2022. aastasse mahtus hulk avalikkust ärritanud kliimaproteste. Pühade ajal mindi Berliini jõulupuu kallale, muu hulgas valasid aktivistid üle maailma hinnatud maalidele värvika menüü erinevaid olluseid – musta vedelikku, hernesuppi, kartulipüreed, mõned aga on püüdnud maalide külge lausa enda käsi kleepida.

Vähemalt meediatähelepanu tihtilugu nendele ollustele pidama jäigi, mõnikord tekkis diskussioon ka kunstiteoste seisukorra ümber, kliimapoliitika kippus aga tagaplaanile nihkuma. Kas selles valguses niisugustest aktsioonidest ka midagi kasu on ja milline on ühe tõhusa aktivisti profiil, püüavad Postimehe lugejatele lahti selgitada Tartu ülikooli sotsiaalteadlased Margit Keller ja Triin Vihalemm.

On aktiviste, nagu Lundi ülikooli inimökoloogia kaasprofessor Andreas Malm, kes peab rahumeelseid aktivismivorme «rahupesuks», viidates oma kirjutistes asjaolule, et ajaloos on edu saavutatud pigem sõjakate meetoditega. Tema hinnangul pole õilsa eesmärgi nimel patt sattuda vastuollu seadustega. Mõnikord minnakse aga lihtsalt võimudega konflikti, igal aastal leiab sadu keskkonnaaktiviste sel moel ka oma surma. On teisi, nagu rühmitus Extinction Rebellion ja Greta Thunbergi algatatud koolinoorte protestiliikumine, kes rõhuvad oma tegevuses pigem leebematele meetoditele.

Kommentaarid (1)
Copy