Urmas Tartes ⟩ Me supleme täpselt sobilikus rikkuses

1535. aastal oli Peruu pealinn Cusco linnas, mis asub 3400 meetri kõrgusel merepinnast. Madala hapnikusisalduse tõttu ei saanud inimesed seal lapsi ja ei paljunenud ka kodu- ning lemmikloomad. 14-protsendine hapnikusisaldus oli selle peamine põhjus. Seetõttu kolitigi pealinn 150 meetri kõrgusel olevasse Limasse. Foto: Shutterstock

Sinivetikate ehk tsüanobakterite kingitud pärand – hingamiseks sobilik hapnik – on atmosfääris koguses, mis määrab ära selle, kus inimesed elada saavad. Siiski hakkab ka hapnikusisaldus atmosfääris vähenema, mistõttu uurime, kui tõsised need muutused on, kirjutab loodusteadlane Urmas Tartes. 

Inimene hingab rahuolekus 15–20 korda minutis. Füüsilise koormuse puhul hingame tihedamalt. Me hingame selleks, et varustada organismi energiavabrikut hapnikuga ja eraldada ainevahetuse käigus tekkinud süsihappegaasi.

Möödunud kahe miljoni aasta jooksul, mille kestel evolutsioneerus primaatide seast ka kaasaegne inimene, on atmosfääri hapnikusisaldus püsinud ligikaudu 21 protsendi lähistel. Inimesed on sellise hapnikusisaldusega kohastunud. Kuid täpselt niisamuti, nagu atmosfääris kasvab fossiilkütuste põletamise tagajärjel süsihappegaasi kogus, väheneb samal ajal meile eluliselt vajaliku hapniku kogus.