu rahulepingu sõlmimist oli Eesti Venemaa ainus ametlik majanduspartner ning kõik Kremli valitsejate ärioperatsioonid Lääne-Euroopas tehti Eesti ettevõtjate vahendusel. Vahendustöö monopoolne seisund tõi kaasa märkimisväärsed kasumid ja lubas nii mõnelgi vahendajal saada ratsa rikkaks. Üsna pea tekkisid küll otsesidemed Venemaa ja Euroopa ettevõtete vahel, kuid Eesti vahendajaroll säilis ning Eestist kujunes Venemaale oluline transiidimaa. Vene transiidi haripunktis 1922. aastal läbis Eestit 350 000 tonni Venemaale minevaid või sealt tulevaid kaupu. Lootused transiidi jätkuvale kasvule olid sedavõrd suured, et Tallinna sadamasse ehitati selleks otstarbeks uued laohooned ning Paldiskisse plaaniti rajada vabasadam.
Veelgi enam süvendas lootusi ja ootusi 1921. aastal Venemaal välja kuulutatud uus majanduspoliitika (NEP), mida mujal maailmas tõlgendati kui kommunistliku eksperimendi läbikukkumist ja tagasipöördumist kapitalistliku majandussüsteemi juurde. Seetõttu püüdsid nii suurettevõtjad laiast maailmast kui ka Eesti ärimehed tagada endale varakult soodsat stardipositsiooni avaneval Vene turul. Eestlastel oli seejuures eelis: varasemad sidemed. Lisaks Venemaale orienteerunud ettevõtetele Eestis tekkis nepiaastail Venemaal hulk eestlaste juhitud ärisid. Nii sai tuntuks aktsiaselts «Atlanta», mis esmalt tarnis Singeri õmblusmasinate tagavaraosi Venemaale, asutas seejärel mitu ettevõtet Eestis ning võttis peagi Venemaal rendile õlletehase, kompvekivabriku ja naftasaaduste rafineerimise tehase. Tihedad kontaktid idanaabriga puhusid tuule tiibadesse nii mõnelegi Eesti suurärimehele, nagu Gustav Linkvist (Linquist) ja Johannes Kartau, aga ka vennad Puhkid jt.
Venemaal oli suur roll Eesti majandusarengu rahalisel toetamisel. Tartu rahulepingu järgi sai Eesti riik Venemaalt 15 miljonit kuldrubla ja umbes samas väärtuses varem Eesti pinnal tegutsenud ettevõtete väärtpabereid. Ühtlasi andis rahuleping Venemaal elanud eestlastele õigusliku aluse pöörduda tagasi kodumaale (opteerida Eesti kodakondsust). Paljudel Eestisse naasnud optantidel õnnestus tuua kaasa nii märkimisväärseid varasid kui ka ulatuslikke kogemusi. Näiteks asutasid revolutsiooni eel Harkivis tegutsenud edukad ärimehed August ja Georg Tofer Tallinnas suuräri AS «Vennad Toferid» ning Peterburis šokolaadivabrikut omanud vennad Kolla ja Karl Vellner rajasid magusaettevõtte AS «Kawe», mis kodumaal kiiresti kuulsust kogus.
Sellele n-ö ametlikule rahasüstile lisandus veelgi ulatuslikum varimajanduslik kasum, sest Eesti kaudu vedasid Venemaa uued valitsejad illegaalselt läände hiiglaslikke varandusi: Vene riigile kuulunud kulda ja eraisikutelt natsionaliseeritud (loe: röövitud) väärismetalle, -kive, kunstiväärtusi jms. Toonaseid majandusolusid põhjalikult uurinud Jaak Valge on kinnitanud, et Eesti riik teenis sedalaadi kullapesust vähemalt 30 miljonit kuldrubla.
Ühtlasi oli Venemaal küllaltki oluline koht Eesti tööstuse taaskäivitamises. Vene riiklikud tellimused elustasid Eesti metallitööstuse – Eesti masinaehitustehastega sõlmitud leping 200 veduri kapitaalremondiks tõotas tööd kümmekonnaks aastaks – ning aitasid paberitööstusel taastuda: kuni 90% Eestis toodetud paberist turustati Venemaal.
