Kuidas Eestisse teaduskeskust luua? Vaja on raha ja patrioote

Foto: ANN WANG

Kuidas luua Eestisse rahvusvahelisi talente ligi tõmbav ja maailmas tuntud akadeemiline teaduskeskus? See teema on mind köitnud ja muretsema pannud juba aastaid.

Hüpoteetilist küsimust, kas sellist keskust Eestisse üldse vaja on, ruumi kokkuhoiu mõttes siin käsitlema ei hakka. Kirjutan loodusteadustekeskselt, mõeldes kitsamas kontekstis just laboratoorsele eksperimentaalteadusele.

Zoomi-ajastul pole paljude teaduse tegemise vormide puhul asukoht ega ka teadusgrupi liikmete tegutsemine samas linnas varsti enam tähtis, aga eksperimentaalteadus on ressursimahukam ning tihti seotud kindla laboratooriumi ja koha spetsiifikaga. See vajab suuremaid investeeringuid aparatuuri, hoonetesse ja kemikaalidesse-tarvikutesse, ning tegelikult ka inimestesse. Lahenduste pakkumiseks tuleb vaadelda mitut tegurit, millest neli olulisemat on uued hooned ja laboripind, ajude äravool, talentide värbamine, innovatsioon ja ettevõtlus vs. akadeemiline baasteadus.

Toon näite USA teadussüsteemist, täpsemalt Californiast San Francisco Bay Areast ja Silicon Valleyst. Üks sealse süsteemi omadus on, et ülikoolide alusteaduste osakonnad, kus töötavad tuntud tippteadlased, ei kasva. Ühes tavapärases osariigi ülikoolis, näiteks California Ülikoolis Berkeleys, on küllaltki kindel arv riigieelarvelisi õppejõude. Uusi õppejõude saab palgata alles siis, kui keegi lahkub või pensionile läheb. Kõik teaduskonnad vajavad riiklikku rahastust, mis on püsinud pikka aega juba samal tasemel või isegi vähenenud. Eraülikoolidel nagu Stanford ja Harvard rahalisi piiranguid ei ole, sest nad saavad heategevuslikke annetusi – nad võivad kasvada teoreetiliselt igavesti. On jäänud mulje, et näiteks Stanfordis ehitatakse pidevalt uusi hooneid.

Kasv sõltub ka teadusuuringute rahastamisest. Näiteks kaasneb ühe olulisema riikliku rahastaja, Riikliku Tervishoiuinstituudi (National Institutes of Health, NIH) toetustega lisaraha rajatiste ja halduse ehk nn kaudsete kulude jaoks. Ülikool kasutab seda administreerimiseks ja noorte värvatud grupijuhtide teadusuuringute toetamiseks. Selline süsteem loob ülikoolidele stiimuli värvata õppejõude, kes on võimelised tooma sisse NIH-i rahalisi vahendeid. Mõnikord ehitatakse selliste «NIH-i-võimeliste» teadlaste ligitõmbamiseks isegi uusi teadushooneid. Hiljem aitab grantidest tulenev kaudne tulu luua noortele konkurentsivõimelisi stardipakette ja tasuda hoonete ülalpidamiskulusid.

USA süsteemis on seega igat sorti dünaamikat: mõned institutsioonid kasvavad üsna kiiresti, mõned aeglaselt, mõned on stabiilsed ja mõned isegi hääbumas.

Noorte värbamise programm ja rotatsioon

Meil Eestis seondub laboratoorse eksperimentaalteadusega kaks peamist eesmärki. Esimene siht on tõsta kogu Eesti laboratoorse eksperimentaalteaduse kvaliteet maailma parimate ülikoolide tasemele. Teiseks on vaja ikkagi kasvada, mitte jääda statsionaarsesse olekusse või hääbuda.

