/nginx/o/2022/02/04/14345359t1hd0f7.jpg)
- Suur osa maailmast muutub sel sajandil üha rohkemateks kuudeks aastast elamiskõlbmatuks.
- Gaia Vince'i hinnangul tuleb muutuva kliimaga maailmas üle vaadata globaalne migratsioonipoliitika.
- Võitluses kliimamuutustega ei saa mööda ka rahvusküsimusest.
Täna pidi oma raamatu «Nomaadide sajand – kuidas kliimamurrang üle elada» eestikeelse ilmumise puhul nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse avamisel esinema briti vabakutseline teadus(aja)kirjanik, endine Nature’i uudistetoimetaja ja New Scientisti kaasautor Gaia Vince. Kuid torm lõi plaanid segi. Kui täna tuli selleks puhuks appi internet, siis kliimamuutustega kohanemiseks sellest ei piisa. Ja just sellest, kuidas tulevikutormidega hakkama saada, ta oma raamatus kirjutabki.
Vince on veendunud, et tuleme kliimamuutustega toime vaid läbi põhjalikult planeeritud globaalse ümberasumise, mille eel tuleks meil muu hulgas põhjalikult ümber mõtestada riikluse, kodakondsuse ja rahvusliku identiteedi küsimused. Ta tunnistab, et on absurdne, et millegi sellisega tegelema peame, kuid tema hinnangul on täpselt sama absurdne, et tagajärgedest teadlikuna oma planeedi kuumemaks kütmist jätkame. Tormi trotsides rääkis Vince Postimehele Zoomi vahendusel täpsemalt, millisest tulevikumaailmast ta oma uues raamatus jutustab.
Milline maailm teie arvates 50 aasta pärast välja näeb?
Varem oli minu kodulinn London tuntud eriti igava ilma poolest, see oli igas mõttes keskmine. Aga sel suvel kogesime siin meeletuid kuumalaineid. Väljas oli 46 kraadi sooja, mu lapsed ei saanud koolis käia, lennujaamad ja raudteed suleti, üle riigi lõõmasid tulekahjud ja põud kestis mitmel pool kuid. Me näeme juba ka rannikuerosiooni mõjusid. Ja sellest kõigest räägime praegu, kui globaalne soojenemine ulatub umbes 1,3 kraadini üle tööstuseelse keskmise. 50 aasta pärast näeme neid äärmusi palju rohkem. Ja näeme, kuidas suur osa maailmast muutub üha rohkemateks kuudeks aastast elamiskõlbmatuks. Me näeme ümberasumist ja migratsiooni kasvu. Inimesed hakkavad troopikast põhja poole liikuma.
Kuidas sellise maailmaga kohaneda?
Esiteks peame mõistma, et suur osa sellest, mida ma enne kirjeldasin, ei ole veel tegelikult kivisse raiutud. Meil on siiski võimalus seda trajektoori teatud määral muuta. Me liigume õiges suunas, aga peame astuma palju kiiremini, sest muutuva maailmaga peab kohanema absoluutselt kõik. Ideaalis suunaksime suurema osa oma pingutustest kohtadesse, mis on maailma kasvava elanikkonna jaoks elamiskõlblikud. Rahvastik kasvab niikuinii ja me peame selleks ettevalmistusi tegema. Inimesed hakkavad kolima põhja poole, sealhulgas Eestisse, ja meil tuleb sellega arvestada. Meil tuleb tagada piisavalt elamispindu, juurdepääs tervishoiule ja haridusele. Läbi mõelda, milliseid tööstusharusid me tulevikus näha tahame, kuidas investeerida nii era- kui avalikku sektorisse. Ja selle kasvava inimestehulga jaoks tuleb meil planeerida tihedamaid ja kestlikke linnu.
Kliimamuutuste eitamine on fantaasia, millega mängimist saavad endale lubada väga vähesed inimesed.
Mida see praktiliselt tähendab?
Peame üle vaatama energia saamise viisid, materjalid, mida kasutame. Hoonetel on vaja ise energiat tootma hakata. Meil tuleb üle vaadata transpordisüsteemid ja toidutootmine – kuidas, mida ja kus inimesed teevad ja söövad. Meil on selle kõige jaoks selget plaani vaja, sest see maailm tuleb. Meeldigu see meile või mitte.
Mida see sotsiaalse poole pealt endaga kaasa tuua võib?
