K, 7.12.2022

New Scientist ⟩ 8 miljardit juba on. Kas mahub veel?

Michael Le Page
, New Scientist, kaasautor
8 miljardit juba on. Kas mahub veel?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
See, mis meie planeedist ja meist edasi saab, sõltub meist, 8 miljardist inimesest. Võimalused on õhus.
See, mis meie planeedist ja meist edasi saab, sõltub meist, 8 miljardist inimesest. Võimalused on õhus. Foto: Pixabay, Pexels
  • Kõige jõukamad 10 protsenti inimestest põhjustavad poole süsinikdioksiidi heitkogustest.
  • Vananeva rahvastiku puhul pole lahenduseks sündimuse tõstmine, vaid tervisesse investeerimine.
  • Sündivuse piiramine on lihtne - tarbimise kasvu lahtisidumine heaolu kasvust aga keerulisem.

Millised on inimkonna väljavaated ja valikud rahvaarvu kasvades? 

15. novembril läbis maailm olulise verstaposti, kuna elanikkond ületas esimest korda 8 miljardi piiri. Muidugi on võimatu täpselt teada, millal me selle künnise saavutasime või saavutame, kuid ÜRO valis sündmuse tähistamiseks selle kuupäeva oma modelleerimise põhjal.

Vaid 11 aastat pärast seda, kui inimeste arv oli jõudnud 7 miljardini, võib tunduda, et inimeste arv maailmas kasvab kiiremini kui kunagi varem. Kuid tegelikult on kasvutempo langemas ning sündimuskordaja on praegu alla asendustaseme – elanikkonna säilitamiseks vajaliku koguse – suuremas osas maailmas.

ÜRO prognoosis 2019. aastal, et rahvaarv kasvab jätkuvalt ja jõuab 2100. aastaks 11 miljardini, kuid viimase prognoosi kohaselt jõuab see haripunkti 2080. aastatel. Euroopa Liidu Teadusuuringute Ühiskeskuse ja Washingtoni osariigis Seattle'is asuva tervisemõõdikute ja hindamise instituudi (IHME) kaks prognoosi ennustavad, et tipp saabub varem, aastaks 2070. See on hea uudis kliimamuutuste piiramise ja liikide kiireneva massilise väljasuremise takistamise püüdluste mõttes.

Kuid rahvastiku vähenemine paljudes piirkondades toob kaasa uusi probleeme ja igasugune keskkonnakasu sõltub suuresti inimeste jõukusest ja sellest, millele nad oma raha kulutavad.

Kuigi seos planeedil elavate inimeste arvu ja nende mõju vahel on keeruline, ei ole kahtlust, et kasvav inimkond jätab ülejäänud elu jaoks Maal üha vähem ruumi. Kolmveerand kogu maismaast ja kaks kolmandikku ookeanidest on inimeste poolt juba oluliselt muudetud.

Inimesed moodustavad praegu kolmandiku kõigi maismaaimetajate biomassist, mõõdetuna süsinikusisalduse järgi. Pea kogu ülejäänud maismaaimetajate biomassi moodustavad meie kariloomad, looduslikud maismaaimetajad moodustavad vaid 2 protsenti. Samamoodi on inimese peetavate lindude biomass 30 korda suurem kui looduses vabalt elavatel lindudel.

Kui palju inimesi suudab planeedil jätkusuutlikult elada? Hinnangud on väga erinevad, kuid ühes 2020. aasta uuringus jõuti järeldusele, et meie praegune toidutootmissüsteem suudab toita ainult 3 miljardit inimest, ilma et see ületaks planeedi võimaluste piire. Üllatav on aga see, et lihtsalt muutes seda, mida me kasvatame ja kus kasvatame, võib see hulk tõusta peaaegu 8 miljardini. Lihatarbimise ja toiduraiskamise vähendamine võib seda hulka suurendada 10 miljardini.

Pole kahtlust, et maailma rahvaarv kasvab 2050. aastaks peaaegu 10 miljardini

Kas me ületame selle ülemise piiri? Pole kahtlust, et rahvaarv kasvab 2050. aastaks 10 miljardi inimeseni. «Suur osa kasvust on juba loodud,» ütleb demograaf Jennifer Sciubba Washingtoni mõttekojast Wilson Center. «Tulevased emad on juba sündinud.»

