/nginx/o/2023/01/12/15075949t1h7ab8.jpg)
Väikese kupli all Islandil Hellisheiði maasoojuselektrijaama lähedal pumbatakse süsihappegaasi täis vett maapinna alla sadade meetrite sügavusele poorsesse basalti. Vähemalt nii mulle öeldakse: vesi on nii selge, et kui ma väikesest aknast torusse piilun, paistab see tühi. Süsihappegaas reageerib kivimis leiduvate metallidega ja muutub karbonaadiks, lukustades selle gaasi aastatuhandeteks ohutult maa sisse, kirjutab populaarteadusliku ajakirja New Scientist kaasautor Michael Le Page.
Islandi jaoks on see projekt vahend, mis aitab saavutada eesmärki 2040. aastaks süsinikuneutraalseks saada. Arvestades, et see riik vastutab vaid 0,01 protsendi ülemaailmse süsinikuheite eest, ei muuda see iseenesest suurt midagi. Kuid tehnoloogiad, mida Islandil arendatakse ja katsetakse, aitavad ka paljudel teistel riikidel rohelisemat suunda võtta.
Island on taastuvallikate suunas jõudnud juba kaugemale kui ükskõik milline teine riik. Seal hakati maasoojusenergiat arendama 1930. aastatel, esimene projekt küttis vett Reykjaviki ujula, kooli ja haigla jaoks.
Kui maailma 1970. aastatel energiakriis tabas, kiirendas Islandi valitsus geotermilise ja hüdroenergia arengut. Praegu tuleb sealne elekter pea täielikult taastuvallikatest, umbes 70 protsenti hüdroenergiast ja 30 protsenti maasoojusjaamadest. See tähendab, et Island on üks väheseid riike, kes oma elektrivarustust rohestab.
Enamgi veel, ligi 90 protsenti riigi küttest tuleb maasoojusjaamade kuumast veest, ülejäänust suurem osa elektrist ja vaid mõnes üksikus hoones kasutatakse endiselt õlikatlaid. See toob Islandi teistest riikidest tublisti ettepoole: Euroopa Liidus annavad taastuvenergiallikad keskmiselt vaid 23 protsenti kütte- ja jahutusenergiast.
Praeguse energiakriisi tingimustes on taastuvallikatele ülemineku eelised suuremad kui kunagi varem. Kuigi energiakulude kasv paljudes kohtades on inimestele ja ettevõtetele mitmel pool kõva löögi andnud, on Islandil kulud madalad. «Meil on 20-aastane hinnastabiilsus,» ütleb Dagný Jónsdóttir maasoojusenergiaettevõttest HS Orka. See odav roheline energia on meelitanud Islandile näiteks andmekeskusettevõtteid ja tema sõnul huvi kasvab. «Hullud elektrihinnad Euroopas on huvi meie vastu suurendanud.»
Süsinikuneutraalsuseni on Islandil veel pikk tee minna. Kui arvestada maakasutuse heitkoguseid, on Islandil mõnede hinnangute kohaselt suurimad heitkogused inimese kohta Euroopas – 41 tonni süsihappegaasi või selle ekvivalenti aastas.
Üksikisikute mõju see aga ei peegelda. Enam kui poole sellest moodustavad kasvuhoonegaasid, mis vallanduvad märgalade kuivendamisest põllumaadeks. Seda tegevust on harrastatud alates 1950. aastatest, kusjuures süsinik vabaneb maa kuivades veel edasi. Probleemi lahendamiseks kavatseb Islandi valitsus märgalad taastada ja kiirendada ka metsauuendamise protsessi.
Isegi kui maakasutus välja arvata, on Islandil heitkogused inimese kohta suuremad kui enamikus teistes Euroopa riikides. Kuid suur osa sellest on seotud rasketööstusega, nagu alumiiniumi sulatamine. Kuigi seal kasutatakse taastuvelektrit, toetub see ikkagi süsinikuelektroodidele, mis protsessi käigus põlevad ning vabastavad suures koguses süsihappegaasi. Mitu ettevõttet, sealhulgas Islandi firma Arvtus, arendavad alternatiivseid lähenemisviise, kus süsinikuelektroode ei kasutata ja süsinikuheidet ei teki.
Kuid kasutades taastuvelektrit andmekeskuste ülalpidamiseks või eksporditavate toodete valmistamiseks, viib Island oma rohemajanduse üldiselt mujale. «Islandi energiaeksport toimub läbi toodete,» tõdeb Jónsdóttir.
Samas arutatakse Islandil ka aselle üle, mil määral tuleks tööstuste toetamiseks energiatootmist laiendada. Energiat on piisavalt «üle», kuid seal on ka konks. «Parimad geotermilised objektid on kõige maaililisemates kohtades,» ütleb Bjarni Richter riigiettevõttest Iceland GeoSurvey.
Tööstuse järel on heiteallikate nimekirjas järgmine transport. Islandil nimetatakse transpordi keskkonnasäästlikumaks muutmist kolmandaks energiaüleminekuks, elektri ja kütte järel. Autode puhul on see üsna selge. Islandil on elektriautosid elaniku kohta Norra järel maailmas kõige rohkem. Bensiini- ja diiselautode müük lõppeb 2030. aastal.
Isegi riigisisesed lennud võivad roheliseks muutuda. Icelandair alustas 2022. aastal väikese elektrilennuki testimist ning kaalub 30-kohaliste hübriidlennukite soetamist. Selliste lennukite napp sõiduulatus pole Islandi-suguse väikeriigi jaoks eriline probleem, kuid turiste transportivad välismaised lennud jäävad suuremaks väljakutseks.
