:format(webp)/nginx/o/2023/01/10/15070270t1hee0f.jpg)
Oma jõudmist Tallinna Tehnikaülikooli nimetab geoloogia instituudi kvaternaarigeoloogia osakonnas töötav Merlin Liiv suureks kokkusattumuste rägastikuks, kuid on asjade sellise arenguga väga rahul. Seda nii tänu suurepärastele kolleegidele kui ka täiesti rutiinivabale tööle.
«Masinatel on oma hingeelu,» tunnistab Tallinna Tehnikaülikooli juhtivinsener. «Selle tundmaõppimine ning masina tööle saamine ongi üks mu raskeimaid ülesandeid.»
Merlin Liiv ütleb, et tema puhul on ametinimetus küllaltki eksitav. «Kui keegi küsib, kellena ma töötan, siis ma kunagi ei vasta «juhtivinsener», vaid vuristan ette kõik asjad millega tegelen,» tunnistab ta. «Mu töö ei hõlma ainult valge-kittel-seljas-laboritööd ning MacGyveri-laadset laborimasinate parandamist-hooldust-tööshoidmist,» loetleb Merlin, kes täidab juhtivinseneri ametiposti oma doktoriõpingutest saati ehk 2011. aasta sügisest.
Tema ülesannete hulka kuuluvad välitööd nii merel, järvedel kui ka maismaal, tudengitele/kooliõpilastele loengute pidamine, analüüsitud materjalist saadud andmete interpreteerimine ja teadusartikliteks vormistamine, uute meetodite õppimine nii Eestis (koduülikool, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool) kui ka välismaal (Läti ülikool, Põhja-Illinoisi ülikool) ning nende meetodite rakendamine TalTechis.
See, et ta pole «puhtakujuline» laboritöötaja, tuleneb eelkõige teda iga päev ümbritsevatest inimestest ehk nii instituudist kui ka oma töörühmast. «Sealtpoolt on alati tulnud tugev tõuge mitte jääda ainult laborisse kinni, vaid endiselt panustada ka kõigisse teistesse nimetatud tegevustesse. Mis on tegelikult ju suurepärane, nii saan igast maailmast tükikese,» on Merlin rahul.
Laboris on tema vastutada orgaanilise aine element- ja isotoopkoostise määramine, lisandumas on vee isotoopide analüüs. «Analüüsin eelkõige materjali, millega töötab meie töörühm – järve- ja meresetete orgaaniline aine, aga ka teistlaadi orgaaniline materjal, nagu näiteks mammuti võha ja luude kollageen,» selgitab Merlin. «Lisandub analüüsimaterjal, mis tuleb teistelt instituudi või ülikooli töörühmadelt ning see, mis on meieni jõudnud ülikooliväliste koostööde raames.»
«Ka siis, kui on vaja 200 ja rohkemgi proovi järjest analüüsida, ei ole selles töös rutiini.»
Proovide analüüsil kehtib reegel «kes ees, see mees» ja nii moodustub järjekord, mis materjali ta esimesena käiku võtab. Kuid on ka aegu, mil välitööd, loengud, lähetused või muud ülesanded võtavad kogu aja ning võimalust jalga laborisse tõsta ei jäägi.
Merlin ütleb, et igal analüüsitud materjalil on juba eos mingi väljund. Olgu selleks siis teadusartikkel, bakalaureuse-, magistri- või doktoritöö või on tulemused vajalikud pikaajalise seire jaoks.
Töö muudab tema jaoks paeluvaks selle vaheldusrikkus ja rutiini puudumine. «Ka siis, kui on vaja 200 ja rohkemgi proovi järjest analüüsida, ei ole selles töös rutiini. Alati on võimalus, et midagi läheb aia taha – seda nii proovide kui tehnikaga.»
Laboris on tema põhilised töövahendid elementanalüsaator ja mass-spektromeeter, neile lisandub aeg-ajalt paar-kolm masinat veel. See töö on väljakutseid täis. Merlin tunnistab, et masina «hingeelu» õppimine ja selle tööle saamine ongi üks tema raskeimaid ülesandeid.
«Tihti võib väljaspool seda maailma olijale tunduda, et mis see siis ära ei ole – paned proovid ühest otsast sisse ja teisest otsast ilmuvad tulemused,» muigab ta. «Oleks see vaid nii! Oma laboris asuvate masinate tööshoidmine ja nende remont kuuluvad samuti minu ametikohustuste hulka.» Kuid ta täpsustab kohe, et sõna «kohustus» kasutab ta siin vaid kõige paremas mõttes – tegelikult teeb ta oma tööd suurima heameelega.
