Emeriitprofessor: vee kohta pole veel kõik teada, oodata on suuri avastusi (4)
/nginx/o/2023/01/03/15059052t1hb790.jpg)
- Vesi suudab teadlasi jätkuvalt üllatada.
- Pealtnäha lihtsal keemilisel ühendil on mälu.
- Uusi suuri avastusi vee kohta on oodata ka sel sajandil.
Vee kõige tuntumad füüsikalis-keemilised parameetrid on anomaalsed ehk teistest vedelikest kõvasti erinevad, aga fakt on ka see, et vee omaduste kohta avastavad teadlased endiselt uut. Nüüdseks on teada, et vesi mäletab, aga kui pikk on «vee mälu»?
Vesi on elu ja elu Maal on üheselt seotud veega. 71 protsenti meie planeedi pinnast on kaetud veega, millest 97 protsenti moodustavad ookeanid ja mered ning kahjuks ainult 2,5 protsenti on tinglikult magevesi (soolsusega < 0,5 protsenti), mis kõlbab joogiveeks. Üha sagedamini kuuleme piirkondadest ja linnadest Maal, kus on ajuti või pidevalt veekriis. See avaldub eeskätt selles, et umbes miljardil inimesel puudub tänapäeval üldse ligipääs puhtale ja ohutule joogiveele.
Meie eksistents sõltub veest või õigemini selle puudumisest mitmel viisil. Võiks isegi öelda, et kogu meie tsivilisatsioon on üles ehitatud vee kasutamisele.
Esimene veekanal (aqueduct), mis varustas Rooma linna mäestikuveega, ehitati juba aastal 312 enne Kristust. Kolmandal sajandil oli linnaelanike arv kasvanud juba üle ühe miljoni ja linna üldkasutatavaid vanne ning saunu varustasid veega 11 sellist veekanalit. Huvitav on see, et esimesed reovee kogumise kanalid ehitati Roomas ligi 500 aastat varem (800–735 BC).
Igas veeklastris ehk mälurakus on 440 000 «infopaneeli», millest igaüks on spetsialiseerunud erineva info salvestamisele ümbritsevast keskkonnast.
Veetehnoloogia arengu ning veevarustussüsteemide täiustumise taustal on vesi ise olnud ja jäänud seni müstiliseks aineks. Mõne teadusfilosoofi arvates vee müstifitseerimine isegi meeldib avalikkusele. Aga mida me teame lähemalt veest endast?
Vesinik ja hapnik vee osana
Kuni 18. sajandi lõpuni arvati, et vesi on ühtne, jagamatu aine. 1781. aastal tõestas Henry Cavendish Inglismaal, et vesi koosneb kahest elemendist ja aastatel 1783–1785 nimetas Antoine Lavoisier need kaks elementi – vesiniku ja hapniku – ning sünteesis nendest vett.
Lõplik kinnitus sellele avastusele anti alles 19. sajandil (1858) ühel tähtsal konverentsil Saksamaal. Ent isegi veel siis arvati, et vee «polaarne» molekul on lineaarne.
/nginx/o/2023/01/03/15059056t1hbee6.jpg)
Umbes 1920. aastal selgus, et vesiniksidemed hapnikuga on hoopis 105-kraadise nurga all. Seega võttis kokku vaid mõne sajandi aega, et jõuda tänapäevase ettekujutuseni veest kui sellisest.
Seetõttu pole tegelikult midagi imestada, et koos uute avastustega jätkuvad tulised vaidlused ka 21. sajandil.
Millised on kõige tähelepanuväärsemad vee omadused?
Selgub, et vee mitmed kõige tuntumad füüsikalis-keemilised parameetrid on anomaalsed ehk teistest vedelikest kõvasti erinevad.
Vesi esineb Maal üheaegselt kolmes olekus: gaasilises (aur), vedelas (vesi) ja tahkes (jää). Teisi samaaegse kolmefaasilise olekuga aineid ei ole teada. Vähem teatakse seda, et vett on teatavatel tingimustel (T = 647 K, p = 218 atm) võimalik viia ka neljandasse, superkriitilisse olekusse, kus kaob erinevus vedela ja gaasilise faasi vahel ning selles olekus on vee tihedus väike (d = 0,32 g/cm3). Kuna superkriitiline vesi lahustab hästi orgaanilisi saasteaineid, kasutatakse seda reovete puhastamiseks ja mudade töötlemiseks (nn Wet Air Oxidation).
Selgub, et kõik vee omadused (pindpinevus, läbipaistvus, sulamissoojus, soojusmahtuvus, aurustumissoojus, tihedus vedelal veel 4 °C juures 1,0000 g/cm3 ning jääl 0,9168 g/cm3) on seotud elu säilimise ja edasikandumisega Maal.