«Idaäride» põhiprobleem oli asjaolu, et kommunistlikusse Venemaasse suhtuti kui normaalsesse riiki, millega on võimalik head äri teha. Kiire ja ulatusliku kasumi saamise tuhinas ei mõeldud sellele, kuidas mõjutab liialt tihe lõimumine Venemaaga Eesti julgeolekupoliitilist olukorda.
NEP VENEMAAL
Pärast enamlikku riigipööret vallandus Venemaal kodusõda. Selle tagajärjel haaras Venemaad 1920. aasta lõpuks kõikehõlmav kriis, mis ähvardas «töörahvariiki» kollapsiga. Ühelt poolt ennustasid hävingut kogu riigis valitsenud üldine kaos, täielikult kokku varisenud majandus, laienev näljahäda ja sellega kaasnenud epideemiad (nälga ja nakkushaigustesse suri vähemalt kaheksa miljonit inimest) ning teiselt poolt ühiskonnas kiiresti kasvanud rahulolematus kommunistliku partei diktaatorliku valitsemisviisiga. Viha kommunistide vastu
väljendus eriti eredalt Kroonlinna ülestõusus ja Tambovi talurahvasõjas.
Säärases olukorras olid Kremli valitsejad sunnitud osaliselt muutma senist kurssi. Märtsis 1921 peetud kommunistliku partei kongress pani aluse uuele majanduspoliitikale ehk NEP-ile (НЭП, новая экономическая политика).
Eelkõige tähendas NEP senise toitlusdiktatuuri asendamist toitlusmaksuga. Kui toitlusdiktatuur oli jätnud talupojale üksnes perekonna ülalpidamiseks hädavajaliku koguse põllumajandussaadusi, siis toitlusmaksu alusel võis talupoeg pärast kohustuslike riiginormide tasumist müüa toodangu ülejäägi turul, kus hinnad kujunesid nõudmise ja pakkumise järgi. Turumajandus ei taastunud mitte üksnes maal, vaid ka linnades. Ehkki natsionaliseeritud tööstusettevõtted jäid endiselt riigi omandisse, anti enamik neist eraettevõtjatele rendile. Ühtlasi tekkis võimalus asutada uusi ettevõtteid nii tööstuses kui ka kaubanduses (v.a väliskaubandus, mis jäi edaspidigi riigi monopoliks). Osaliselt taasavati Venemaa väliskapitalile, mis huvitus eriti metsamaterjalide ekspordist ja raudtee taristu taastamisest, aga ka näiteks asbesti tootmisest ja kulla kaevandamisest. Teoks tehtud rahareform tagas rahale kindla
kattevara. Seega taastusid NEP-i tulemusena Venemaal kaubalis-rahalised suhted ja tärkas uuesti enam-vähem normaalne majanduselu.
Venemaa tippjuhtkonnas oli NEP – kõrvalekalle kommunismi ehitamise kursilt – algusest peale tekitanud teravaid vastasseise. Need leidsid lahenduse pärast Stalini ainuvõimu kehtestumist. 1920. aastate teisel poolel tuli NEP-i asemele industrialiseerimine, sundkollektiviseerimine, militariseerimine ja orjalaagrite süsteem (GULAG).
KULLAPESU EESTIS
Kokkuvarisemise lävel seisnud Venemaa vajas absoluutselt kõike – toiduaineid, tarbekaupu, tööstusseadmeid, põllutööriistu, ravimeid, keemiatooteid, relvi jne –, kuid kuna riigi enda majandus polnud suuteline rahuldama kõige elementaarsemaidki nõudeid, tuli iga hinna eest taas «avada aken» Euroopasse. Selleks aknaks sai Eesti Vabariik, kes hakkas pärast Tartu rahulepingu sõlmimist taastama majandussidemeid idanaabriga. Loomulikult polnud väike Eesti võimeline Venemaa probleeme lahendama, kuid siitkaudu sai vedada kaupu lääneriikidest Venemaale.
