NEW SCIENTIST ⟩ Laastavad laviinid ookeanipõhjas kirjutavad ümber meile tuttava süsinikuringe

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Võnked 1929. aasta novembris Kanadas Newfoundlandi lõunarannikul Grand Banksi maavärinast jõudsid ka New Yorki. Merepõhja värisedes voolas kanjonist alla tohutu hulk muda ja liiva, see kogus liikudes aina hoogu ja tekitas dramaatilise veealuse laviini. Seal oli piisavalt materjali kahe Everesti suuruse mäe püstitamiseks ning see tohutu voog vallandas tsunami, milles hukkus üle 25 inimese.

See on seni teadaolevalt suurim merealune laviin, kuid see pole kaugeltki ainus. Lainetava merepinna all nii rannikute läheduses kui kaugel avamere põhjas leiavad regulaarselt aset ühed maailma suurimad laviinid, tehes teed planeedi sügavaimatele ja pikimatele kanjonitele. Enamik neist nii, et keegi seda isegi tähele ei pane.

Aastasadu olid nende sündmuste ainsateks tunnistajateks kalad ja muud süvamereolendid, kes laviini hoovuses uude kohta kandusid või kelle toidulauale jõudsid setetest vabanenud toitained. Purunenud gaasitorud ja katkised sidekaablid on aga tõestuseks, et toimumas on midagi veel äärmuslikumat. Viimastel aastatel on aga asjad muutuma hakanud.

Tänu mitmele katsetusele ja parajale kogusele õnnele oleme suutnud need veealust maastikku kujundavad sündmused ka jäädvustada. Selgub, et veealuste kanjonite labürindid on kahtlustest hoolimata aktiivsed. Relvastatud uute andmetega on teadlastel avanenud võimalus kokku panna veidi täiuslikum pilt sellest, millised need veealused laviinid on, kuidas nad täpselt maastikku kujundavad ja milline on nende roll meie maailma soojendava süsihappegaasi sidumisel.

Oma kujult ja ulatuselt sarnanevad planeedi sügavaimad ja pikimad kanjonisüsteemid maapealse Suure kanjoniga Arizonas. Kuid erinevalt maismaakanjonitest, mida on kujundanud jõgedest pärit liiv ja kruus, tekitavad veealuseid kanjoneid mandrilavalt alla ja sügavale kihutavad laviinid. Jõed toovad mandrilavale muda, see hakkab seal kuhjuma ning muutub lõpuks ebastabiilseks. Kui oma tõuke annab maavärin, torm või üleujutus, siis langeb see sealt alla ja nii kujunebki kanjon.