2050. aastale järgneva aja suhtes on ebakindlus suurem. Teadlased nõustuvad, et sündimuskordaja langeb kogu maailmas, kuid ÜRO nägemuses on langus aeglasem kui teiste arvates, ütleb IHME prognoosi juht Stein Emil Vollset.

Kaks kolmandikku maailma elanikkonnast elab praegu kohtades, kus sündimuskordaja – keskmine laste arv naise kohta – on ÜRO andmetel langenud alla asendustaseme. Rahvaarv on juba vähenenud mitmes madala sündimusega riigis, sealhulgas Jaapanis, Itaalias, Kreekas ja Portugalis.

Kohtades, kus noorte osakaal on suur, nagu India, ei too asendusmäärast allapoole jääv sündimus koheselt kaasa rahvaarvu kahanemist – viivitus võib kesta mitu aastakümmet. Kuid selle sajandi jooksul kahaneb üha rohkem populatsioone. Näiteks Vollseti prognoosi kohaselt jõuab India rahvaarv 2049. aastal 1,6 miljardini ja kahaneb 2100. aastaks 1,1 miljardini.

Praegu arvatakse India rahvaarv olema 1,376 miljardit.

Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasia osades piirkondades jäävad sündimusnäitajad aga tunduvalt kõrgemaks asendustasemest. Suurim rahvastiku kasv kuni 2050. aastani toimub ÜRO prognoosi kohaselt vaid kaheksas riigis: Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Egiptuses, Etioopias, Indias, Nigeerias, Pakistanis, Filipiinidel ja Tansaanias.

Rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus on sündide arvu languse peamine põhjus. Haridus ja naiste õigused, sealhulgas lapsabielude keelamine, on samuti võtmetähtsusega. Sündimuskordaja on kõrgeim kohtades, kus naiste ja tüdrukute haridus ja õigused puuduvad.

Kui naised saavad valida, kui palju lapsi saada, tulevad mängu ka paljud muud tegurid. «Kulu on tohutu,» ütleb Sciubba. Näiteks Ühendkuningriigis maksab Child Poverty Action Groupi andmetel lapse 18-aastaseks kasvatamine umbes 160 000 naela.

Paljud inimesed soovivad enne laste saamist omada selliseid asju nagu hea töökoht, stabiilne suhe ja sobiv kodu, kuid neil võib olla raskusi selle saavutamisega või nad ei saa selleks ajaks nii palju lapsi, kui nad soovivad. Teised ei taha lapsi saada ega tunne enam sotsiaalset survet seda teha. Sciubba ütleb, et lisaks on mõned siiski heidutatud pessimismist tuleviku suhtes.

Üksikute riikide, kuid pigem mitte kogu maailma jaoks on teine ​​oluline tegur ränne. Ränne jõukatesse riikidesse on paljudes neist rahvastiku vähenemist takistanud, kuid Sciubba ei usu, et sellel lastakse nii palju suureneda, et vältida nende riikide populatsioonide vähenemist tulevikus. Ta ütleb, et vähem kui 4 protsenti inimestest kogu maailmas kolib teistesse riikidesse ja see arv pole aastakümnete jooksul muutunud.

Kuigi elanikkonna vähenemine võib keskkonna seisukohast olla hea, peavad mõned majandusteadlased ja valitsused seda katastroofiks.

Enamikus lääneriikides maksavad tööealised inimesed makse pensionite maksmiseks ja hoolitsevad nende eest, kes on pensionil, seega põhjustab vanemate inimeste osakaalu suurenemine tõsiseid finantspingeid. Teistes riikides, kus sugulased hoolitsevad vanemate inimeste eest, on pinge tunda perekonna tasandil, ütleb Sciubba.

Kuid vananev elanikkond ei tähenda tingimata majanduskatastroofi. Võtke Jaapan. «See on planeedi vanima elanikkonnaga riik, kus keskmine vanus on 48 aastat, mida pole kogu inimkonna ajaloos kunagi varem juhtunud,» ütleb Sciubba. «Ja sellel riigil on endiselt väga tugev majandus.»

Elanikkonna vanusetaset mõõdetakse üldiselt üle 65-aastaste ja 20–64-aastaste inimeste suhtega, mida nimetatakse vanadussõltuvuse määraks. Jaapanis on määr kõrgeim maailmas. Kuid ainuüksi sellele mõõdikule keskendumine on eksitav, ütleb Vegard Skirbekk New Yorgi Columbia ülikoolist, raamatu Decline and Prosper! autor.