Esimese eesmärgi peale mõeldes kipub segama tõik, et PISA-testis on Eesti maailma parimate seas, kuid millegipärast ei kujune see samaväärseks esikohaks teaduses. Põhjus on lihtne – gümnaasiumid on üldjuhul asukohapõhised, maailma tippülikoolid aga koguvad endale läbi tiheda konkursisõela parimaid noorteadlasi üle kogu maailma.

Kas on võimalik, et ka Tartu Ülikoolist saaks kunagi samasugune talentide tõmbekeskus, nagu on näiteks Harvard või Cambridge – kehva kliima, pimeduse, kinnise loomuga ja väheseltsiva rahva ning Venemaa läheduse kiuste? Kahjuks kannatavad kõik väikeriigid (sh enamik USA osariike) ajude väljavoolu all. Liikumist tihedamini asustatud akadeemilistesse keskustesse on väga raske peatada. Edu saavutamiseks peab iga instituut või ülikool koguma kriitilise massi tipplaboreid: enamik teadlasi mõistab, et teaduses saab oma parima teha siis, kui asuda tööle juba edukasse teadlaste kogukonda.

Väikese koha ainus lootus on tublisti investeerida taristusse ja aparatuuri, värvata grupp suurepäraseid tippteadlasi ning anda neile vähemalt sama hea stardirahastus ja tenuurivõimalus nagu maailma parimates ülikoolides. Võib-olla peaks stardiraha olema isegi suurem, et kompenseerida Eesti provintsielu miinuseid. Ainult 1,3 miljoni elanikuga väikeriik ei saa kunagi luua vaid eestlastega asustatud tippteadusinstituuti – tuleb leida viis, kuidas ligi meelitada välisteadlasi. Isegi Kanadas, ligi 40 miljoni elanikuga riigis, on märkimisväärselt vähe suurepäraseid teadusasutusi, sest enamik Kanada päritolu tippteadlasi läheb lõpuks tööle USA-sse, kus teaduse rahastamine on parem ja kolleegid säravamad. Sama probleem on paljude USA väikeosariikidega. Näiteks asutati Kansas Citys üks võrratu instituut, kuhu investeeriti suuri eraannetustest kogutud summasid tippteadlaste värbamiseks. Mõneks ajaks saavutatigi mõistlik edu, kuid et koht polnud paljude jaoks piisavalt atraktiivne, valitseb instituudi koridorides nüüd tühjus.

Kuidas vältida samasugust olukorda Eestis? Neid, kes peale järeldoktorantuuri tulevad siia oma laborit looma, on meil praegu vähem kui 15 aastat tagasi. Et seda suunda pöörata, tuleb taastada noortes kaduma hakanud ambitsioon minna aastateks välismaale, et siis naasta ja siin labor üles ehitada. Küllap tekib ka sellel karjääritrajektooril kiusatusi välismaale jäädagi. Seda saab omakorda ennetada, luues Eestis atraktiivsed ja konkurentsivõimelised stardipaketid koos tenuuriga ehk püsiva kohakindlusega.

Teiseks peamiseks motivaatoriks, mis inimesi siia pimedasse maanurka tagasi toob ja siin paikseks muudab, on kodumaa-armastus. Just seepärast peaks rõhuasetus olema eesti talentide püüdmisel.

Väikeriigi häda on paraku ka see, et siin on eksperimentaalteadust teha kallim. 2006. aastal USA-st Tartusse oma laborit looma tulles võtsin kaasa kogu kemikaalide ja tarvikute inventari-andmebaasi. Selgus, et Eestis on peaaegu kõik keskmiselt kaks korda kallim. Tõepoolest, iga lüli rahvusvahelisest müügiesindajate ahelast tahab ju oma kasumit saada. Kuna Eesti turg on imeväike, üritavad kohalikud esindajad selle kõige viimase naha koorida kahekordselt.

