INTERVJUU ⟩ Eksperdi sõnul annab rohelise pealinna tiitel kriitikutele võimaluse linnavalitsuselt vastutust nõuda
Eelmisel reedel leids Tallinna kruiisisadamas aset suurejooneline Tallinn Euroopa roheline pealinn 2023 avakonverents, mis keskendus Euroopa linnade jätkusuutlikumaks muutmisele. Üritus oli suunatud rohemeelsetele Euroopa linnavalitsustele, kellest mõni ehk isegi rohelise pealinna tiitlit ihaldab.
Avakonverents oli värske rohelise pealinna tiitlikandja esimene suurüritus, millele järgnes laupäeval toimunud pidulik ning esinejaterohke avatseremoonia. ERRiga suhelnud kriitikute hinnangul kulub suurem osa Tallinna Euroopa rohelise pealinna eelarvest, milleks on 12 miljonit eurot, ürituste, turunduse ning ajutiste ja ühekordsete projektide peale, mis ootavad muutusi linnakodanikelt, kuid struktuurseid ja püsivaid muutusi linn ise omalt poolt vastu ei paku. Tuleb mainida, et projekti eelarvet on üsna raske leida.
Linna enda eelarves on keskkonnakaitse ja heakorra valdkonna tegevuskulude ja investeeringute katmiseks leitud 50,2 miljonit eurot.
Konverentsi peaesineja, Euroopa Komisjoni endine kliimavolinik ja praegune kliima- ja ühiskondlike muutustega kohanemise missiooni nõukogu juhatuse esinaine Connie Hedegaard rääkis Postimehele, kuidas rohelist pealinna tegutsema saada ning millistes suundades maailm tema hinnangul muutumas on.
Mis teeb teie jaoks ühest linnast rohelise pealinna?
See sõltub paljudest asjadest. Näiteks tuleva aasta rohepealinn Valencia keskendub oma tiitli raames ilmselt hoopis teistele aspektidele kui Tallinn. See on ka osa väljakutsest. Iga linn valib omale fookuse – olgu selleks siis jäätmekäitlus, mobiilsus, ühistransport, rattateed, hooned või nende planeerimine. Ja siin see raske, kuid ülimalt vajalik iva peitubki – kuidas nende rohepealinnade kogemused teistele omavalitsustele lihtsasti kättesaadavaks ning terviklikuks juhendmaterjaliks koguda, et teineteise kogemustele toetudes tõeliselt jätkusuutlikuks saada?
Inimesi tuleb lihtsalt varem kaasata. Neile tuleb riigi poolt rahvusvahelisel tasandil antud kliimalubadusi selgitada ja küsida – kuidas te tahate, et meie linn selle saavutamisesse panustab?
Ma arvan, et täna ei leia me Euroopast ühtegi täiuslikult rohelist linna. Sellepärast peamegi tegema koostööd, kogemusi jagama – mida teie teinud olete, mida meie teeme, mis töötab ja mis mitte. Kui rääkida üldisemalt, siis minu arvates raiskame palju aega mitte pahatahtlikkusest, vaid sellepärast, et iga linnajuht püüab üksi hakkama saada. Kipume uustama, et teised Portos, Valencias või Pariisis on juba samu probleeme lahendanud.
Koostöö aitab vilksalt heade ja toimivate lahendusteni jõuda. Sama kehtib ka tehnoloogias. Paljud riigid räägivad erinevatest tulevikutehnoloogiatest – kas me saaksime ressursse jagades nende kasutuselevõtuni kiiremini jõuda? Peame meeles pidama, et oleme siinkohal otseses konkurentsis Hiina ja USAga. Koostöö võib meid juhtima aidata.
Mis on kliimamuutustega kohanemise kontekstis Euroopa linnade suurimaks nõrkuseks, kas selleks ongi kommunikatsioon?
See on üks nõrkustest. Ma näen tihti, et elanikega dialoogi pidamine jääb liiga hilja peale. Linn tahab oma projekti – olgu selleks näiteks tuulepark – ehitust võimalikult ruttu käima saada ja siis ühtäkki meenub, et kodanikega peaks ju ka planeeringut arutama. Kaasamisest tahetakse hoiduda, sest see võib olla ebamugav – linnaelanikud ei pruugi kõigega nõus olla. Mitte minu tagaaias. Kuid ma usun, et inimesi tuleb lihtsalt varem kaasata. Neile tuleb riigi poolt rahvusvahelisel tasandil antud kliimalubadusi selgitada ja küsida – kuidas te tahate, et meie linn selle saavutamisesse panustab?
