K, 7.12.2022

Energeetikaprofessor Alar Konist: Eesti võiks süsiniku kogumisel olla teerajaja

teadus.postimees.ee
Energeetikaprofessor Alar Konist: Eesti võiks süsiniku kogumisel olla teerajaja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Süsiniku säilitamise mahutid Hiinas Wuhus. Pilt on illustreeriv.
Süsiniku säilitamise mahutid Hiinas Wuhus. Pilt on illustreeriv. Foto: DAVID STANWAY

Süsinikdioksiidi kogumine võimaldab suurtööstustel jätkata arengut keskkonnahoidlikul viisil ja arendada välja tegevusharud, mis seni pole olnud võimalikud, leiab Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) professor Alar Konist.

Konisti uurimisrühm tuvastas kaks sobivaimat tehnoloogiat, mis viiksid Eesti Energia pürolüüsitehaste süsinikuheite miinimumini. Enne lõplikku valimist tuleb need läbi analüüsida koos konkreetseid tehnoloogiaid pakkuvate ettevõtetega, et reaalses elus oleks kasu maksimaalne.

Kuigi CO2 kogumise vajadustest ja võimalustest on maailmas räägitud aastakümneid, on tööstuslikul tasemel tegudeni jõutud pigem vähe. Professor Konisti hinnangul võivad lähemad aastad tuua murrangu.

«Süsinikdioksiidi kogumise puhul tuleb võrrelda püütud CO2 tonni ja õhku paisatud CO2 kvooditonni hinda. Pikalt on kaalukauss olnud emiteerimise kasuks, kuid viimaste aastate jooksul on kvoodi hind tõusnud tasemele, mis on paljud ettevõtted pannud kogumise suunal hoogsalt tegutsema. Samas töötab tänasel päeval valdkonna arengule vastu ka lootus, et energiakriisis kaob kvooditasu üldse ära. Ebakindluse tõttu ei söanda ettevõtted kümnetesse miljonitesse ulatuvaid investeerimisriske võtta ja see on arusaadav, kuid jutud selle kohta, et CO2 tasu peaks alla tooma, tuleb resoluutselt ümber lükata. Keskkonda saastav tegevus ei tohi olla odav, CO2 hind peabki olema kõrge,» osutab TalTechi professor Alar Konist.

Taastuvenergia levik aitab kaasa

Kõrge hind paneb tegutsema. Kusagil maailmas pole CO2 emiteerimine nii kallis kui Rootsis ja see on loonud eeldused innovaatiliste arenduste ja tehnoloogiate läbimurdeks ning viinud rootslased arengus kaugele ette. Ettevõtted saavad taotleda riigilt toetust CO2 kogumise projektide elluviimiseks ning koostöös Norraga arendatakse võimalusi kogutud CO2 säilitamiseks sügaval merealustes pinnasekihtides. Skandinaaviamaades on kasutuses või ettevalmistamisel koguni seitse ladustuskohta ning vähemalt sama palju kogumisega tegelevat tehast ja katseprojekti. Levinumad näited on energia- ja tsemenditootmises.

«CO2 kogumine on väga energiamahukas ettevõtmine, mistõttu suurte taastuvenergiavõimsuste lisandumine aitab kogumistehnoloogiate levikule kaasa. Eesti puhul tuleb silmas pidada, et meil puuduvad looduslikud ladustusvõimalused. Püütud heide tuleks ladustamiseks meritsi transportida ja see on kulukas. Samuti ei ole pikas perspektiivis realistlik kogu maailmas kogutud CO2 säilitada, mistõttu tuleb kogumistehnoloogiate arenguga paralleelselt otsida võimalusi selle kasutuselevõtuks,» lausub Konist.

CO2-st on võimalik toota kemikaale, lahusteid, metanooli, dimetüülkarbonaati ja mitmeid teisi tooteid, mida meil igapäevaeluks vajalike asjade valmistamiseks tarvis on. Ka selles suhtes saab appi tulla taastuvenergia levik, sest nimetatud toodete üks põhikomponente on vesinik. Vesinikku saab elektrolüüsi teel toota veest ja elektrist ning kuna selles protsessis lõhutakse vee molekul H2O vesinikuks ja hapnikuks, saab hapnikku omakorda kasutada CO2 kogumisel.