Mõne probleemi ilmnemisel tuleb juhtivinseneril hakata lahendusi otsima. Kui tavapärane «tervisekontroll» ehk lekkekontrollid-parandused, väsinud või katkiste osade vahetused, masinas olevate reaktorite täitmised-vahetused või muu selline ei toimi, tulevad appi «kaaskannatajad» ehk laborijuhid, kes ei ole kitsid jagama nii enda teadmisi kui ka murekohti.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/10/15070278t1h5c4b.jpg)
«Kõik laborijuhatajad nii Eestis kui ka välismaal on olnud ülimalt toetavad ja sõbralikud, võtnud mind oma ka õpipoisina vastu ja vastanud miljonile küsimusele ülima hoolikusega,» on Merlin tänulik. Ning lisab naerdes, et kõige toredam hetk selliste külastuste juures ongi just see, et saab koos oma laborite masinaid kiruda. Võidab see, kelle masin käitub kõige hullemini.
Erilised tänusõnad lähevad siinkohal Tartu Ülikooli geoloogia osakonna isotoobilaborisse Holar Sepale, kes on Merlini sõnul abistamise eest lausa medalit väärt.
Bakalaureuse- ja magistrikraadi tegi Merlin Eesti Maaülikoolis rakendushüdrobioloogia õppekaval (praegu kannab see nime «Kalandus ja rakendusökoloogia»). See hõlmas veeloomade ja taimede elu ning veekogudes toimuvaid protsesse ja veekogude ökoloogiat, samas tegeles ka teaduse praktilise kasutamisega: veekogude majandamise ja tervendamisega, veekogude seisundi jälgimisega. Tõuke erialavalikuks sai ta ühest dokumentaalfilmist, kus lahati merebioloogide elu.
Välitöödel aga päike alati ei paista ning laine ei loksu õrnalt. «Üks töö oli kolm päeva küllaltki tormisel Soome lahel. Suurema osa ajast otsisin silmadega horisonti ning tegin nina kaudu sisse, suu kaudu välja hingamisharjutusi, et oma hommikusööki «taltsutada»… Võibolla see merebioloogi eriala ei olnudki ikka mulle täismahus määratud,» muigab ta.
Magistri viimase aasta kevadsemestril, kui kõik vajaminevad ainepunktid olid juba ammu käes, said tudengid teate, et tulemas on loengusari «Paleolimnoloogia» (teadusharu, mis uurib järvesette kaudu veekogudes ja nende ümbruses toimunud looduskeskkonna muutuseid, sh inim-mõju, taimestiku arengut, järve enda arengut ajas), mida pidasid samad inimesed, kes on praegu Merlini töörühma liikmed. «Meie kursusele toonitati, et kuna inimesed Tallinnast tulevad rääkima, siis on rangelt soovituslik sellest osa võtta, on sul neid ainepunkte vaja või mitte,» meenutab Merlin. Kuna seda soovitas ka tema magistritöö juhendaja Anu Kisand, kes oli samal ajal ka geoloogia instituudis järeldoktorant, siis nii ta need loengud ära kuulas.
Magistritöö kaitsmise lähenedes muutus Merlini peas aktuaalseks mõte, mida edasi teha. «Meile pidevalt reklaamitud «kui lõpetate, on kõik uksed teile valla»-hetke ei paistnud, kuid siis tuli läbi minu magistritöö juhendaja pakkumine, et Tallinnas geoloogia instituudis otsitakse paleolimnoloogia suunda uut doktoranti,» jätkab Merlin meenutamist. «Kuigi ma olin pidevalt rõhutanud kõigile oma kursusekaaslastele, et mina küll EALES doktorantuuri ei lähe, veel vähem Tallinnasse, siis kuna see kutse oli ka ainuke n-ö avatud uks, võtsin ma selle mõningate kõhklustega vastu.» Oma panuse tudengi «ärarääkimisse» andsid ka tema tulevased juhendajad Atko Heinsalu ja Tiiu Alliksaar ning nii see jah-sõna lõpuks kätte saadi.
Nüüd nendibki Merlin, et tema sattumine sellesse maailma oli pigem kokkusattumuste rägastik kui suunatud liikumine. «Aga nende kokkusattumuste üle olen ma vägagi õnnelik!»
Doktoritöö kaitses ta 2018. aastal. Ta uuris järvesetete orgaanilise aine süsiniku ja lämmastiku suhte kasutusvõimalusi pärast-jääaegsete keskkonnamuutuste rekonstrueerimisel.
Oma seniseks suurimaks saavutuseks peab Merlin seda, et paar aastat tagasi pani ta Holar Sepa abiga tööle mass-spektromeetri, et mõõta orgaanilise aine isotoopkoostist, mille võimekus tol ajal TalTechist puudus. «Juba selle uue meetodi kasutuselevõtt suurendab geoloogia instituudi töörühmade metoodika ja teadmiste pagasit,» toob ta välja.
Kuid saavutuste eest kiitmine teeb ta kohmetuks. «Pigem on tore kuulda, kui artikkel või projekt, milles ka minul osa oli, saab mingil moel kiitust või tõstetakse esile. Personaalne «kiidulaul» tekitab mulle pigem ebamugavust, aga tunnustuse saamine terviku osana on vägagi vastuvõetav.»