Edukas karjäärimudel on lihtne

Meie mure on, et Eestis on laboratoorse eksperimentaalteaduse starditoetused väikesed ja tippudele pakutakse välismaal tunduvalt paremaid töökohti. Paljudel maailma ülikoolidel on spetsiaalsed talentide otsimise mehhanismid. Igal aastal värvatakse neis laboratoorse eksperimentaalteaduse alal 2–3 miljoni dollarini ulatuvate stardipakettide abil tippteadlasi labori juhtideks ja tenuurikandidaatideks.

Stardipakett on nagu tavaline grant, ent see on mõeldud oma laboriga alustamiseks, kuni teadlane ise individuaalgrandi jõuab taotleda. Sellele lisandub tihti veel ka aparatuuriraha.

Ka Eesti ülikoolides tuleks moodustada talendiotsimise komiteed ja luua stardipakettide fond (vt joonist). Tegelikult on niimoodi värvatud tippteadlased, kes teevad baasteadust, suur investeering, isegi tulutoovam kui teadusmahukad ettevõtted. Kogemus näitab, et iga laboristardipaketti investeeritud euro toob Eesti teadusesse välisgrantidena tagasi palju rohkem.

Talendiotsingu kava: luua 4 alustava labori stardipaketti aastas, millest igaühe maksumus oleks u 2 mln eurot. Kogu Eesti kohta oleks see u 8 mln eurot. Senise kogemuse põhjal võib ennustada, et iga stardipaketti investeeritud euro toob järgmise 10 aasta jooksul välisgrantidena tagasi 4–5 eurot, üksikjuhtudel ka üle 10 euro. St 10 aasta lõikes pideva kasvu olukorras tuleks välisinvesteeringuid Eesti teadusesse umbes 400 miljoni euro jagu. Foto: Tartu Ülikool

Nagu jooniselt näha, saaksime sellisel moel atraktiivsed ja absoluutsel tipptasemel ülikoolid. See on kõige alus. Pakutud mudeli järgi koguneks Eestisse kümne aastaga 40 ülitugevast laborist koosnev teadlaste põlvkond. Seda põlvkonda pannakse tähele üle maailma, siia hakkavad voorima tõsised järeldoktorid ja -doktorandid. Laborites saavad väljaõppe kõrgetasemelised spetsialistid ja tekib lokaalne kompetentsi kontsentreerumine, mis omakorda tõmbab ligi andekaid töötajaid otsivad ettevõtted. Analoogilist USA tüüpi strateegiat rakendavad talentide värbamisel näiteks Weizmanni Instituut Iisraelis, Singapuri ülikoolid ja paljud Euroopa edukad teaduskeskused. Aga et selline karjäärimudel toimiks, peab olema ambitsioonikaid noori – selliseid, kes tuleksid doktorantuuri plaaniga minna edasi maailma parimatesse keskustesse järeldoktorantuuri, et siis tagasi tulla kindla kavaga luua oma labor (või rajada iduettevõte või liituda olemasoleva ettevõttega).

Kui vaadata jällegi USA mudeli poole, siis kõrgeima reitinguga asutustes nagu Harvardi Ülikool, Massachusettsi Tehnoloogiainstituut, California Ülikool San Franciscos, Stanfordi Ülikool ja California Ülikool Berkeleys jääb umbes 50 protsenti üliõpilastest pärast doktorikraadi kaitsmist tööle ülikooli. Peaaegu kõik järeldoktorantuuri lõpetajad jäävad mõne teadusharuga seotuks, olgu siis ülikoolide, tehnoloogiaettevõtete, kommunikatsiooni või poliitika kaudu. See aga ei kehti nõrgemate asutuste kohta, mille doktorikraad pole kaugeltki nii väärtuslik. Ma usun, et kogu USA-s üleüldiselt läheb vaid väike osa doktorantidest ülikoolidesse või teadusesse.

Meie aga oleme väike riik ega saa endale sellist luksust lubada – peame oma sihid seadma USA mudeli edukama osa vaimus. Kokkuvõttes on selge, et parimad teadusasutused tõmbavad ligi häid teadlasi ja seetõttu peavad nad kasvama ja uusi hooneid ehitama. See ei pruugi aga olla ühtlaselt jätkusuutlik, mistõttu läbivad need institutsioonid tõuse ja mõõnu, kuid üldiselt, pikas perspektiivis toimub kasv. Kõik suured teadusülikoolid on praegu oluliselt suuremad kui 20 aastat tagasi.

