Veljo Sinivee: elektroonika on nagu teadus halbadest kontaktidest
/nginx/o/2023/01/26/15101618t1h925e.jpg)
Noore poisi kosmoseteemalisest ulmefilmist alguse saanud huvi tehnika vastu on Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi insener Veljo Sinivee karjääri juhtinud nii, et nüüd panustab ta muu hulgas ka ise kosmose uurimisse – ja seda oma kasside juhtimisel!
Kolleegide poolt tõeliseks MacGyveriks nimetatud Veljo tunnistab, et teda kannustavad seda tööd tegema põnevus vigade leidmisel ning mõnus enesetunne, kui see õnnestub. Samas teab ta oma kogemusest, mis on enamiku leitud vigade taga. Vihjeks tema seletus elektroonikast: «Elektroonika on teadus kontaktidest. Eriti just halbadest kontaktidest.»
Tehnikahuvi algas «Suurest Lühisest»
Veljo ütleb, et elektroonika on alati olnud tema kirg ja hobi, millega tegelemine võib vahel minna hiliste öötundideni. Esimese kogemuse praktilise elektroonikuna sai ta juba lapsepõlves.
Teleris nähtud kosmoseteemaline ulmefilm tekitas soovi ka ise kosmoselaeva valgusega töötav mootor ehitada. Pärast pistiku seinalükkamist ei hakanud aga leiutis liikuma, vaid käis pauk ja toas oli järsku pime…
Elektroonikapisikut see pisike äpardus temast välja ei ajanud. Hoopis vastupidi – tekkis huvi rohkem teada saada. Oma osa oli ilmselt ka tema emal, kes töötas samuti elektroonikainsenerina ja disainis seadmeid.
Õppimine käis Veljol katse ja eksituse meetodil ning sõprade-tuttavate rikkis tehnikat elule tagasi tuues, abiks mõned ülihead raamatud - eriti just Elektroonika aabits - ja venekeelne ajakiri Radio. Nii oligi üsna loogiline, et keskkoolile järgnesid elektroonikaõpingud ülikoolis ja valida oli vaid tollane «rauakool» ehk TPI.
Edasises karjääris mängis rolli ka juhus. «Nimelt kutsus esimesel kursusel meie füüsika lektor huvilisi toonase füüsika kateedri uurimislaborisse appi. Läksingi asja uurima ja töötan samal kohal tänase päevani,» tõdeb Sinivee. Tõsi küll, seoses teaduskraadi saamisega tuleb tal nüüd ka tudengeid õpetada. «Aga eks see käib asja juurde!» lisab ta muiates.
Isetehtud juhtmevabad kõrvaklapid
Insenerile vajalikku teadmiste pagasit on aidanud kasvatada mitmesugused noorpõlve katsetused, mida Veljo meenutab hea sõnaga siiani.
Keskkooli ajal tegeles ta näiteks televiisori ehitamisega. «Sain lõpuks seadme tööle, aga ekraan, mida siis nimetati kineskoobiks, maksis koolilapse jaoks hullumeelselt palju ja poest ei saanud seda ka osta. Rohe-musta pildi sain siiski ostsilloskoobi-nimelise seadme ekraanile. Oli väike ja vaid veerand võimalikust, aga oli!» meenutab mees.
Edasi aitas õnneks üks rikas sugulane oma tutvustega. Kui suurele ekraanile, mis oli moodsas mõistes küll väike ehk 51 cm diagonaaliga, esimene pilt tekkis, oli see justkui akna avanemine teise universumi.
«Aitab seadme mõttes lihtsamateks osadeks lammutamine. Nii saab kogemuste abil rikke asukoha kätte. Kui veab, siis saab nii ka parandatud.»
Teine huvitav projekt, mida insener meenutab, olid juhtmevabad kõrvaklapid. Aasta oli siis 1978. Veljo teadis, et elektromagnetlaine levib ruumis ja on vaid vaja see kinni püüda. Juhtme asendamine on seega võimalik. Samas aimas ta, et ka helisageduslik laine peaks levima. «Kuna kooli füüsikaõpetajalt ma abi ei saanud, jäi jällegi ise katsetamine.»
Peale mõningat pusimist hakkaski side tööle.
Huvitav oli just veendumine, et lähteoletus on õige ja nii saabki teha. Seade polnud küll eriti praktiline, sest vastuvõtja meenutas «Pyramid Poweri» fännide kasutatavaid vidinaid, aga töötas. Ning päris mõnus tundus jalutada toas ringi, juhtmeta klapid peas koos omatehtud helisagedusliku vastuvõtjaga ja kuulata James Lasti orkestrit.
