Levinud haigus, mida veel hiljuti ei tuntud

Ken Kalling
, meditsiiniajaloolane
Copy
Puukidega leviva veiste punahaiguse (babesioosi) eest hoiatati Eestis ammu enne seda, kui päevakorrale kerkisid puukentsefaliit ja -borrelioos.
Puukidega leviva veiste punahaiguse (babesioosi) eest hoiatati Eestis ammu enne seda, kui päevakorrale kerkisid puukentsefaliit ja -borrelioos. Foto: SA Virumaa Muuseumid

1970. aastatel kannatas hulk USA Connecticuti osariigi Lyme’i linnakese asukaid, nii vanu kui ka noori, samasuguste tervisehädade all: põlved olid paistes, pea valutas, nahka kattis lööve ja elurõõmu röövis kurnatus. Arstid ei osanud inimesi aidata, kuid ettevõtlikud kogukonnaliikmed võtsid nõuks tõve põhjused välja selgitada. Ilmnes, et haigust levitavad puugid.

Endiselt palju ebaselget

Lyme’i tõve või (puuk)borrelioosi, nagu teda üldiselt Eestis tuntakse, tekitaja selgitati välja alles 1981. aastal. Avastaja, USA mikrobioloogi Willy Burgdorferi järgi kannab see spiraalikujuline bakter (spiroheet) nimetust Borrelia burgdorferi. Teadaolevalt ei tekita borrelioosibakter toksiine, vaid ründab ise organismi elusrakke. Seepärast on tõbe raske diagnoosida: antikehad kujunevad veres viivitusega ja haigus võib jääda varases faasis määramata. Samas püsivad antikehad veres veel kaua pärast tervenemist, nõnda võib haigust hoopis üle diagnoosida.

Kuna laborimeetodid ei ole usaldusväärsed, hinnatakse kõigepealt haiguse kliinilist pilti. Puukborrelioosi olulisim sümptom on puugihammustuse ümber ühe kuni nelja nädala jooksul tekkiv lööve: roosakaspunakas laik (erüteem), mis võib keskelt olla heledam. Hiljem lööve kaob, kuid samas ei pruugi seda üldse tekkidagi. Peale selle on haigusel hulk muid sümptomeid, nagu palavik, peavalu ja pearinglus, kaalukadu, lihase- ja liigesevalu, nägemishäired jms.

Üldistavalt võib öelda, et tõbi võib kahjustada närvisüsteemi, nahka, lihaseid, silmi ja südant. Borrelioosil eristatakse mitut faasi, kusjuures vaieldakse, kas nn krooniline borrelioos üldse eksisteerib või on tegemist tõve tüsistuste ehk «Lyme’i tõve ravijärgse sündroomiga» (post-treatment Lyme disease syndrome, PTLDS). Igatahes annab teaduslike meetodite ebausaldusväärsus borrelioosi diagnoosimisel võimaluse ebateadusele.

Puugid ja liigirikkus

Borrelioosi kannavad edasi puugid, haiguse reservuaariks ja vaheperemeheks on arvukad mets- ja koduloomad ning -linnud, Euroopas eriti närilised (kes ise ei haigestu). Eestis levitavad tõbe võsa- ja laanepuuk. Mõlemad parasiteerivad oma arengu jooksul mitmel peremehel, mis võimaldab tõvel edasi kanduda liikide vahel ja isendilt isendile.

Lisaks levitavad puugid veel mitmesuguseid bakteriaalseid, viiruslikke ja algloomade tekitatud tõbesid. Borrelioosi kõrval on meil sellistest tuntuim viiruslik nakkushaigus puukentsefaliit. Juba sõjaeelses Eestis teati, et puugid levitavad veiste babesioosi ehk punahaigust, mis võib tabada ka inimest.

Inimese nahale kinnitunud puuk. Usutavasti peab puuk olema nahale kinnitunud vähemalt 24 tundi, et borrelioosi tekitavad bakterid üle kanduks. Seega on inimestel veidi armuaega pärast loodusest naasmist end üle vaadata.
Inimese nahale kinnitunud puuk. Usutavasti peab puuk olema nahale kinnitunud vähemalt 24 tundi, et borrelioosi tekitavad bakterid üle kanduks. Seega on inimestel veidi armuaega pärast loodusest naasmist end üle vaadata. Foto: NAVAHO / WIKIPEDIA

Puukide arvukus oleneb keskkonna seisundist. Põhja-Ameerikas märgati juba 17. sajandil «puugiuputust» piirkondades, kus metsad olid maha raiutud. Kahtlemata aitab puukide arvukust kontrolli all hoida liigirikkuse ehk nende looduslike vaenlaste – putukad, linnud – säilimine. Hea on teada, et Eestis on puukide arvukus üks väiksemaid parasvöötmelises Euroopas. Kartma ei pea ka linna asunud metsloomi. Mõnel pool maailmas on näiteks tähele pandud, et Lyme’i tõbe tuleb vähem ette seal, kus elab rohkem linnarebaseid, kes harvendavad bakterite reservuaarina toimivate näriliste ridu.