Kaupade ostmiseks vajati raha, aga Vene rahamärkidel ei olnud ostujõudu isegi siseriigis, rääkimata välisriikidest. Seepärast tuli Kremli uutel peremeestel kasutada nende kätte langenud endiste peremeeste varasid: Vene riigi kullavaru. Moskva õnnetuseks keeldusid lääne ärimehed neilt kulda vastu võtmast, pidades seda õigustatult röövituks, «veriseks». Seda enam, et ükski lääneriik ei tunnustanud vägivaldselt võimu haaranud kommuniste Venemaa seaduslike valitsejatena ega soovinud usurpaatoritega suhelda.
Nii läkski käiku kullapesuskeem. Tallinna saabunud Venemaa kaubandusesindajad müüsid kulla Eesti pankadele ning need omakorda edasi läände, mõistagi kõrgema hinna eest. Küsimust, kas säärane teguviis oli eetiline, ei maksa esitadagi, sest vastus on igal juhul eitav. Eetiline polnud ei Lenini valitsuse «kullarööv» (natsionaliseerimised ja eksproprieerimised) ega Eesti rahaasutuste vahendustegevus, millega tahes-tahtmata aidati kommunistlikul Venemaal püsima jääda, ega lääne ärimeeste teguviis: nad teadsid suurepäraselt, et ostavad eestlastelt vene kulda.
Aastatel 1920–1922 läbis Tallinna rahaasutusi lõviosa lääneriikidele müüdud Vene impeeriumi kullast: ainuüksi müntides 683,5 miljonit kuldrubla (ehk 700 tonni kulda). Kullapesu esirinnas seisid erapangad (Harju Pank, pangakontor Klaus Scheel ja Ko., pangakontor Mihkel Pung ja Ko.), kuid vahendustegevuses lõid jõuliselt kaasa ka Eesti Pank ja Rahaministeeriumi Riigikassa. Vahendustasudena pudenes osa sellest varast Eestisse: üksnes Eesti riik teenis
30–50 miljonit kuldrubla, kuid sellele lisandus erapankade kasum, mille suurus pole teada.
Kord iga pidu saab otsa…
Nii nagu pidu kipub lõppema pohmelusega, päädib majandusbuum kriisiga. Selle «universaalse loodusseaduse» vastu ei saanud ka Eesti Vabariik: aastail 1923–1924 asendus kümnendi alguse pillerkaar majanduskriisiga. See polnud ei ülemaailmne ega isegi piirkondlik, vaid kohalik nähtus, mis puudutas üksnes Eestit. Kriis kujunes mitme teguri koosmõjul.
Üks olulisi tegureid oli Vene orientatsioon. Nagu öeldud, kommunistlik Venemaa ei olnud normaalne riik. Selmet lähtuda välismajandussuhete arendamisel majanduslikest kaalutlustest, allutas Kreml majandushuvid poliitilistele. Kui Eesti-Vene majandussuhted olid 1920. aastate alguses tihedad ja mõlemale kasulikud, siis poliitilised vahekorrad halvenesid kiiresti. Eriti ärritas Moskvat Eesti aktiivsus sõjalis-poliitilise Balti liidu loomisel. Kremli isandad ei käsitlenud Balti liitu mitte regionaalse kaitseliiduna Venemaa võimaliku agressiooni vastu, vaid lääne imperialistide salasepitsusena Venemaa hävitamiseks, ning vastasid katsetele luua Balti liit ulatuslike propagandakampaaniatega, mida saatsid varjatud ähvardused. Peale selle ärritasid sovette põrandaaluste kommunistide ja Vene spioonide arreteerimine, Eesti varjatud toetus Soomele Ida-Karjala hõimusõdades, Moskva desarmeerimiskonverentsi läbikukkumine jms.
Selliste poliitiliste kändude otsa Eesti-Vene majandussuhted komistasidki. Poliitilistel motiividel tühistas Venemaa mitu Eestile tähtsat lepingut (sh vedurite remondi kohta), kehtestas paljudele Eesti kaupadele ebanormaalselt suured tollimaksud (sisuliselt keelutollid) ning vähendas järsult (3,5 korda) Eestit läbinud transiitvedude mahtu. Kui 1922. aastal hõlmas väljavedu Venemaale ligi 26% Eesti koguekspordist, siis 1923. aastal langes see näitaja alla 7%. Mõistagi põhjustasid nimetatud sammud suuri raskusi kõigile äridele ja ettevõtjatele, kes olid seostanud oma tegevuse Venemaaga.
