Olgem ausad: vahel mõtlen, kas inimesed peavad mind ebameeldivamaks, kui ma ise arugi saan. Osaliselt siin minu jaoks kogu intriig peitubki. Kui täpselt me ise end näeme? Ja kes oleme me tegelikult – inimene, kelleks end ise peame või see, keda näevad teised?
Arusaadavalt pole asi selles, et ma iseenda kinnisidee oleksin. Mind lihtsalt huvitab, mil määral sarnaneb teiste inimeste nägemus minust minu enda omaga. Lõppkokkuvõttes mõtlen, kas teadlikkuse nendest isiksuse varjukülgedest võiks elu paremaks muuta – mitte ainult minu enda, vaid ka inimeste jaoks, kes minuga koos aega veedavad. Kas ma juba mainisin, et ma ei ole enda kinnisidee?
Vastuste otsingul tegin midagi, mida enamik mõistlikke inimesi vältima kipub: palusin sõpradel, pereliikmetel ja kolleegidel ausalt oma olemust hinnata. Nad täitsid 60-puntktilise küsimustiku, mille psühholoogid on isiksuse hindamiseks kokku pannud ning lisaks palusin neil nimetada kaks omadust, mida nad minuga kõige enam seostavad – üks positiivne ja üks negatiivne. Seejärel asusin ärevalt roosade prillide langemist ootama.
Üleskutse «iseennast tunda» kajab juba antiikajast. Teatavasti kuulutas Sokrates, et valgustamata elu pole elamist väärt. Aga Vana-Kreeka filosoofidele oli enese tundmise poole püüdlemine dialoog teistega, et selgitada välja inimloomus ja parim viis seda valitseda. Keskendumine sisekaemusele tuli hiljem, 17. sajandil René Descartes'iga. «Mõte, et istume ja lihtsalt mõtiskleme iseenda üle, see omaenda naba jõllitamine, on selgelt kaasaegne ja läänelik,» ütleb Connecticuti ülikooli filosoof Mitchell Green.
/nginx/o/2023/05/07/15303771t1h82c3.jpg)
/nginx/o/2022/12/11/15017353t1h87a5.jpg)