Inimeste rändenarratiiv muutub. See kõik tähendab ühtlasi, et peame oma piiripoliitika põhjalikult üle vaatama. Meil tuleb endalt küsida, kas on mõistlik, kui need takistavad inimeste ümberasumist ja töötamist. Ma arvan, et see pole mõistlik, see ei ole majanduslikult kuidagi loogiline. Aga nende laiendatud ühiskondade ja linnade jaoks peab tegema nii sotsiaalseid kui majanduslikke investeeringuid.
/nginx/o/2022/12/12/15020508t1h9627.jpg)
Kui tõenäoliseks te oma ideaali realiseerumist peate? Ka valguses, kus mitmel pool maailmas võtab võimust paremäärmuslus, millega käib tihtilugu kaasas kliimamuutuste eitamine.
Asjad võivad üsna ruttu muutuda. Kliimamuutuste eitamine on fantaasia, millega mängimist saavad endale lubada väga vähesed inimesed. Mõned hullud erakondade juhid. Tegelikult on need ju vaid üksikud inimesed ja ma pole kindel, et nad isegi usuvad, mida nad räägivad. Ülejäänud inimesed elavad mailmas, mis on juba muutunud ja muutub edasi. Me kogeme neid muutusi, olgu teadlikult või mitte, tunnistagu me seda või mitte.
Mis migratsiooni puutub, siis ka see toimub tahes-tahtmata. Aga see, kuidas mõned riigid – mitte ainult paremäärmuslikud, vaid ka mõned liberaalsed demokraatiad –, seda haldavad, on muret tekitav. Me näeme nii Euroopas kui eriti teravalt Ameerika Ühendriikides, kuidas ehitatakse mürgiseid narratiive ja sellest on minu arvates mööda vaadanud nii vasakparteid kui tsentristlikud valitsused. Immigratsiooni majanduslik argument on tugev ja on hulk tõendeid, et välistööjõud üldist palgataset ei arenda, nad ei võta põliselanikelt ära töökohti ega tõsta kuritegevuse kasvu. Paljud tõendid näitavad, et immigratsioon aitab kaasa SKT kasvule, eriti neis riikides, kus inimesed ei saa piisavalt lapsi, et vananevat ühiskonda toetada.
Ma ei suuda uskuda, et näiteks Ungari siiamaani Orbanit toetab. See on minu jaoks jabur, sest suur osa tema retoorikast seisab ilmselgetel valedel. Ja see vaesestab Ungarit. See on peaaegu nagu Venemaa. Putin on väga ksenofoobne ja Venemaa on selles mõttes üsna erandilk, et seal ei ole ksenofoobne mitte ainult nende liider, vaid ka suur osa elanikkonnast. Kuid ka seal on niivõrd sügav rahvastikukriis, et nad on pidanud kodakondsusnõudeid lõdvemaks laskma. Nad ei püüa mitte ainult endiste NSVLi riikide inimesi enda juurde meelitada, vaid inimesi ka Hiinast ja mujalt, sest neil ei jätku tööstuses inimesi. See kriis oli ilmne juba enne seda, kui nad noori surma saatma hakkasid.
Putin on väga ksenofoobne ja Venemaa on selles mõttes üsna erandilk, et seal ei ole ksenofoobne mitte ainult nende liider, vaid ka suur osa elanikkonnast.
On reaalsus, et riigid vajavad rohkem inimesi. Ja see, kuidas migratsiooniga tegeletakse, määrab riikide edu tulevikus. Paljud ei suuda praegu isegi omaenda kodanikele tagada piisavalt elamispindu ja ligipääsu tervishoiuteenustele ja haridusele, aga see kõik on vaja tulevikus kindlustada laienenud elanikkonnale. Kuid olulised on ka sotsiaalsed investeeringud.
Mida te sotsiaalsete investeeringute all täpselt silmas peate?
Vaja on luua kaasav narratiiv, et inimesed tunneksid end osana riigist. Näiteks Rootsil oli väga helde pagulaspoliitika, fantastiline. Aga seda sotsiaalset investeeringut Rootsi teha ei suutnud, nad ei suutnud neid inimesi päriselt ühiskonda kaasata. Ei pea praegu rootslased neid rootslasteks, ega tunne nad end ka ise nii. Nii tekibki konflikt, kui meil on eraldi paralleelpopulatsioonid, kes ei tunneta omavahel mingit ühisosa. Mõistagi on sellel tagajärjed – sotsiaalsed probleemid, narkootikumid, vägivald. Nende poliitika kukkus läbi ja see on äratuskellaks teistele riikidele. Seda saab paremini suunata, aga see pole lihtne. Ja mis see alternatiiv siis oleks – püstitame rohkem ja rohkem müüre, mida kaitsevad sõjaväelased? Mina ei taha sellises maailmas elada.