Ujuvad jäätükid võisid teha elu tekke võimalikuks
Minnes vee kolme faasi (vedel, gaasiline, tahke) juurde teame, et tahkete kehade tihedus on alati suurem vastava vedeliku tihedusest ning seetõttu tahke keha upub vedelikus. Vesi on siin aga harvanähtav erand – jäätükid ujuvad vee pinnal, kuna nende tihedus (0,92 g/cm3) on väiksem vee omast (1,00 g/cm3). Juhul kui see oleks vastupidi, siis külmuksid kõik veekogud talvel alati põhjani läbi ja elu planeedil Maa poleks ilmselt saanud tekkidagi.
Vee molekul on üks väiksemaid ja kergemaid molekule, mis mängib tähtsat osa kõigis bioloogilistes protsessides, täites nn «elu maatriksi» rolli. Elusorganismides on 50–99 protsenti vett, inimorganismis keskmiselt umbes 70 protsenti, ajus isegi 85–90 protsenti.
Oleme üsna «vesised»
Vee unikaalsed omadused viivad paratamatult mõttele, et kõik see pole juhuslik, vaid veel on olnud ja on mingi eriline funktsioon elu tekkimisel ja säilimisel Maal, mida me täpsemalt ei tunne.
Järelikult peab veel olema ka mingi spetsiifiline struktuur, mis suudaks neid ülesandeid täita.
Ungari biokeemik ja nobelist füsioloogias/meditsiinis (1937), bioenergeetika rajaja professor Albert Szent-Györgyi oli esimesena veendunud vee spetsiifiliste nanostruktuuride olemasolus ja nende määravas rollis bioloogilise informatsiooni edasikandumisel vees. Ta on kirjutanud: «Selleks et vesi saaks salvestada ja edastada bioloogilist informatsiooni, on vaja kolme asja: vee nanostruktuure (klastreid), elektromagnetilist välja ja elektromagnetilisi signaale (EMS) ning vee struktuuride esile kutsutud elektronide ergastamise vormi.»
See arvamus haakub suurepäraselt Nikolai Tesla üldisema soovitusega: «Kui tahate avastada Universumi saladusi, siis mõelge energiast, vibratsioonist ja sagedusest».
/nginx/o/2023/01/03/15059060t1h332a.jpg)
Vee olemuse ja elutähtsate omaduste süvauuringud on viimase 40 aasta jooksul teinud läbi märkimisväärse arengu. Esimesed teadusartiklid, milles teatati, et ühe veemolekuli vesinikuaatomi ja teise veemolekuli hapnikuaatomi vahel tekivad pidevalt lühiajalised keemilised sidemed ning moodustuvad suuremad kompleksid (klastrid), ilmusid 1980ndatel ning on nüüdseks ka laiema teadusavalikkuse poolt alates 2010. aastast tunnustatud ja omaks võetud. Tavalisel temperatuuril sisaldab vedel vesi dünaamilisi klastreid, mis koosnevad 50–100 veemolekulist.
Veemolekulide suletud ring
Viimased 20 aastat on arvatud, et tekkivate vesiniksidemete arv vee molekuli kohta on 3–6 ehk keskmiselt 4,5. Nüüd on leitud, et vesiniksidemed tekivad ja purunevad mõnikord kiirusega 1 pikosekund, st triljondik sekundit, mis on ühe mäluraku (klastri) funktsioneerimiseks liiga lühike aeg. Suurematel klastritel on hiljem täheldatud aga tunduvalt pikemat eluiga. Näiteks on leitud, et klastritel (H2O)20 ja (H2O)100 on see võrdlemisi pikk.
Vee saladused on ammendamatud ja neid jätkub kindlasti ka 22. sajandisse.
Hiljem on leitud ka ainult kahe sideme olemasolu, st vee molekulid võivad kergesti moodustada mitte ainult sirge ahela, vaid ka suletud ringi. Kasutades ülimoodsa instrumentaalanalüüsi võtteid, on Pennsylvania osariigi ülikooli professori Rustum Roy väitel nüüdseks välja selgitatud, et igas klastris ehk mälurakus on 440 000 «infopaneeli», millest igaüks on spetsialiseerunud vastavale suhtlemisele ja erineva info salvestamisele ümbritsevast keskkonnast.
Värskemad avastused on muljet avaldavad
Millised on veeuuringute kõige suuremad saavutused viimasel ajal?
Üsna suurt muljet avaldavaid edasiarendusi selles valdkonnas viimasel ajal on teinud nobelisti professor Luc Montagnieri ja professor Gerald Pollacki uurimisgrupid. Professor L. Montagnier jt on avastanud, et mõned DNA järjestused, näiteks patogeensete bakterite ja viiruste omad, on võimelised esile kutsuma vees spetsiifilisi struktuure nanomeetrilises mõõtkavas ehk teiste sõnadega – veel on «mälu»!