Teisalt aitas kriisi tekkele kaasa liigne innustumine tööstusest, täpsemini tööstuse «metsik» areng. Piltlikult: kui Jaan rajas seebivabriku ja sai seeläbi miljonäriks, siis asutas Jüri samasuguse vabriku ja sai samuti jõukaks, mispeale otsustasid seebivabrikantideks hakata ka Rudolf, Peeter ja Mikk. Kuna aga sedavõrd paljude seebivabrikute toodangut polnud piiratud turunõudluse tõttu võimalik enam kasumlikult realiseerida, siis olid kõik ettevõtjad sunnitud müügihinda järk-järgult alandama, kuni see langes toodangu omahinnast allapoole ja tingis pankrotid. Säärane üheprofiililiste ettevõtete omavaheline «surnuks võistlemine» sai võimalikuks majanduse vähese regulatsiooni tõttu. Buumiaastate parem- tsentristlikud valitsused (Põllumeestekogud, Eesti Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond) olid veendunud turu eneseregulatsiooni võimes ning püüdsid jätta erakapitalile võimalikult ulatusliku tegevusvabaduse. Küllap seda enam, et nii mõnigi juhtpoliitik (riigivanem Konstantin Päts, rahaminister Georg Vestel, teedeminister Karl Ipsberg jt) lõi ise aktiivselt eraärides kaasa.
Vähene regulatsioon ilmnes selgelt ka väliskaubanduses. Ehkki Eesti ekspordivõime oli piiratud, kasvas import väga kiiresti ning tõi kaasa väliskaubanduse negatiivse bilansi ehk raha väljavoolu kodumaalt. Ekspordi suurendamist takistas omakorda asjaolu, et Euroopa turgudel ületati sõjajärgne tühjus ja enamik riike asus kaitsma omamaist tööstust väliskonkurentsi eest, suurendades tollimakse. Tagatipuks tabas Eestit 1923. aastal viljaikaldus, mis sundis järsult suurendama teraviljaimporti, ja käärid ekspordi-impordi vahel kasvasid veelgi.
Ajakirjandus Otto Strandmani parlamendikõnest 7. detsembril 1923
Suur päev. Riigikogu asub oma kõige tähtsama ülesande kallale – riigi eelarve harutamisele. Sellepärast algab koosolek hariliku kella viie asemel juba kell 11 enne lõunat. Õhus tundub teatud põnevus, sest juba koosoleku eel teatakse kõneleda mingist pommist, mis täna pidada plahvatama. [---]
Eelarve harutamine algab võimsa fortissimoga. Kolm rühma – tööerakond, sotsiaaldemokraadid ja rahvaerakond – lasevad oma kõige rasvasemad suurtükid ette sõita: koosoleku algusest kuni kella seitsmeni õhtul kõnelevad Strandman, Martna ja Tõnisson.
Hr. Strandmani kõne on võrdlemisi lühike ja piirdub õieti ainult meie riigi rahaasjanduse poliitika arvustamisega. Siin langebki ettekuulutatud pomm. Langeb meie majanduspoliitika pihta, millel iseäranis kodumaa tööstuse suhtes, olla puudunud kindlad sihtjooned; Eesti Panga pihta, kelle laenupoliitika kõneleja hukka mõistab; rahaministri pihta, keda kõneleja süüdistab mitte vähemas ega rohkemas, kui valepildi andmises meie riigi rahalisest seisukorrast. Kõige kurja juur on aga kõneleja arvates Eesti Pangas, kus hädasti tarvilikuks olla saanud muudatus mitte ainult süsteemis, vaid ka inimestes. [---]
Hr. Strandmani kõne oli sel päeval oluliselt õieti kõige teravam ja kõige teravama mõjuga. Ta puudutas küsimusi, mis meie tänapäevases elus on kardinaalküsimused, ja puudutas neid mingi hoolimatu halastamatuse, ja, tahaks peaaegu öelda, ühekülgsusega, mida temalt raske oleks olnud oodata. See, mille ta heitis, ei olnud küll mingi anarhistlik pomm, kuid see oli siiski pomm, mille plahvatuse detonatsioonist muuseas ka päris süütud aknaklaasid võivad kannatada.
