NEW SCIENTIST ⟩ Vananedes võib hakata info teatud ajuosades kiiremini liikuma

Neuronite võrgustik. Foto: Shutterstock

Meie neuronid suhtlevad omavahel, nende suhtlemise kiirus vananedes muutub ning võib mõnes ajupiirkonnas suureneda. 

Dora Hermes ja tema kolleegid Minnesota Mayo kliinikust mõõtsid neuronite ülekandekiirust 75 inimesel vanuses 4–51 aastat, samal ajal kui neile tehti operatsioon epilepsia jälgimiseks. Nende operatsioonide jaoks, mis viidi läbi aastatel 2008–2020, implanteeriti osalejate aju erinevatesse osadesse elektroodid. Seda selleks, et hinnata nende neuronite reaktsiooni tugevust. Teadlased kasutasid seda võimalusena mõõta neuronite kiirust osalejate aju erinevates osades.

Tulemused viitavad sellele, et neuronite kiirus info ülekandmisel otsmikusagarast kiirusagarasse tõuseb 4. eluaastast kuni 34. eluaastani ning hakkab siis langema. Sama kehtib ka infovahetuse kohta frontaalsagarast temporaalsesse ehk oimusagarasse. 

Ühel 4-aastasel osalejal kulus 45 millisekundit, et info jõuaks otsmikusagarast kiirusagarasse, kuid 38-aastasel inimesel kulus selleks vaid 30 millisekundit. Modelleerimine näitab, et 34-aastaselt oleks antud kiirus 21–27 millisekundit.

Modelleerimine näitas ka seda, et ülekanne temporaalsagarast kiirusagarasse läks vanusega kiiremaks. 

See võib osaliselt olla tingitud sellest, et aju eemaldab liigsed sünapsid – närvirakkude vahelised ruumid, kus närviimpulsse vahetatakse – lapsepõlvest täiskasvanueani, ütleb Jonathan O'Muircheartaigh Londoni King's College'ist.

O'Muircheartaigh ütleb, et varases lapsepõlves tõuseb sünapside arv kiiresti kuni umbes 7–8-aastaseks saamiseni, mil nad hakkavad vähenema. Ta märkis, et inimesele jäävad kõige olulisemad sünapsid, kuid kas need on ka kõige kiiremad, on veel ebaselge.

Ta sõnas, et müeliinist ümbris, mis katab aksoneid, et impulsse saaks kiiresti edastada, võib vanusega muutuda paksemaks ja tõhusamaks nii temporaal- kui ka kiirusagara piirkonnas. 

Miks sama ei pruugi esineda otsmiku- ja kiirusagara vahel, on ebaselge, ütleb O'Muircheartaigh.

Teadlaste sõnul võivad need tulemused parandada meie arusaamist seisunditest, nagu skisofreenia. Selle seisundi täpne põhjus on ebaselge, kuid haigust on seostatud neuronite ülekande probleemidega sünapsides.

Emily Jones Londoni ülikoolist aga ütleb, et uuringu tulemused ei pruugi kehtida epilepsiata inimeste kohta. Ta sõnab, et pikaajalise epilepsiaga inimestel võib esineda ajus muutusi, mida hiljuti haigusseisundi diagnoosi saanud inimestel ei täheldata. Ei ole selge, millal osalejatel esimest korda epilepsia tekkis.

O'Muircheartaigh nõustub, kuid ütleb, et tõenäoliselt ei saa me võimalike kõrvalmõjude tõttu implanteerida elektroode epilepsiata inimeste ajju.

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Ly-Marleen Tamme.