Pärast piisavat lahjendamist vees emiteerisid need struktuurid elektromagnetilisi laineid madala sagedusega spektriosas (1000–3000 Hz) ehk teisisõnu osutus vesi DNA «malliks», mida sai salvestada ja piiramatutele kaugustele edasi kanda. Nende järgi õnnestus tuvastada lastel haigusi (HIV, astma) põhjustanud bakterite päritolu ja määrata ravi.
On olemas ka teistsugune vesi!
Professor Gerald Pollack USA Washingtoni ülikoolist rabas mõned aastad tagasi kõiki vee konverentsil osalejaid teatega, et peale meile kõigile tuntud tavalise vee on olemas veel teistsugune, korrastatud struktuuriga ja negatiivselt laetud vesi (H3O2-).
Selline vesi (täpsemalt veekiht paksusega ca 150–200 mikronit) tekib vee voolamisel üle hüdrofiilse pinna. G. Pollack hakkas seda kihti kutsuma eraldustsooniks (EZ – exclusion zone) ehk vee «neljandaks faasiks» (mitte segi ajada superkriitilise veega). Nimetatud veekiht koosnes negatiivselt laetud paralleelsetest heksagonaalse struktuuriga pindadest, mis olid omavahel ühendatud prootonitega.
See kristalne struktuur moodustab ühtlasi iselaadse energiaallika, mille mõõdetud voolupinge on ulatunud sadade millivoltideni. G. Pollack väidab, et just see miniaku annabki energiat fotosünteesi reaktsioonile. Väga suure tähtsusega on Pollacki avastus, et rakkudes olev vesi ei kujuta endast tavalist vesilahust, vaid on geelitaoline ning ühinenud proteiinide ja DNAga, olles seega elumolekulide kandja.
/nginx/o/2023/01/03/15059061t1hd995.jpg)
Kuna «neljanda faasi» veel on sarnaselt arvuti mäluga kristalne struktuur, siis on Pollacki arvates loogiline oletada, et tal võib olla ka mälu funktsioon. G. Pollack peab H3O2-vett tunduvalt tervislikumaks kui tavalist vett (H2O) ning on isegi patenteerinud seadme, kus toru tsentris voolava vee põhivoolust eraldatakse toru Nafioniga kaetud sisepinnalt pidevalt struktureeritud vett.
Kuidas välja selgitada, kui pikk on vee mälu?
Kõigile kirjeldatud avastustele vee struktuuris ja omadustes on iseloomulik see, et mingi vee omadus (nähtus) on erinevate uurijate poolt leidnud küll korduvalt katselist kinnitust (näiteks vee «mälu»), kuid selle teoreetilised põhjendused on puudunud või olnud väga erinevad ning kutsuvad seni esile jätkuvaid vaidlusi.
Pole selge, kui pikk on täpselt erineva suurusega veeklastrite eluiga ehk mälu. Kasutades ülimoodsat instrumentaalanalüüsi, väitis USA Pennsylvania ülikooli professor Rustum Roy, et igas veeklastris ehk mälurakus on 440 000 «infopaneeli», millest igaüks on spetsialiseerunud vastavale suhtlemisele ja erineva info salvestamisele ümbritsevast keskkonnast. Kuidas see kõik aga täpselt toimub, on täiesti ebaselge.
Struktureeritud veeks loetakse G. Pollacki uuritud ja kirjeldatud korrapärase heksagonaalse (kristalse) struktuuriga geelitaolist vett (H3O2), millel on eeldatud mälu funktsiooni, kuid tõestus sellele puudub.
Puudub ka üldtunnustatud teooria sellise veekihi tekkemehhanismi kohta.
Mitu autorit on väitnud, et struktureeritud vee joomine on tervisele kasulikum kui tavalise vee (H2O) joomine. Süstemaatilised meditsiinilised uuringud inimrühmadega, mis seda kinnitaksid, kahjuks puuduvad. Vaidlusi tekitab ka erinevate seadmete (näiteks vortex) efektiivsus H3O2-vee tootmisel jm.
Viimasel ajal on üha rohkem hakatud rääkima ka vee nn teadvusest (consciousness). Kuna inimese ajus on 85–90 protsenti vett, siis mõne teadlase arvates vahendavad inimese teadvust füüsikaliselt ajus oleva vee kvantväljad.
Ainus kindel järeldus kogu loost on see, et vee saladused on ammendamatud ja neid jätkub kindlasti ka 22. sajandisse.