Rahvuse määratlemise teema on eestlaste jaoks väga tundlik ja on seda üha enam – identiteedi kõrval ka küsimus keelest ja kodakondsusest. Te kirjutate oma raamatus, et meil on kliimakriisiga toimetulemiseks vaja leida uus lähenemine rahvusele ja rahvusvahelisusele, rahvusriik uuesti defineerida. Kuidas seda teha?
Mitmel pool on maad võtmas tõeliselt hirmutav etnonatsionalism. Paljudes Euroopa Liidu riikides on see mürgine kompott juba kaua pinna all podisenud. Me peame läbi mõtlema, mida tähendab olla osa rahvusest. Mille eest rahvas seisab. Meil on vaja kaasavamat nägemust – kellegi rahvuslik identiteet ei saa põhineda üksnes valgel nahavärvil ja asjaolul, et tema vanaisa näiteks venelaste vastu võitles. See on küll paljude inimeste ajalugu ja võib olla osa identiteedist, aga identiteete saab olla mitu. Ja need identiteedid ei pea omavahel konkureerima, vaid võivad üksteist rikastada. Ja me võiksime leppida, et inimesed ei pea valima – nad ei pea olema üks, mille juures nad ei saa enam olla teine. Nad võivad olla osa millegi ühise ehitamisest.
Minu arvates on parim koht, kust alustada, kohalik elukeskkond ja linnaplaneerimine. Koos inimestega muutuvad ka linnad – inimesed söövad erinevaid toite, kuulavad erinevat muusikat. Keegi pole ju sellest rohkem eestlane, kui ta kuulab ainult 18. sajandi pärimusmuusikat. Samavääriline eestlane saaks olla ka oma perega Eestisse rännanud indialane, kes ühiskonnast osa võtab.
/nginx/o/2022/12/12/15020506t1hc612.jpg)
Paljud inimesed on ilmselt mures, et oma senise identiteedi lahustamine või ümbermõtestamine võib ühe väikeriigi, nagu Eesti, haavatavaks muuta. Muu hulgas ka Venemaa suhtes.
Keegi ei kaota sellest midagi – mõte on juba rikka kultuuri ühendamises, võimendamises ja rikastamises. Näiteks Eesti kultuur võib muutuda suuremaks ja rikastuda teistest kultuuridest, aga see ei tee seda kuidagi nõrgemaks ega vähemaks. Senine kultuur ja ajalugu jäävad alles, sinna lisandub lihtsalt uusi narratiive uutest inimestest ja tulevikust.
Ja loomulikult on Venemaa oht. See on tohutu riik, mis on oma identiteedi kaotanud. Mis on Venemaa praegu? Arusaam sellest on kuhugi nii sügavale kadunud, et nad üritavad taastada mingit tagurlikku impeeriumi. See on hullumeelne. Minevikus ei saa elada ega püüda seda taastada. Venemaa võitleb tuleviku vastu. See on rumal, see on surm. Tulevikku ei saa kunagi võita, sest aeg läheb lihtsalt edasi.
On ilmselge, et see riik on täiesti hulluks läinud, sellel on kontrollimatu juht. Aga see oht on sõjaline, mitte kultuuriline. Ja Eesti on kultuuriliselt väga tugev. Eesti on olnud progressiivne moel, mida paljud endised idabloki riigid pole suutnud.
Just endiste idabloki riikide elanikele võivad teie ideed migratsiooni ülemaailmsest haldamisest kõlada veidi kommunismimaiguliselt.
Teeme nüüd selgeks – see ei ole kommunism, sest kommunism on autoritaarne diktatuur rahva üle. Mida ma üritan oma raamatuga öelda, on see, et me seisame silmitsi absoluutse katastroofiga, mis toob kaasa tohutu sotsiaalse, keskkonnaalase, majandusliku ja poliitilise murrangu. Kui me praegu oma tulevikule ausalt otsa ei vaata ja demokraatlikult ei otsusta, mida me teha tahame, siis sunnitakse need otsused meile ühel hetkel peale. Ja siis tulevad need otsused juhtidelt, kes reageerivad tohutu pinge all hädaolukorrale, sest me pole valmistunud. See ei ole kellelegi kasulik.