Kas ettevõtluskoostöö, iduettevõtted või ülikooli alusteadus?

Näiteks USA biotehnoloogias on üheks võtmeteguriks paaril viimasel aastal ettevõtetesse investeeritud tohutu riskikapital. Hinnanguliselt on Silicon Valley piirkonnas tekkinud ligi 300 uut biotehnoloogiaettevõtet, kes kõik pakuvad doktorantuuri ja järeldoktorantuuri lõpetajatele toredaid ametikohti.

Enamik neist ettevõtetest kukub kindlasti läbi ja pole teada, milline see maastik mõne aasta pärast välja näeb. Samas on probleemiks, et Bay Areas ei suuda lastega järeldoktorid elukallidust taluda. Loomulikult lähevad nad siis kohe peale doktorantuuri hästi tasustatud töökohale põnevas biotehnoloogia idufirmas.

On väga vähe selliseid kohti nagu Bay Area, mida iseloomustab segu äämuslikust elukallidusest ja suurest hulgast biotehnoloogiaettevõtetest. Meil Eestis samasugust ajude voolu tööstusesse ei näe. Joonisel pakutud hüpoteetilise mudeli põhjal võiks loota, et iduettevõtet läheb asutama näiteks 12 laboratoorse eksperimentaalteadusega seotud inimest aastas, olemasolevatesse ettevõtetesse või teadusega seotud riigiteenistusse aga 14 spetsialisti. 26 spetsialisti aastas on Eesti ettevõtluse jaoks täiesti piisav. Neljale talendiotsinguga ülikoolidesse värvatud teadlasele ei tohiks aga ettevõtlusega tegelemiseks survet avaldada. Nende loodud alusteaduslikud laborid teenivad kahte eesmärki: teadusliku kõrgtaseme hoidmine ja doktorikraadiga inimeste tootmine tööturule.

Ei tasu end petta, ka riskikapitali fondid vaatavad iduettevõtete loojaid just akadeemilise labori järgi, kust nad on välja kasvanud. Baasteaduslikud tipplaborid CV-s on investoritele garantii. Tundmatust ülikoolist tulijail on väga raske oma idufirmale investeeringut saada.

Ettevõtluskoostöö surve ülikoolidele on meil viimastel aastatel olnud naeruväärselt suur. Ettevõtetega sõlmitud lepingud võivad olla tervitatavad, kuid me ei saa neid kuidagi pidada keskseks edukriteeriumiks.

Kahjuks armastavad poliitikud, kes ei tea teadusest suurt midagi, rääkida partnerlusest ettevõtetega nagu mingist võluvitsast, kuigi tegelikult tekitab selline partnerlus uusi probleeme: ettevõtjate rahastatud teadusuuringuid rikuvad ärihuvid ja see viib paratamatult keskpärase teaduseni. Teiselt poolt pole paljud tõsised ettevõtted koostööst huvitatud intellektuaalomandi ebaselguse tõttu.

Tegelikult sünnivad äriliselt kõige tulutoovamad teadusavastused ikkagi hüpoteesidel põhineva alusteaduse mudeli abil, mitte aga teadlasi tootearendajateks ümber kasvatades.

Eestiski tasub nii alusuuringute kui ka kommertsialiseerimise vallas juhinduda ühe maailma edukaima teadusasutuse Weizmanni Instituudi motost: «Oleme kindlalt veendunud, et meie kõige olulisem vara on inimesed, ja meil on selge arusaam, et alusuuringud nõuavad aastaid, isegi aastakümneid, enne kui investeeringud hakkavad vilja kandma.»

Artikkel on ilmunud Tartu Ülikooli ajakirjas UT.