Ain Kallis ilmast ja kosmosest
Tee kosmosesse on sillutatud rehadega. (NASA vanasõna)
«Isa, miks pilved liiguvad?» – «Kas sa päikesetuulest oled kuulnud?»
Sünonüümisõnastiku põhjal on «kosmos» ilmaruum. Ainult et see, mida mõistame «kosmoseilma» all, erineb tunduvalt sellest ilmast, mida näeme ja tunneme planeet Maa atmosfääri alumises osas troposfääris.
«Kõige eest, mis on Maal head, võlgneme tänu Päikesele,» on öelnud astronoom Laurits Leedjärv. Kuigi «see täht, mis paistab päeval», on Universumi mastaabis üksnes kollane kääbus, tegutseb ta meie mätta otsast vaadatuna ikkagi siinse kosmilise ilmateatri peanäitejuhina. Ja sellega peame alati arvestama.
Muidugi võiks Päike oma positsiooni ja vanust arvesse võttes – ikkagi neli ja pool miljardit aastat – käituda tunduvalt soliidsemalt. Mitte nagu ulakas poisike, kes aeg-ajalt pahanduste vahel korraks hinge tõmbab ning hakkab jälle ägedalt pihta. Teatavasti kestab Päikese aktiivsustsükkel keskeltläbi 11 aastat, selle intensiivsust iseloomustab nn päikeseplekkide arv.
Mis meil nendest plekkidest?
«Päikeseplekkidel on tõepoolest suur tähendus. Ükskord ka ilmus päikesele sihuke plekk ja veel samal päeval sain ma Nusles «Banzeti» kõrtsis peksa». Tänu Josef Švejki tähelepanekuile teavad miljonid kirjandussõbrad jälgida taevaseid märke.
Päikesega on lugu nii, nagu inimestegagi: kui nägu tõmbub laiguliseks, on oodata raevupurset. Ent pursked Päikesel – protuberantsid, loited –, on vahetevahel säärased, nagu plahvataks korraga miljon 100-megatonnist tuumapommi! Aineosakesed, mis tavaliselt liiguvad nn päikesetuulena tähest eemale kiirusega 300 km/s, paiskuvad siis ilmaruumi mitu korda suurema hooga.
Õnneks on meie Maa Päikeselt tuleva liigse ultraviolettkiirguse eest päris hästi kaitstud osoonikihiga ja kosmilise kiirguse eest magnetväljaga. Tugevate kosmosetormide korral murravad aga suure energiaga osakeste vood Maa magnetpooluste lähedal sügavamale atmosfääri ning võivad tekitada palju pahandust elektrivõrkude haldajaile ja isegi kosmoseagentuuridele. 1847. aastal seiskus magnettormi ajal Inglismaal telegraafiühendus, kaksteist aastat hiljem kordus sama kogu Euroopas ja USA-s.
Tänapäevased hiigelsuured energiavõrgud toimivad tormide ajal tohutute antennidena, indutseerides omakorda elektrivoolu. 1989. aasta märtsis läks Kanadas Quebeci provintsis kõrbema võimas trafo, jättes üle kuue miljoni inimese üheksaks tunniks vooluta. Poole sajandiga on saanud rängalt kahjustada mitmekümne kosmoseaparaadi töö.
Magnettormide aegu peavad orbiidil töötavad kosmo-, astro- ja taikonaudid varjuma kosmoselaevade magamissektsioonidesse, mis on paksema seinaga. Päikese pahade päevade aegu ei pääse nad ka avakosmosesse, sest see oleks kindel surm.
Siiski kaasneb magnettormidega ka midagi ilusat. Need on virmalised. Peale kena veikleva «diskovalguse» olevat virmalistest isegi kasu: nimelt usuvad jaapanlased, et taevase vaatemängu ajal tehtud tited tulevat üliandekad. Huvitav, kui palju on eskimote seast võrsunud Nobeli auhinna laureaate?
Mida karta?
Tihti võib lugeda või kuulda, et magnettormid mõjutavad meie tervist ka Maa peal. Tõepoolest, on andmeid, et sel ajal halveneb paljudel enesetunne, ägenevad kroonilised haigused, eriti südametõved.
Astronoom Peep Kalv on soovitanud: «Jälgige ennast: kui tunnete end vahel halvasti, siis pange päev kirja. Ärge kuu aega lugege magnetilisi ennustusi ja vaadake tagantjärele, kas magnettormipäevad ja päevad, mil ennast kehvasti tundsite, langevad kokku».