Varasem ning läbipaistvam suhtlemine ei tähenda muidugi kohe, et kogu linn tuleb avalikule arutelule kohale. Kuid see annab elanikele kindlustunde, et kõik ei ole veel otsustatud, ning nad saavad päriselt midagi mõjutada. Siis hakkavad inimesed kaasa mõtlema. Ma usun, et see on tehtav ning selle lihtsustamiseks saab kasutada digitaalseid lahendusi. Kaasamine aitab valida parimaid lahendusi ning annab kodanikele tunde, et planeeringud on nendega otseselt seotud.
Kohalikud on Tallinna rohepealinnaks saamist kõvasti kritiseerinud. Eriti paistavad silma noored, kelle ootused kliimameetmete rakendamise osas on eriti kõrged. Kuidas te neile noortele selgitaksite, miks Tallinn selle tiitli vääriline on?
Soovitan neil noortel seda olukorda võimalusena näha. Ma ütleksin: «Olgu – kasutame seda tiitlit, et linnavalitsust ja linnapead vastutavana hoida.» Hea asi selle tiitli juures on see, et kogu Euroopa silmad on nüüd aastaks Tallinna peal. Seega on tühjade lubaduste andmine linnavalitsuse maine jaoks väga riskantne.
Noore tallinlasest kliimaaktivistina ütleksin ma: «Wow! Väga hea, nüüd on meil võimalus linn tegutsema saada.» Sellist tiitlit kandes ei saa linn noorte nõudmisi eirata. Tulemas on palju üritusi, kus igaüks saab oma kohalolu ja sõnumiga endast märku anda. See on teie võimalus.
Miks mõned inimesed kliimamuutustega kohanemise vastu on?
Kõik mis puudutab mobiilsust, seda, kui palju liha ma söön või ei söö, minu käitumist ja tarbimist – on väga isiklik. Ühiskonnas on tekkinud selline «keegi ei ütle mulle, kuidas ma elama pean» individualistlik hoiak, millest tuleks minu hinnangul rohkem rääkida.
Ma näen üha enam, et noored inimesed on elustiili puudutavatele muutustele avatuvamad. Nad taipavad punase liha söömise mõju kliimale ja asendavad seda näiteks kana, kala ja köögiviljadega. Mida rohkem selliseid teadmiseid levib, seda rohkem inimesi neid omaks võtab.
Minu kodumaal Taanis näeb üha enam noori inimesi kasutatud riideid ostmas ja kandmas. 10 aasta eest seda eriti ei tehtud. Nüüd on see trendikas, nutikas, moodne. Ma usun, et sellised trendid aitavad meil oma vanade tavade juurest peagi edasi liikuda.
Kas te näete tulevikku, kus ka parempoolsed erakonnad kliimamuutustega kohanemise eest seisma hakkavad?
Esiteks usun, et Euroopas käimasolev sõda muudab nende skeptikute hoiakuid. Ehk näevad nad, et taastuvenergiale üleminek annab meile Venemaast sõltumatuse – eeldan, et see on midagi, mida nemadki soovivad.
Teisalt on rohepööre ka ärivõimalus. Võimalus innovatsiooniks, uuteks töökohtadeks ning ekspordiks. Taanis see toimis – me tekitasime tuuleenergia tootmiseks tahtlikult maapiirkondadesse kümneid tuhandeid uusi töökohti. See on midagi, mida iga partei tahab.
Euroopa Roheline Pealinn on Euroopa linnale antav auhind selle keskkonnahoiu saavutuste eest. Auhinna algatas 2006. aasta 15. mail Tallinnas toimunud konverentsil tollane Tallinna linnapea Jüri Ratas.
Euroopa rohelise pealinna laureaadid:
2010 Stockholm, Rootsi
2011 Hamburg, Saksamaa
2012 Vitoria-Gasteiz, Hispaania
2013 Nantes, Prantsusmaa
2014 Kopenhaagen, Taani
2015 Bristol, Inglismaa
2016 Ljubljana, Sloveenia
2017 Essen, Saksamaa
2018 Nijmegen, Holland
2019 Oslo, Norra
2020 Lissabon, Portugal
2021 Lahti, Soome
2022 Grenoble, Prantsusmaa
2023 Tallinn, Eesti.