Teadmisi loovad katsetused
Praegu kasutab insener oma projektides mikrokontrollereid, mis teevad disaini märksa lihtsamaks ja universaalsemaks. Nendegi programmeerimise omandas ta katse-eksituse meetodil: «Kunagises TPI-s õpetati küll programmeerimist, kuid aasta oli 1983 ning see toimus tahvli peal, mis ei tundunud eriti praktilisena ja polnud kahjuks ka arusaadav. Edu tuli alles siis, kui ehitasin ise tol ajal levinud mikroarvuti – siis sain kõike proovida ja õppida.»
Õppimise ajast pärineb ka oluline tarkus, millest saab praegugi lähtuda. Kord praktilist arvutustööd tehes tekkis probleem ühe käsuga ja kui tulevane elektroonikainsener küsis nõu kõrvalterminali taga istujalt, siis too ei teadnud vastust, aga soovitas vaadata kellegi teise kirjutatud sarnast koodi.
Õpetussõnad olid sellised: «Tudeng peab oskama vaadata teiste töid ja leidma sealt vastuseid oma probleemi lahendamiseks. Lahendamiseks, mitte lihtsalt kopeerimiseks!»
Väga oluliseks kogemuste saamisel peab Veljo ka kümmet aastat, mil töötas kunagises arvutite remondifirmas Beesting.
Kannustab sportlik hasart
Nii, nagu juba keskkooli ajal, tulevad ka nüüd mitmed projektid Veljole ise koju või tööl labori uksest sisse. «Kuidagi leidub ikka mõni, kes teab, et ehk suudan mina tema rikkis seadme parandada või disainida ta mõtte kohaselt uue seadme.»
Mees tunnistab, et teda kannustab nii remondi- kui ka disainiülesannete puhul lausa sportlik hasart. «On väga meeldiv, kui õnnestub mingi ehitatava seadme mikrokontrolleri hallile ränikristallile suruda peale veel üks tegevus, mida ehk tavaliselt ei saa. Aga kui natuke mõelda, siis saab ikka!» ütleb Sinivee.
Elektroonikainsener peab suutma parandada seadmeid, mida ta eriti või lausa üldse ei tunne – tuleb lihtsalt üldist loogikat taibata. «See polegi tegelikult keeruline, kui natuke süveneda,» kinnitab Sinivee. «Aitab seadme mõttes lihtsamateks osadeks lammutamine. Nii saab kogemuste abil rikke asukoha kätte. Kui veab, siis saab nii ka parandatud.»
Hea elektroonik peab Veljo hinnangul olema probleemile lähenedes alati positiivne ja keskenduma vaid faktidele. Vahest tuleb küll appi ka vedamine. Selle kohta jutustab ta loo oma tööst ühes suurhaiglas, kus ta on ülikooli kõrval samuti ametis.
Aparaat operatsioonilaual
Kord toodi haiglas Veljo «opilauale» lineaarkiirendi toiteplokk [Kogu masin ise on tervet tuba täitev seade, mida kasutatakse edukalt vähipatsientide raviks – M.J].
«Toiteallikas oli tõesti keeruline ja üsna vanu skeemilahendusi kasutav seade. Uue oleks saanud küll tellida, kuid see oli väga kallis ning tarneaeg pikk,» jutustab Veljo. «Kuid nagu alati, peab elektroonik püüdma olla tasemel ja üritama – lootus sureb viimasena. Siin tuli appi vedamine, sest viga oli tegelikult väga lihtne. Ning ei – see polnud läbipõlenud kaitse!»
Sellised juhtumid toovad kogu päevaks päikesepaiste. «Ehk keegi patsientidest saab ravi tänu kiirele remondile õigeaegselt ja paraneb ja hea on teadmine, et ma olin siiski tollest tolmusest karbist nutikam...»
Suurim tänu Veljo töös ongi see, kui hädaline saab abi.
Ise midagi luues-disainides teeb aga rõõmu see, kui õnnestub leida eriti nutikas ja «kastist välja» stiilis lahendus. Näiteks kui ultraheliseade, mille uus generaatoriplaat oleks maksnud kümneid tuhandeid eurosid, õnnestub parandada töölaua sahtlis vedelenud kondensaatoriga.
Insener ütleb oma kogemuste põhjal, et 99 protsendil juhtudest on elektroonikaseadmete vead põhjustatud kontaktiveast: «Nagu ma ka tudengitele räägin: elektroonika on teadus kontaktidest. Eriti just halbadest kontaktidest. Aga just see üks protsent defektidest annab värvi ja põnevust ning vea leidmisel mõnusa enesetunde.»
