:format(webp)/nginx/o/2024/11/25/16505520t1hed8c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/16/15027821t1hf1b7.jpg)
67 miljonit aastat vana kolju on ümber lükanud seni kanda kinnitanud teooria sellest, kuidas tänapäeva linnud arenesid.
Enamik tänapäeva linde suudab oma ülemist nokka liigutada, kuid lennuvõimetute lindude rühm, kuhu kuuluvad näiteks jaanalinnud ja emud, seda teha ei saa. Juba 155. aastat peetakse seda omadust primitiivseks. Hiljutine dinosauruste aegse linnu liigendatud ülemise noka avastamine viitab aga sellele, et kõigi tänapäevaste lindude varajasel esivanematel võis olla lõualuu, mis nägi välja rohkem nagu kalkuni kui jaanalinnu oma, kirjutab Daniel Field Cambridge'i ülikoolist.
«Eeldus, et jaanalinnud, nandud, emud ja kiivid on kuidagi säilitanud tunnused, mis näitavad meile, milline võis välja näha tänapäevaste lindude esivanem – ei ole minu arvates õige,» ütleb ta. «Ma olen seda alati uskunud kuid enam küll mitte.»
1867. aastal pakkus bioloog Thomas Henry Huxley välja teooria, mille kohaselt on liikumatu ülanokaga linnud selle omaduse oma muistsetelt esivanematelt kaasa võtnud ning liikuvad ülemised nokad, mis võimaldavad ülanokal peast sõltumatult üles-alla liikuda, arenesid hiljem.
Umbes 99 protsendil tänapäeva lindudest on liikuvad ülanokad, mis pakuvad eeliseid pesaehitusel, puhastamisel, toidu kogumisel ning enesekaitsel, kirjutab Field.
Pea 20 aastat tagasi analüüsisid Hollandi Maastrichti loodusmuuseumi teadlased Belgias Liége'i lähedal elava kollektsionääri leitud, osaliselt kivisse mähitud fossiili. Meeskond tuvastas, et üks väljaulatuv luu võib olla lõualuu, ning uskus, et kivi sees on peidus kolju.
2020. aastal heitis teine Cambridge’i ülikooli teadlane Juan Benito nn õlaluule veel ühe pilgu peale ning tõdes, et see näeb õlaluu kohta liiga imelik välja. Ta võttis Fieldiga ühendust ja koos tehti sellest ja veel ühest näiliselt valesti märgitud väljaulatuvast luust 3D-skaneeringuid.
Nende suureks hämmastuseks sobisid need kaks killustunud luutükki suurepäraselt omavahel kokku. Koos moodustus neist kont, mis nägi välja nagu enamike kaasaegsete lindude ülanokk, mida nimetatakse tiibluuks.
Nende skaneeringute võrdlused 34 teise linnufossiili ja kümnete kaasaegsetega kinnitasid luu identiteedi ja andsid mõista, et nagu enamik kaasaegseid linde, näiteks kalkunid ja pardid, sai ka see iidne lind oma ülemist nokka liigutada (Nature, doi.org/jn6c).
Teadusmeeskond andis linnule nimeks Janavis finalidenideks. See tuleneb Rooma alguse ja lõpu jumala nimest Janus ning ladina keelsetes sõnadest avis, finalis ja dens, mis tähendavad vastavalt lind, lõplik ja hambad. J. finalidens oli üks viimaseid teadaolevaid hambulisi linde, kes arvatakse olevat välja surnud dinosauruste massilise väljasuremise ajal 66 miljoni aasta eest.
Leidudest võib järeldada, et üllatuslikult arenesid jaanalindude ja nende sugulaste fikseeritud ülanoka hiljem, kirjutab Lawrence Witmer Ohio ülikoolist. «Me arvasime alati, et lennuvõimetute lindude palataalne struktuur on ürgne ja dinosauruste sarnane,» ütleb ta. «See uus uuring on tähelepanuväärne näide sellest, kuidas vaid mõned olulised fossiilsed säilmed, mida analüüsitakse terava pilguga, võivad ümber lükata pikaajalisi ja hoitud teadmiseid.»
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Anna-Maria Sepp.