Hirm puugihaiguste ees teeb paraku elurikkusele ka karuteene. Puukide levikut on näiteks püütud (edutult) kontrolli alla saada DDTd kasutades. Mõõdutundetu muruniitmise kritiseerijaile on aga tekkinud vastasleer, kes näeb koduaia poolesentimeetrises taimkattes peamist kaitset puukide levitatud haiguste vastu.

Tegelikult vana haigus

Kuigi näo ja nime sai borrelioos alles 1981. aastal, on sellest kirjutatud juba märgatavalt varem. Kuni haiguse põhjustaja polnud selge, lähtuti sümptomitest ning pea- ja liigesevalusid ja nahalööbeid kirjeldati kui iseseisvaid tõbesid. Üks esimesi äratuntavaid liigesevalu kirjeldusi, mida saab seostada borrelioosiga, pärineb 1764. aastast Jura saarelt Šotimaalt. Sellised «liigesehaigused» taandati 20. sajandiks reumatoidartriidi või juveniilse artriidi käsitluse alla.

Alates 19. sajandist hakkas meditsiinikirjanduses üha sagedamini ilmuma kirjeldusi eeldatavatest nahahaigustest, mille põhisümptom oli borrelioosile iseloomulik lööve. 20. sajandi keskpaigaks oli teada mõni spiroheetide põhjustatud tõbi – näiteks süüfilis –, mille sümptom on nahalööve, ja analoogia põhjal asuti ka teisi seesuguseid haigusi penitsilliini abil edukalt ravima.

Tänu Borrelia DNA leidudele ajaloolistes muuseumikogudes on meile minevikust teada mitu haiguse edasikandjat – hiir aastast 1894 ja puuk aastast 1884 – ning isegi selle põdejaid. Euroopas on vanim Lyme’i tõve diagnoosi saanu Alpide liustikust välja sulanud «jäämees» Ötzi, kelle eluaeg paigutub ajavahemikku 3350–3100 aastat e.m.a. Tema kehast leiti lõik haigustekitaja DNAst. On isegi oletatud, et Ötzi liigestel olevad tätoveeringud on toonane liigesevalu ravivõte.

Samuti leiab minevikust puukborrelioosile viitavaid haiguskirjeldusi, näiteks inglise kirjaniku Jane Austeni arvukad sümptomid. Soomes aga on tekkinud teooria, mille järgi võis kirjanik Aleksis Kivi neuroinfektsioonile tüüpilisi haigushooge ja meeleoluhäireid põhjustada just Lyme’i tõbi.

Siinkohal peab peatuma neuroborrelioosil, mis võib tekkida kuni kümnendikul patsientidest, kelle haigus jääb välja ravimata. Selle haigusvormi hiline faas võib tuua kaasa piirde- ja kesknärvisüsteemi kahjustusi, sh kognitiivseid häireid. Viimasel ajal on ilmunud kirjutisi, mis seovad seda minevikus aset leidnud «kollektiivse hüsteeria» puhangutega, olgu siis kurikuulus Salemi nõidade lugu 17. sajandi Uus-Inglismaal või keskajal aeg-ajalt puhkenud «tantsuepideemiad», kui sajad inimesed päevade kaupa veidralt käitusid. Sääraseid nähtusi on siiski seletatud ka teiste teooriate järgi (nt tungalteramürgistusega), nii et Lyme’i tõve esiletõus siinkohal pigem kinnitab selle haiguse praegust populaarsust.

Tõve taandumist ei ole märgata

Borrelioosi ravitakse antibiootikumidega. Läbi põetud borrelioos resistentsust ei tekita ning selle vastu ei vaktsineerita. Kindlaim kaitse tõve vastu on puukidest hoiduda. Seni on edusamme siiski vähe näha. Näiteks USAs on Lyme’i tõbi üks kiiremini levikut laiendav haigus, mida diagnoositakse aastas ligi pool miljonit korda. Üldse arvatakse tõbe olevat diagnoositud 82 riigis ning sellega on kokku puutunud 14 protsenti meie planeedi elanikkonnast. Kardetavasti annab kliimasoojenemine puukide arvukusele ja nende levitatud tõbedele hoogu juurde.

Eestis ilmus puukborrelioos haigusstatistikasse 1985. aastal. Praegu diagnoositakse aastas üle 2000 haigusjuhu, kusjuures viimase paarikümne aastaga on nende hulk peaaegu kümnekordistunud. Kasvu põhjusi võib oletada. On kindel, et suurenenud on inimeste teadlikkus ja paranenud diagnostiline suutlikkus. Nende seletuste kõrval ei maksa tähelepanuta jätta ka Eestimaad vallutavaid lageraielanke.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus ajakirja Horisont jaanuari-veebruari numbris.

Märksõnad

Tagasi üles