Allikas: Riigi eelarve vaielused riigikogus. – Päevaleht nr 329, 08.12.1923, lk 8
Lahti unustatud rahakraanid
Kriisi põhjustest kõneldes ei saa üle ega ümber liialt liberaalsest krediidipoliitikast. Kiire majandustõus eeldas suuri investeeringuid ning pangad jagasidki buumiaastail kahetsusväärselt sageli hiiglaslikke, aga ebakindlaid laene. Pahatihti õnnestus laene saada viljatute äriplaanide koostajatel või suisa aferistidel. Majandusedust tiivustatud ettevõtjad võtsid teadlikult suuri riske ja veel suuremaid laene, panustades inflatsiooni jätkumisse. Kui majandus jahtus, ei suudetud (osalt ei tahetud) aga laene tagasi maksta ning võlad hakkasid tasumata intresside tõttu kiiresti kasvama.
Riigi seisukohalt tuleb pidada eriti õnnetuks asjaolu, et peamiseks laenuandjaks kujunes Eesti Pank. 1923. aasta lõpuks oli Eesti Pank jaganud heldekäeliste laenudena välja miljardeid marku (lõviosa neist tööstusele), rikkudes seejuures omaenda põhikirja, mille järgi pidanuks laenud olema lühiajalised ja likviidsed. Tegelikkuses polnud need ei seda ega teist. Pealegi andis Eesti Pank laenu väga madala intressiga (7,5% erapankade 15–20% vastu). Tõsi, osalt oli Eesti Panga ebanormaalselt suur roll eraettevõtluse rahastamisel paratamatu, sest ehkki Eestis tegutses üle 20 erapanga ja sadakond ühispanka, oli nende majandusseis sedavõrd tagasihoidlik, et nad pidid püsimajäämiseks ise võtma laene Eesti Pangalt.
Nende tegurite koosmõjul vallanduski 1923. aastal Eestis majanduskriis. Paljud tööstus-, kaubandus- ja finantsettevõtted sattusid suurtesse raskustesse, kasvas tööpuudus, langes elatustase. Püüdes olukorda leevendada, alustas valitsus rahamärkide lisaemissiooni: kui 1921. aasta lõpus oli rahamärke ringluses 2,9 miljardi marga väärtuses, siis kaks aastat hiljem juba 3,9 miljardi marga eest. Selle tõttu algas taas inflatsioon ja langes marga kurss välisvaluutade suhtes. Sellises olukorras andis rahaminister Georg Vestel Eesti Pangale loa müüa osa riigi kullavarudest. Tartu rahulepingu alusel saadud 15 miljonist kuldrublast oli 1923. aasta lõpuks alles ainult 2,5 miljonit.
Eesti Panga kümme suurimat võlgnikku
(seisuga 01.01.1924; summad miljonites markades)
- Balti Puuvillavabrik 351
- Sindi Kalevivabriku Ühisus 307
- Harju Pank 182
- Eesti Tarvitajate Keskühisus 163
- A/S «Silva» 130
- A/S «Atlanta» 93
- Kreenholmi Puuvillavabrikute Valitsus 86
- Tallinna Linnavalitsus 78
- Vene-Balti Laevaehituse ja Mehhaanika A/S 73
- Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Pank 70
- Allikas: Jaak Valge. Lahtirakendamine: Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924.