Positiivse suhtumise kõrval on elektrooniku peamine töövahend võime elektriskeemide tööst aru saada kasvõi väga üldisel tasemel: «Sa ei pruugi tunda detailideni kunstliku vereringe masina tööd, aga sa pead umbkaudselt mõistma, mis on mis. Ja milliste elementide juures pead olema eriti ettevaatlik.»
Loomulikult tulevad appi ka tehnilised vahendid nagu multimeeter või ostsilloskoop (ostsillograaf) ehk seade, mis joonistab ekraanile hetkel skeemis uitava signaali kuju. See on aparaat, mis tõepoolest on elektroonikule nagu silmade asendaja.
Suurimad saavutused viivad kirikusse ja kosmosesse
Oma teadusaavutustest toob Sinivee välja kolm. Toreda disainimise ja ehitamise teemat esindab professor Talis Bachmanni pakutud mõte teha osavusmäng pikalt haiglavoodis lebanud inimeste motoorika taastamiseks. Tegu on mänguga, kus tuleb tennisepall visata laeni, mis annab maksimaalse skoori, aga mitte vastu lage, mis nulliks skoori. Mänguga kaasnevad igasugused helid, näiteks klaasiklirin, kui pall tabab lage ning skoori lugemine eesti või inglise keeles. Seade osutus populaarseks ning seda käidi näitamas ka Tehnikaülikooli näituseboksis Brüsselis.
«Kirjutasin mõlema satelliidi toiteosa koodile võimaluse küsida maapealsest juhtimiskeskusest «Kes on roolis?». Vastab siis kas Oskar või Nuustik. Tublid kiisud!»
Teine, pikem projekt on Eesti kirikute sisekliima kontrollseadme loomine. Teatavasti on eriti just maakirikutes suureks probleemiks niiskus. Uuringute käigus selgus aga, et muret saab lahendada suhteliselt lihtsalt ja mis kirikutele eluliselt oluline, odavalt. Selleks disainiti ja ehitati seade, mida esialgu testiti Harju-Risti kirikus. Sealne ruumi sisekliima paranes 2–3 aasta jooksul märkimisväärselt nii kirikuõpetaja hinnangul kui ka infot analüüsides.
Nüüdseks on sarnane seade juba kolmes kirikus, üks on veel plaanis. Sinine unistus on aga tekitada Eesti – aga ehk mitte ainult Eesti – kirikute veeb, kus saab nende kõigi sisekliimat jälgida. Ilmselt juhtub see koostöös muinsuskaitsega. Seniks saab projekti haaratud kirikute infot jälgida Tehnikaülikooli küberneetikainstituudi serverist.
Kassid vastavad kosmosest
Veljol on olnud au osaleda ka Tehnikaülikooli kuupsatelliitide Koit ja Hämarik toiteosa arendamisel ja disainimisel. Ta ise ütleb selle kohta, et on möödunud aastate jooksul oluliselt parandanud oma oskusi juhtmete ühendamisel. Rõõm Maa orbiidilt vastust kuuldes oli suur: «Nagu mu kolleeg ütles: «Saad sa aru – sa tegid vidina, mis lendas kosmosesse ja tegelikult ka töötab!». Ja töötab tänaseni.»
/nginx/o/2023/01/26/15101626t1h9c91.jpg)
Satelliitidega seondub Veljol ka tema kallite kasside teema.
«Hea sõber kiisu Nuustik elas 18 aastat, kuni võttis ette tee üle vikerkaare. Tema mälestuseks sai satelliidi toiteosa trükiplaadile joonis kassist kiivris koos «maakaardiga» teekonnast Tuunikalade tähtkujusse. Nuustik nimelt jumaldas tuunikalakonserve. Ta hoiab senini kindlalt käppa satelliidi Hämarik roolil,» jutustab insener.
Esimesena välja lennanud satelliidi komandör on aga kass Oskar, kes elas 10 aasta vanuseks ja lendab nüüd samuti mälestustes LEO-l ehk madalal maalähedasel orbiidil, kamandades satelliiti nimega Koit.
«Kirjutasin mõlema satelliidi toiteosa koodile võimaluse küsida maapealsest juhtimiskeskusest «Kes on roolis?». Vastab siis kas Oskar või Nuustik. Tublid kiisud!» on nutikas peremees rahul.
Veel täitumata unistus on Veljol samuti seotud lendamisega. Ta tahaks väga minna kopteripiloodi kursustele ja omandada oskuse seda lennumasinat juhtida. «Lihtsalt, et saada kogemus ja teadmine, et ma suudan.»