Suurema osa saab kinni püüda

«Areng on siiski olnud aeglane, sest ei ole lõplikult välja töötatud kontseptsiooni ja ettevõtetel puudub majanduslik kindlus investeeringu tegemiseks. Eesti võiks olla siin teerajajaks. Meil on olemas innovatsioonifond ja muud meetmed, sh Euroopa Liidu rahastud, mille abil kontseptsioonide toimimist tõestada. Et asjad hakkaks liikuma, peame näitama, et CO2 kogumine on võimalik, tehnilised ja keskkonnaalased riskid maandatud ning seejärel saab lahendada juba majanduslikud küsimused. Ma arvan, et see on tulevik ka Eesti jaoks,» märgib Konist.

Teerajamise üheks näiteks on Taani, kes aastakümneid tagasi seadis strateegiliseks arengusuunaks meretuuleenergia arendamise ning on nüüdseks kerkinud maailmas valdkonna juhtivaks tegijaks eksportides nii tehnoloogiat kui oskusteavet.

Elektritranspordi arendamisel on aga initsiatiiv eeskätt salvestustehnoloogia ja tooraine koha pealt liikunud Hiinasse, kes ka energeetikavaldkonnas karmistab regulatsioone, soodustab seeläbi puhtamate tehnoloogiate läbimuret ja võib tegijaks tõusta ka CO2 kogumises.

Kaks peamist kogumistehnoloogiat on amiintehnoloogia ja hapnikus põletamise tehnoloogia. Lihtsustatult öeldes võimaldab esimene püüda emissiooni kinni korstnas ja teine põlemisel katlas. Mõlema puhul räägitakse mõistlikust kogumise piirist tasemel 95 protsenti. Väga väikses mahus lekiks CO2 siiski atmosfääri. Professor Alar Konist neile lahendustele kolmandat või neljandat tugevat alternatiivi praegu ei näe, mis oleks vähemalt tehnoloogia valmidustasemel 7.

Väheneb ka muu heide

«CO2 kogumise juures tuleb rääkida ka teiste heidete olulisest vähendamisest. Lämmastikoksiidide osa väheneb poole võrra, vääveldioksiidi, peenosakeste heide ja muude happeliste osakeste heide läheb nulli. Globaalses mõttes ei tohiks vaadata ainult CO2 arvu, vaid ka teisi heiteid ja nende puhul on emissiooni vähenemine samuti märkimisväärne,» osutab Konist.

Professori sõnul peab maailm kogumistehnoloogiatega edasi liikuma igal juhul, marginaalsest süsinikulekkest hoolimata. «Me ei saa asendada plaste, me ei saa asendada betooni. Me vajame neid materjale nii täna kui 100 aasta pärast. Meil pole mõtet luua illusiooni, et vajadus mingi maavara järele kaob ära, aga me peame maavarasid kasutama targalt. Põlevkivis olev ressurss tuleb kasutada ära sajaprotsendiliselt ja väärindada ka tootmisel tekkivad kõrvalproduktid,» lisab Konist.

CO2 kogumine on võimalus viia heitkogused miinimumi ja suurendada oma energiasõltumatust. Euroopa impordib 57 protsenti oma primaarenergiast ja prognooside järgi see osakaal ajas kasvab, mis tähendab, et keegi toodab ja saastab meie eest. Näiteks räägitakse kivisöe puhtamaks alternatiiviks peetava maagasi puhul väga vähe metaanilekkest.

Mõne aasta tagune uuring näitas, et Ameerika Ühendriikides on leket reaalsusega võrreldes hinnatud kaks korda väiksemaks. Rääkimata Venemaast, kus maagaasi toodetakse ülikarmides klimaatilistes tingimustes ja lekkeoht oluliselt suurem. Metaanileke on aga oluline sellepärast, et selle 100 aasta globaalse soojenemise potentsiaal on 28–34 korda suurem kui süsihappegaasil. 20 aastases võrdluses isegi 84–86 korda.

Märksõnad
Tagasi üles