Tallinn: Rahvusarhiiv, 2003. Lk 209
Kokku võlgnesid loetletud kümme ettevõtet-asutust Eesti Pangale 1,4 miljardit marka, mis hõlmas tunduvalt üle veerandi kõigist Eesti Panga laenudest. Toonast majanduspoliitikat põhjalikult uurinud ja analüüsinud Jaak Valge on nende laenude puhul eristanud kahte ettevõtjate ringi: esiteks suurärimehed-tekstiiliettevõtjad (Isak Citron, Konstantin Wachmann, Eduard Kuusik jt), kes olid otseselt seotud Balti Puuvillavabriku, Sindi Kalevivabriku Ühisuse, Kreenholmi Puuvillavabrikute Valitsuse ja Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Pangaga, ning teiseks väga mõjukate poliitikute-ärimeeste rühmitus (Konstantin Päts, Georg Vestel, Karl Ipsberg, Johan Laidoner, Madis Jaakson, Mihkel Pung, August Peet jt), kes kontrollisid muu hulgas Harju Panka, aktsiaseltse «Silva», «Atlanta» ja Vene-Balti Laevaehitustehased. Nende kahe rühmituse kõigi ettevõtete laenude kogusumma võis hõlmata koguni kolm neljandikku kõigist Eesti Panga laenudest.
Pööre
Majanduskliima üldist halvenemist tunnetasid nii tööandjad kui ka töövõtjad omal nahal, kuid täpset ülevaadet riigi majandusseisust ei olnud isegi poliitilisel eliidil. Olukord hakkas selguma pärast 7. detsembrit 1923, kui Tööerakonna liider Otto Strandman arvustas Riigikogu kõnetoolist Eesti senist rahapoliitikat, heitis Eesti Pangale ette liialt liberaalset krediidipoliitikat (avatud kraanide poliitika) ning süüdistas valitsust inflatsiooni esilekutsumises ja riigi kullavarude salajases mahamüümises. Ennekõike sai sarjata rahaminister Georg Vestel, kes polnud rahvaesindust kullavarude müügist teavitanud ning oli ka ise võtnud Eesti Pangast suuri laene – Strandmani hinnangul toimis inflatsioon Eesti Panga võlgnike huvides. Tagantjärele on väidetud, et Vestel oli «põhimõttelise inflatsionistina» huvitatud marga kursi langusest.
Üleöö ei muutunud miski. Mõnda aega suutsid Päts ja Vestel valitsuse senist poliitikat kaitsta ja jätkata, kuid majandusolukorra jätkuv halvenemine põhjustas pingeid koalitsioonis. Alustuseks lahkusid kabinetist tööerakondlased, seejärel asutas parlament erikomisjoni rahaministri tegevuse uurimiseks ning 10. märtsil 1924 teatas riigivanem valitsuse tagasiastumisest.
Uues valitsuses (riigivanem Friedrich Akel) sai rahaministriks vana majanduspoliitika peamine kritiseerija Otto Strandman, kes pidi nüüd Eesti kriisist välja tooma. Strandmani esimesed sammud olid maailma mastaabis tavapärased, ent iseseisvas Eestis kasutati neid esimest korda. Ühelt poolt rakendati kulude kokkuhoidu nii valitsemisel kui ka majanduses, kärpides riigi väljaminekuid, riigipalgaliste töötajate arvu ja nende palku. Teisalt püüti tasakaalustada väliskaubanduse bilanssi, piirates tollimakse, suurendades importi ja soosides väljavedu. Ühtlasi karmistati krediidipoliitikat: varasemaid laene nõuti aktiivselt sisse, uute laenude andmist piirati, laenuintressi tõsteti ja laenu anti üksnes taotleja põhikapitali ulatuses.
Esialgu need abinõud isegi süvendasid kriisi, mille süvapunkt saabus augustis 1924, kuid seejärel hakkasid võetud meetmed andma tulemusi ning järgmise aasta jooksul õnnestus peatada inflatsioon ja stabiliseerida marga kurss ning tasakaalustada nii väliskaubanduse bilanss kui ka riigi maksebilanss. Strandmani algatatud UMP, mida jätkas tema järeltulija rahaministri toolil Leo Sepp, tagas Eesti Vabariigi majandusliku toimetuleku ja pani aluse Eesti majanduse integreerumisele Euroopasse.
Ago Pajur (1962) on Tartu ülikooli Eesti ajaloo kaasprofessor, kelle peamine uurimisvaldkond on Eesti ajalugu 20. sajandi esimesel poolel.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont jaanuari-veebruari numbris.