Meil ei ole eriti ausaid juhte. Liidrid ei räägi tõtt sellest, millega me kliimamuutuste tuules tegelikult silmitsi seisame.
Loomulikult ma ei eelda, et kõik mu ideedega nõustuksid. Aga ma arvan, et nende teemade üle tuleb arutada, et me saaksime demokraatlikke valikuid teha. Oleme ebavõrdsuses liiga kaugele läinud. Demokraatlikus ühiskonnas ei peaks eksisteerima olukorda, kus meil on ühes riigis miljardärid ja inimesed, kes peavad lootma heategevusele, et süüa saada. Meil on vaja regulatsioone ja demokraatiat. Mina näen, et meil on vaja paremini reguleeritud kapitalismi.
Mida te nende regulatsioonide all silmas peate?
Ma pean silmas piiranguid ettevõtetele, sellele, kui palju nad reostada tohivad. Maksupoliitika peab olema parem – meil ei tohiks olla üle maailma maksuparadiise, kus inimesed mõnda sotsiaalprojekti ei panusta. Meil on vaja tugevaid heaoluriike, et selle suure kriisiga silmitsi seista. Me vajame tugevat avalikku sektorit.
/nginx/o/2022/12/12/15020507t1hf9c8.jpg)
Mis on seni valesti läinud?
Meil ei ole eriti ausaid juhte. Liidrid ei räägi tõtt sellest, millega me kliimamuutuste tuules tegelikult silmitsi seisame. Kliimaneutraalsus on väga abstraktne mõiste, aga me räägime ikka ja jälle vaid sellest, kuidas me ühte ja teise kohta investeerime. Minu (Ühendkuningriigi – toim) valitsus võõrustas möödunud aastal üleilmselt kliimakonverentsi, kus just nimelt sellele neutraalsusele keskenduti. Aga eelmisel nädalal kiitis valitsus heaks söeelektrijaama planeerimise. Niisugune sõnumivahetus on täiesti sassis. Loomulikult on see otsus hullumeelne iseenesest, kuid see näitab ka seda, kuidas sõnumite edastamine ei toimi.
Liidrid ei räägi konkreetsest tulevikust. Nad ei ütle, et kui tahame kliimaneutraalsust, siis peame selleks panustama nii ja nii palju raha ja see tähendab, et need kohad tuleb kinni panna, aga ühtlasi mõned teised avada. Milline on puhaskasu ja milliseks aastaks näeme puhtamat õhku ja uusi õitsvaid tööstusharusid.
Kui inimestele tutvustatakse lihtsat narratiivi, misläbi nad mõistavad reaalsust, millega nad silmitsi seisavad, ja mõistavad ka seda, kuidas sinna jõuda, siis ma ei kahtlegi, et selle poolt üksmeelselt hääletatakse. Inimesed soovivad puhast õhku, vett, nad ei taha mürgitatud kalu ega massilist liikide väljasuremist. Inimesed pooldavad paremat keskkonda, aga sellealased sõnumid on kehvad. Meile öeldakse ainult, et paljud töökohad kaovad, see ja teine tööstus läheb pankrotti ja kehtima hakkavad uued maksud. Aga meil ei ole tervikpilti ja selles ongi probleem. Ma arvan, et see on tohutu juhtide läbikukkumine. Üksikisikutel, aktivistidel, teadlastel, kõigil erinevatel gruppidel on väga raske seda üldist pilti edastada, kui liidrid oma osaga hakkama ei saa.
Gaia Vince
- Vince’i juured ulatuvad Ungarisse, Austraaliasse ja Suurbritanniasse. Elanud Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Austraalias ja Costra Rical.
- Reisinud enam kui 60 riigis.
- Varem on Vince'i sulest ilmunud raamatud «Seiklused antropotseenis: reis meie endi tehtud planeedi südamesse» ja «Transcendence: How humans evolved through fire, language, beauty and time» («Üleloomulik: kuidas inimesed on läbi tule, keele, ilu ja aja arenenud» – toim).
- Vabakutselise ajakirjanikuna kirjutab nii BBC-le kui The Guardianile. Varem on töötanud Nature'i ja New Scientisti ridades.
- 2015. aastal pälvis esimese naisena Londoni Kuningliku Seltsi aasta parima raamatu preemia.