NEW SCIENTIST ⟩ Nipid maailma suurimast heaoluuringust: kuidas saada õnnelikuks

Tugevad ja soojad suhted lapsevanematega ennustavad hilisemat heaolu elus. Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Robert Waldingeriga vesteldes on keeruline eirata, kuivõrd rahul see mees paistab olema. Võibolla on see tema töö paratamatu kõrvalmõju. Olekski üsna pettumust valmistav, kui seni maailma suurimat õnneuuringut juhtinud mees oleks muud kui õnnelik.

Harvardi täiskasvanute arengu uuring (HSAD) algas 1938. aastal. Osalejaid oli 724: neist 268 Harvardi kolledži bakalaureusetudengid ning 456 14-aastased poisid, kes olid üles kasvanud mõnes kehvemas piirkonnas Bostonis Massachussettsis.

Uuringuga liitunud läbisid põhjaliku arstliku kontrolli ja pidid vastama hulgale küsimustele. Osalejatele tehti kogu nende elu jooksul regulaarselt aju-uuringuid ja vereanalüüse. Kuna teadlased olid võtnud eesmärgiks leida vastused küsimusele, milles seisneb õnneliku ja sisuka elu võti, siis osalejaid ka intervjueeriti.

Rohkem kui 80 aastat hiljem on uuringut kõvasti laiendatud, tänaseks on sinna kaasatud kolme põlvkonna jagu inimesi ja rohkem kui 1300 esimeste osalejate otsest järeltulijat. Waldinger, kes ühtlasi on Harvardi meditsiinikooli psühhiaatriaprofessor ja Massachussettsi haigla psühhodünaamilise teraapia teaduskeskuse direktor, on koos uuringu kaasjuhi Marc Shulziga kirjutanud raamatu «The Good Life», kuhu autorid on koondanud nii viimased psühholoogilised uuringud kui üksikud juhtumikirjeldused, et jagada oma teadmisi õnneliku elu kohta,

Kuidas õnne defineerida?

Õnn näib jaotuvat kahte kategooriasse. Üks on hedonistlik õnn. On mul lõbus? See on hetkeline ja kõikuv kogemus. Siis on eudaimooniline õnn – see tähendab tunnetust, et elul on mõte ja see on väärtuslik. Näiteks loed lapsele enne magamaminekut raamatut ette. Sa oled sama raamatut lugenud juba kaheksa korda, aga ta tahab, et sa seda uuesti teeksid. Sa oled väsinud. On sul tore? Ei. Aga kas see on kõige tähendusrikkam asi, mida ette kujutada võiks? Jah. Uuringutes keskendume eelkõige heaolule, mida võib käsitleda pigem eudaimoonilise kui hedonistliku õnnena.