Sellest probleemsem on aga Islandi hiiglaslik kalalaevastik. Üks võimalus laevandussektori rohestamiseks oleks üleminek taastuvale metanoolile. 2012. aastal ehitas Islandi ettevõte Carbon Recycling International (CRI) Svartsengis asuva HS Orka maasoojusjaama kõrvale esimese taastuvmetanoolitehase. Svartsengist tuleb vesi Islandi kuulsasse sinisesse laguuni. Selles väikeses näidistehases eraldati veest vesinikku, misjärel kombineeriti see väikese koguse süsihappegaasiga maasoojusjaamast, et «e-metanooli» valmistada.
/nginx/o/2023/01/13/15078291t1h6c17.jpg)
Svartsengi maasoojusjaam ei tekita siiski piisavalt süsihappegaasi, et metanooli kaubanduslik tootmine seal elujõuline oleks. «Otsustasime oma ressursid suunata tehnoloogia laialdasema ja ülemaailmse kasutuselevõtu toetamisele,» ütleb Kristjana Kristjánsdóttir CRI-st.
Ettevõte projekteeris esimese kaubandusliku mastaabiga tehase süsihappegaasi ja vee metanooliks muutmiseks. See alustas Hiinas tegevust möödunud aasta novembris. Tehases saab tööstusest tekkivatest süsihappegaasi jäätmetest aastas 110 000 tonni metanooli, asendades tavasöe toel valmistatud metanooli. CRI hinnangul vähendab see süsihappegaasi heitkoguseid 500 000 tonni võrra aastas ning nad on juba alustanud Hiinas koostööd teiste tehastega.
Samal ajal kui CRI süsihappegaasist kütust teeb, keskendub CarbFix – ettevõte, mis on minu nähtud pumbaprojekti taga – selle ohutule ladestamisele maa all. «See ei ole [üksnes] paljulubav idee, see on läbi proovitud meetod,» ütleb Guðnason Ólafur Teitur CarbFixist. Ta näitab mulle puursüdamikke, kust on näha, kuidas must poorne kivim Hellisheiði all valgete karbonaatidega täitub, kui süsihappegaasirikas vesi seda läbib.
Hellisheiði tehase jaoks on CarbFix võimalus sooja veega kaasnevast süsihappegaasist ohutult vabaneda. Ettevõte ehitab ka taristut, mis on vajalik süsihappegaasi importimiseks Euroopast, et see siis Islandil maa alla viia. 2031. aastaks loodavad nad siduda 3 miljonit tonni süsihappegaasi aastas ning nad loodavad sama tehnikat kasutada paljudes teistes sobilikes kohtades, mida on tegelikult üle maailma. Guðnasoni sõnul võiks CarbFixi lähenemise abil lahti saada meeletutest kogustest süsihappegaasist. «Potentsiaal on tohutu.»
Osa süsihappegaasist võiks lausa otse õhust kinni püüda. Tegelikult väiksemas mastaabis see juba toimubki. Vaid mõnesaja meetri kaugusel Hellisheiðist on massiiv, mis näeb välja nagu hiiglaslik konditsioneer. See on Šveitsi firma Climeworksi katsetehas, mis töötab maasoojusenergia jõul ja saadab kinni püütud süsihappegaasi CarbFixi, et see maa alla pumbata. Islandi keerulise ilmastiku tõttu on sellel olnud teatavad kasvuraskused, kuid Climeworks plaanib nüüd ehitada suuremat tehast kohta, mida veel avaldatud pole.
Kõige selle valguses on lihtne mõista, miks teised riigid Islandi maasoojusenergia alaseid teadmisi importida soovivad. Näiteks Hiinas asuva ettevõtte Sinopec Green Energy aitas asutada Reykjavikis asuv firma Arctic Green Energy. Sinopec on praegu maailma suurim maasoojusenergia kaugkütte ettevõte, mis pakub kaugkütet 2 miljonile inimesele enam kui 60 Hiina linnas.
«Island müüb oma oskusteavet üle maailma,» ütleb Ríkarður Ríkarðsson Islandi riiklikust elektriettevõttest Landsvirkjun, mis käitab maasoojusenergia- ja hüdroelektrijaamu.
Tema sõnul on kasvavad küttekulud Euroopas kaasa toonud suure huvi maasoojusenergia vastu. Kui vähestes riikides leidub kohti, kus vesi looduslikult elektri tootmiseks vajalikele kõrgetele temperatuuridele soojeneks, nagu on Islandil, siis leidub paljudes siiski sobivaid kohti selleks, et toota piisavalt sooja vett kaugküttesüsteemide jaoks.
Näiteks Ühendkuningriigis on pakutud, et maasoojus võiks katta kogu riigi küttevajaduse. Pole selge, kas potentsiaal päriselt nii suur on, aga kindlasti on see tohutu. Kui Islandi kogemus on midagi, millest juhinduda, siis maasoojusenergiasse investeerimine võiks tuua tohutuid hüvesid puhta ja odava kütte osas.
«Energiakriis on Islandi energiatööstusele tohutu tõuke andnud,» ütleb Islandi riikliku energiaameti juht Halla Hrund Logadóttir. «Kõik osapooled seisavad rohelise ülemineku püüdluste eest, sest näevad selles tänu energiakriisile rohkem kasu kui kunagi varem.»
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Mariliis Kolk.