Vananemise mõju sõltub ka elanikkonna tervisest, ütleb ta. Tema meeskonna arvutatud tervisega kohandatud vanadussõltuvuse suhtarvude poolest on Jaapan keskmisel tasemel ja enamasti on kõige kehvemad Ida-Euroopa riigid. «Lahendus pole sündimuse tõstmine, vaid tervisesse investeerimine,» ütleb Skirbekk.

Mõned riigid üritavad aga sündimust tõsta. Näiteks seisab Hiina silmitsi oma rahvaarvu järsu vähenemisega, mis peaks Vollseti prognoosi kohaselt vähenema poole võrra ehk 2100. aastaks umbes 730 miljonini. Seetõttu võtab Hiina kasutusele meetmeid, näiteks lõpetab ühe lapse poliitika, kuid tema jõupingutused pole olnud edukad, ütleb Vollset.

1,6 miljardit - India rahvaarvu prognoositav tipnemine peaks aset leidma 2049. aastal

Ta ütleb, et viljakuse tõstmine on palju raskem kui selle langetamine. «Me teame sündimust mõjutada püüdvate valitsuste kohta seda, et nad on olnud suhteliselt edukad sündimuse vähendamisel, kuid sündimuse suurendamine on osutunud palju keerulisemaks.» Veelgi enam, isegi kui poliitika suudab suurendada sündimust, kipub mõju olema lühiajaline, ütleb Vollset.

Selle põhjused on keerulised, kuid kui näiteks kulud takistavad inimesi suuremat perekonda loomast, on vaja märkimisväärseid toetusi, et midagi muuta. Seevastu odavatel meetmetel, nagu pereplaneerimise ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse tagamisel või väiksemate perede eelistamisel võib olla suur mõju.

Rahvastiku kasvu tohutu inerts tähendab ka seda, et poliitika mõju avaldumiseks kulub põlvkondi. «See ei ole midagi, mida saab kiiresti muuta,» ütleb Skirbekk.

Indias mõjutavad sündivust kõige rohkem kolm tegurit: naiste juurdepääs haridusele ehk kirjaoskus; naiste juurdepääs puhtale veele ja kanalisatsioonile ehk sanitaartingimused ning naiste juurdepääs elektrile ja telemeelelahutusele (praeguseks ilmselt ka ligipääs internetile). Teadlaste huvitavatest tähelepanekutest loe siit.

Kui jõupingutused sündimuse suurendamiseks ebaõnnestuvad ja maailma rahvaarv saavutab haripunkti enne 2100. aastat, sõltuvad igasugused rohelised dividendid praeguse korrelatsiooni katkestamisest inimeste jõukuse ja keskkonnajalajälje vahel. Kõige jõukamad 10 protsenti inimestest põhjustavad ligikaudu poole süsinikdioksiidi heitkogustest.

Kuid siin on ka lootusekiir: süsinikdioksiidi heitkogused inimese kohta on alates 2012. aastast vähenenud ja võivad jätkuvalt langeda. Kahjuks söövad inimesed jõukamaks saades ikka rohkem liha. Kui muutusi ei toimu, toob see kaasa elupaikade ja metsade hävimise ka pärast maailma rahvastiku haripunkti läbimist.

Või on tulevik palju mustem, kui me ette kujutame? Ükski rahvastikuprognoos ei võta kliimamuutusi arvesse ja selle mõjud muutuvad sajandi jooksul üha tõsisemaks. Kuid arvestades, et tulevase rahvastiku kasvu määrame suuresti meie, kes me täna elus oleme, ei muutu suur pilt tõenäoliselt palju, ütleb Sciubba. «See ei saa olema radikaalselt erinev – kui te just ei räägi apokalüptilisest visioonist.»

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Aleksander Laane.

Praegu planeedil Maa elavate inimeste vajaduste jätkusuutlikuks rahuldamiseks vajame 1,75 Maad aastas.

Kui kõik elaksid nagu India kodanikud täna, oleks meil vaja vaid 0,8 Maad.

Kui me kõik tarbiksime nagu USA elanik keskmiselt, vajaksime viit Maad.

Allikas: Global Footprint Network ja WWF

Märksõnad
Tagasi üles