Magnettormide ennustusi võib leida internetist õige mitmest kohast. Näiteks edastab neid NOAA kosmoseilma ennustuskeskus iga 10 minuti tagant (vt swpc.noaa.gov). Paljud inimesed tunnevad ennast seepärast halvasti, et võimalik oht püsib silme ees, teistele on see aga suur lohutus samamoodi nagu astroloogiline horoskoop.
Võrreldes tavaliste ilmaennustustega on magnettormi prognoose kaugelt riskantsem teha. Mitmel korral on kõige vägevamad kosmoserajud jäänud hoopis ette kuulutamata.
Eestlased peavad olema uhked: nende piigad on nii ilusad, et isegi Päike ja Kuu on neil kosjas käinud (vt «Kalevipoeg», esimene lugu). Paraku peab Linda- ja Salme-nimeliste kaunitaride korviandmiste pärast kannatama kogu inimsugu. Kui Kuu ärapõlgamise tõttu vaevlevad ainult naisterahvad ja sedagi periooditi, siis vihase Päikese, kes «läks puhkides lävelta» – ilmne viide päikesetuulele –, tekitatud magnettormid on tänini mõjutanud kogu planeedi inimeste eluolu. Mis sa teed: ülikõrgel kohal olijad on tavaliselt üksiti ülitundlikud.
Arvatakse, et Päikese aktiivsuse tase mõjutab ka ühiskondlikke liikumisi. Vaid üks näide: 1917. aastal 15. tsükli maksimumi ajal alanud kommunismi võidukäik sai kabelimatsu 22. tsükli maksimumi ajal 1991. aasta augustis (M. Jõeveer, Eesti Loodus 1993, nr 5–6).
Kui astroloogiausklikud mõrtsukad valivad kuuldavasti atentaatideks kaduneljapäevi, siis poliitikud peaksid võimuhaaramisi planeerima samuti sobivate kosmiliste näitajatega aegadel. Alati see siiski ei toimi, näiteks riigikukutamiseks pole viimased aastad olnud eriti sobivad (päikeseaktiivsuse 24. tsükli maksimum aastail 2012–2014 on olnud saja aasta nõrgim), kuid Araabia kevaded, nagu ka Ukraina rahvaliikumine, on siiski hoogustunud just sel perioodil.
Praegu on päramine aeg võidelda võimu pärast: päikeseaktiivsus suureneb (maksimum saabub NASA ennustuste kohaselt küll alles aastal 2026)!
Millised on ilmaolud teistel planeetidel?
Tulevased marssijad, neptuunijad jt peavad arvestama sealsete tugevate rajudega. Näiteks liiguvad Veenuse taevas väävelhappepilved ligi 100 m/s ja Neptuunil vesiniku-heeliumi omad peaaegu ülehelikiirusega, isegi 600 m/s, Marsil jällegi kestavad tolmutormid (tornaadodega!) kuid. Ka sealsed temperatuuriolud kipuvad käima meile, Maa-inimestele, üle mõistuse.
Mida kardab NASA?
Alatasa kerkivad kosmoseuuringute keskuste kohale mustad pilved. Mis ei ole alati sugugi rahakärped või astronautide streigiähvardused, vaid tõelised vihma ja elektrit täis äikesepilved. Tugeva tuule kõrval on sellistes teaduskeskustes kõige kardetum ilmastikunähtus pikne. Ainult üks näide. 1987. aasta märtsis startis Canaverali neemelt võimas rakett Atlas-Centaur 67, et viia orbiidile sidesatelliit. Kohe pärast starti tabas raketti lähedal olevast rünkpilvest välgunool. See rikkus aparatuuri sedavõrd, et sihitult lendav monstrum koos 160 miljonit maksva satelliidiga tuli halvima ärahoidmiseks hävitada.
Pärast mitmeid sääraseid äpardusi anti NASA meestele kuri käsk arvestada ilmaruumilendude korral rohkem ka Maa-pealseid ilmu.
Ja kõige lõpuks küsimus. Kõik me teame, milline on ilus ilm. Aga mis on «ilmailu»? Õige vastus: «lennundus» soome keeles.
Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimatoloog ja publitsist. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti kiirguskliima. Töötab peaspetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont novembri-detsembri numbris.