Teadlased tegid nutikella, mida peab söötma ja hoolitsedes «elus» hoidma

Pulsikella toitmiseks on vaja sellele sisestada toitekapslid. Kui seda ei tee, «sureb» kellas elav limaseen ära ja pulssi enam ei mõõdeta. kella kasutajad hakkasid oma nutiseadme eest hoolitsema nagu elus lemmiklooma eest. Foto: ekraanipilt / Chicago Ülikool

Chicago ülikooli teadlased Jasmine Lu ja Pedro Lopes panid nutikella elusa sisu, mida kasutaja peab toites elusa ja õnnelikuna hoidma – kell töötab vaid siis, kui seen selle sees on hea tervise juures.

Kui unustad kella toita, kuivab see ära ja enam pulssi ei mõõda. Kuid kuivanud olekust saab randmeseadet jälle elule turgutada, kui seda uuesti toitma hakata.

Teadlaste eesmärk on tekitada inimestes tihedam side oma seadmega, et seda niisama minema ei visataks või liiga kiiresti uuema vastu välja ei vahetataks. Kui nutiseade katki läheb või kui poodi jõuab uuem mudel, viskavad teadlaste sõnul väga paljud inimesed oma senise seadme kiiresti ilma pikemalt mõtlemata minema ning vahetavad uuema vastu.

Sellise käitumisega suureneb aga tohutult elektroonikajäätmete hulk – see on kõige kiiremini kasvav jäätmekategooria, mida tekib igal aastal ligi 40 miljonit tonni.

Doktorant Jasmine Lu ja arvutiteaduse abiprofessor Pedro Lopes otsustasid sellise raiskamise vastu lahenduse leida, luues inimese ja masina vahel püsivama usaldusliku suhte just samamoodi, nagu hoolitsetakse oma lemmikloomade eest. Ehkki muidugi leidub ka neid, kes kergekäeliselt isegi oma lemmiklooma ära annavad. 

Selleks, et seadmega võimalikult kaua koos olla, pakkusid teadlased välja võimaluse see nii-öelda ellu äratada – sõna otseses mõttes.

Kasutades elektrit juhtivat organismi, mida tuntakse kui limaseent ehk limakut, lõid teadlased käekella, mis töötab ainult siis, kui organism on terve, nõudes kasutajalt selle eest toitu ja hoolitsust. Katsetati, kuidas elav seade mõjutab selle kasutaja suhtumist tehnoloogiasse, muutes tavapärase ühesuunalise suhte vastastikku kasulikuks.

«Inimesed olid sunnitud mõtlema oma suhetele seadmetega uuel huvitaval viisil,» ütles Lu, «võrreldes oma kogemusi tavaliste nutikellade, aktiivsusmonitoride või muude kantavate seadmetega, ütlesid katsealused, et nad kasutasid oma seadet kindlal eesmärgil ja suhe seadmega tundus pigem kahesuunaline, sest nad pidid selle eest hoolitsema. Tekkis isegi mingisugune kiindumus, sest seade on ju elav. Tekkis tunne, et seda ei saa lihtsalt ära visata ega kappi seisma panna ja unustada.»

Kell näitab aega ja mõõdab pulssi. Teine funktsioon sõltub aga limaseene Physarum polycephalum tervisest ja selle ainulaadsetest omadustest – väga kiirest kasvust ning vastupidavusest ekstreemsetele tingimustele.

Organism elab kella korpuses ja kasutaja peab teda regulaarselt söötma vee ja toitelahusega, et seen kasvaks. Kui limaseen jõuab oma pesas kasvades äärest ääreni, moodustab see elektriahela, mis aktiveerib pulsikella funktsiooni. Organism võib minna uinuvasse olekusse, kui teda ei toideta, ärgates taas ellu päevi, kuid või isegi aastaid hiljem, kui jälle toitma hakatakse.

Lu ja Lopes viisid läbi uuringu viie osalejaga, kes kandsid kella kaks nädalat. Esimesel nädalal hoolitsesid kasutajad limaseene eest, et pulsi jälgimine käivituks. Siis aga palusid teadlased lõpetada osalejatel teisel nädalal toitmise, nii et seen ära kuivas ja pulssi enam mõõta ei saanud. Osalejad panid kirja oma tunded seadme vastu.

Selgus, et paljud kasutajad hakkasid oma pulsikella suhtuma kui lemmiklooma, mõned isegi andsid sellele nime. Kuna tegemist on elusa organismiga, siis kasutajate arvates tekkis neil seadmega hoopis lähedasem suhe kui virtuaalsete Tamagotchi-laadsete virtuaalsete «lemmikutega», mida saab peale suremist taaskäivitada. Katses osalenud inimesed hakkasid peale eksperimenti vaatama oma suhet kõigi seadmetega hoopis uuest küljest – mitte ühe-, vaid kahepoolsena.

Vaata videost, kuidas «elus» kell töötab: