/nginx/o/2022/10/29/14927890t1he786.jpg)
/nginx/o/2022/11/09/14949681t1hfa27.jpg)
Egiptuses toimuv 27. kliimakonverents keskendub sedapuhku nii arenguriikide kui ka ilmselt Aafrikagi küsimustele. Täna juba tunnevad paljud Lõunast, et Põhi on neid taas koloniseerimas. Mida aga pani neis asjus tähele president Alar Karis?
President Alar Karis rõhutas eile Sharm el Sheikhis ÜRO kliimakonverentsil COP27 Eesti nimel peetud kõnes, et kliimamuutuste leevendamisel tuleb tegutseda targalt ja kasutada nüüdseid kriise muutuste tõukeks.
Küsisime riigipealt nähtu ja kliimakonverentside tuleviku ja tulemuslikkuse kohta.
Kui optimistlikud on Egiptusesse kokku tulnud ka väiksema sissetulekuga riigid, et asuda muutma oma tehnoloogiaid?
Praegu on ju veel esimesed päevad, kus riigid esinevad oma sõnavõttudega ja püüavad raamistikku luua. On erinevaid kõnesid, kõiki ei ole jõudnud ka kuulata, sest meil on lisaks veel teised kohtumised ümarlaudadel. Siin on väga erinevad riigid ja eks kui üritus jõuab lõpp-punkti saab võib-olla nende käest küsida, kas optimismi on rohkem või kas see on taastunud. Tuleb mõista, et siin on üle saja riigijuhi ja pea kahesaja riigi esindajad. Läbirääkimised ei saa olema kerged, kõigil on ju omad huvid.
/nginx/o/2022/11/09/14949684t1h86c1.jpg)
Kas võib juhtuda, et Aafrikast tekib nii-öelda kännu taha kinni jäämine, sest nii Aafrika riigid kui ka teised arengumaad ootavad, millal see lubatud 100 miljardit iga-aastastast toetust lõpuks nende poole liikuma hakkab?
Eks seda on muidugi tunda, ja juba pikemat aega. Arengumaad ka on väga-väga mures oma tuleviku pärast ja siin räägitakse ka finantsidest, et neil oleks piisavalt ressurssi ja raha, et nad kliimamuutustega tegelema hakkaksid. Nii et see on olnud läbiv teema ja on ka seekord. Ja eks sõda Ukrainas on võib-olla ka mõne riigi jaoks tekitanud tunnetuse, et kogu raha liigub sinna ja mitte siia Aafrika riikidesse, kus seda samuti vaja on.
Ma arvan, et meie panus nendesse riikidesse võiks olla innovaatilised lahendused, mis ei jää ainult meie enda riigi sisse, vaid liiguvad globaalselt.
/nginx/o/2022/11/09/14949762t1hf6bb.jpg)
Aafrika on päikeseenergia mõttes üks rikkamaid paiku maailmas. Mõnest kõlanud kõnest jäi kõrva nende kriitika, et nüüd on tekkinud uus koloniaalajastu, kus keskpangad nii Ameerikas kui ka Euroopas ja rahvusvaheline valuutafond kureerivad kogu majandust nii tugevalt, et neile mingeid võimalusi ei jää. Mismoodi sellest olukorrast välja tulla?
Raske on kommenteerida, kuid seal on tõetera sees. Selles faasis, kus me täna oleme, ei ole Aafrika niivõrd keskkonnavaenulik ja hoopis suuremad riigid on need, kes kõige rohkem kahju tekitavad. Nende suurte riikidega tuleb suhelda.
Aga mina olen loomult positiivne, kuigi olen ka mõnes osas skeptiline olnud. Aga mida rohkem inimesed sellest räägivad, arutavad, seda rohkem on lootust ja võimalusi. Kui istutakse eraldi ja ei suhelda, siis minu arvates edasi liikuda ei saa.
Üheks võtmeküsimuseks on ka erinevate materjalide kättesaadavus. Tänane tehnoloogia nõuab haruldasi muldmetalle ja muid harva esinevad maavarasid, sealhulgas ka looduslikku grafiiti. Kõikide nende esinemist tuleb ette samades kohtades, kust leiame naftat, gaasi ja muid olulisi ressursse - poliitiliselt pingestatud aladel. Kui palju on meil lootust, et see uus nõudlus lahendub väiksemate konfliktideta või ka sõdadeta, mitte nagu senimaani on juhtunud nende ressursside puhul, mida me kolmandast maailmast ammutame?
On selge, et erinevad maavarad, eriti need, mida on vaja rohepöördeks, muutuvad üha väärtuslikumaks ja seetõttu võib pingeid kindlasti tekkida, aga kõigest sellest räägitakse juba alguses, kui idee tekib.
Aga teiselt poolt on meil endal ju hea näide – sellest samast põlevkivituhast, mida meil täna lademetes tekib, saaks ringmajandatult tulevikus teatavaid Mendelejevi tabeli elemente kätte. Seega see on ka üks võimalus, millega peab arvestama ja küsimus ei ole ainult meie tuhas, mis ju ühel päeval otsa saab, kui me põlevkivi enam ei kaevanda. Aga lihtsalt mõtteviis, et see on teostatav, kui püüame rohkem kasutada ringmajandust.
Ma saan täiesti aru, et täna võib-olla on siinkandis kallis teatavaid elemente kätte saada, isegi kui me räägime näiteks päikesepaneelidest, mis kuskil vedelevad hunnikutes ja mida ümber töödelda on kallis, aga ma arvan, et siingi areneb tehnoloogia edasi.
Saksamaal on Euroopa liidu eesmärkidest eraldiseisev ulatuslik plaan, mis näeb ette Põhja-Aafrika päikeserohketel aladel toodetud elektri abil vesiniku tootmist ja selle transporti Euroopasse. Kui palju COP27-l sellistest projektidest juttu on? Kui suurt valmisolekut Aafrika riikide poolt sellisesse plaani nähakse?
Nagu te näete, siis neid teemasid, mida on vaja arutada ja lahti harutada, on üksjagu. Üks osa sellest on see poliitiline tase, mida siin ministrid räägivad. Aga reaalsus on see, et kõik tuleb läbi arutada spetsialistide ja asjaomaste isikutega. See on mõnes mõttes siin kõige olulisem protsess.
Tänase konverentsi pealkiri ongi «Together for implementation», see tähendab et, kuidas me seda kõike rakendama hakkame. Üks asi on need laused, loosungid, sõnavõtud. Aga kuidas seda kõike rakendama hakata? Vastan jälle samamoodi, et me peame lihtsalt ära ootama selle konverentsi lõpu ja siis küsima inimestelt, kes on siin üksteisega arutanud, mida üks või teine maailma riik asjast arvab.
Dokumente, mida on selle COP27 konverentsi raames lauale pandud, on tuhandeid lehekülgi, kust ka põgusalt lugedes paistavad ühe või teise riigi hoiakud, soovid ja suundumused. Kas tundub reaalsena, et nii suur hulk inimesi suudab sisuliselt neid tuhandeid lehekülgi läbi töödelda ja jõuda otsusteni, mida kuidagi ka täidetakse?
See küsimus on alati olnud, et kuidas need suured dokumendid teha selliseks, et neist saavad aru ka need inimesed, kes peavad midagi reaalselt ellu viima.
See on see dokumentide nuhtlus, et neid on väga palju ja nad on väga mahukad. Aga alati on inimesi, kes suudavad neid läbi lugeda ja suudavad neist mingid sünopsised ja väljavõtted teha, et see kõik ka teostatav oleks. Aga ma saan sellest skepsisest aru, olles ka ise oma elus pidanud lugema palju dokumente. See on väsitav ja vahel on neis ka palju sellist, mida võib-olla poleks pidanud üldse olema. Konkreetsust on teinekord vähem, kui tahaks.
See COP seda ilmselt ei muuda. Tuhanded leheküljed ei muutu kümneteks. Aga probleemi ma näen: dokumendid on mahukad ja kohati ei ole nad ka kõige paremini aru saadavad. Ma arvan, et see on üks asi, mille nimel tasuks töötada. Kui me neist vajalikku välja lugeda ei suuda, lendab kõik vastu taevast.
Seni on kliimalepete kogum olnud nii-öelda mittekohustuslik lepete süsteem. Kui kaugel me teie hinnangul sellest oleme, et neist lubadustest saaks siduvad rahvusvahelise õiguse kokkulepped, mis ka riikides põhiseadusega kohustuslikud on?
See on selline ennustamise küsimus, kas saja aasta pärast või kümne aasta pärast, mina seda öelda ei oska.
Maailm on dokumente ja käsuliine täis, aga paratamatult ikka asjad ei ole nii, nagu seal dokumendis kirjas. Ma olen pigem seda meelt, et kui saadaks mingisugune konsensus ja arusaamine sellest, kuidas selle kliima soojenemisega ja kliimaprobleemidega võidelda, siis iga riik leiab selle tee lahendusteni.
Me näeme küll, et kui oodata ära, millal tuleb ÜROst järjekordne tähtis paber, mis muutub kohustuslikuks, siis nendest hiilitakse mööda ja on riike, kes kas ei kirjuta alla või ei ühine. Pigem tuleb liikuda selles suunas, et inimesed saavad aru, et see tegevus on oluline ja iga riik hakkab siis ise nii regionaalseid kui ka globaalseid probleeme lahendama.
Me ju teame, et kui selgeid kokkuleppeid või suundumusi riigi tasemel ei ole, siis ülejäänud majandussüsteem - ennekõike pangandus - sellega kaasa ei tule. Kas me võiksime ette kujutada, et Euroopa Liit, aga kas või Eesti eraldi, suudab defineerida kuupäeva ja aja, millest alates me enam ühtegi piiska fossiilset kütust ei kasuta? Mulle tundub, et sellise kuupäeva puudumine tekitab olukorra, kus tundub, et muutustest saab veel loobuda või kõrvale hiilida.
Kuupäevi ju on. Me oleme Eesti riigis teatanud, et lõpetame aastast 2030 fossiilkütustest elektri tootmise ja samamoodi on ka näiteks britid teinud. Küsimus ei ole selles kuupäevas, küsimus on see, et mis on need sammud, et liikuda selle lahenduseni aastaks 2030. Probleem on, et meil ei ole seda teekaarti, kuidas sinna liikuda ja vahepeal kontrollida ja auditeerida, kui kaugel me oleme. Minu meelest on probleem selles, mitte kuupäevade seadmises.
Lõpuks on tähtaeg ees ja siis avastatakse, et, ups, ja hakatakse otsima õigustusi, miks eesmärki täita ei õnnestunud. Teinekord ei olegi põhjenduse leidmine väga keeruline. Kui plaan on paigas, liigub see tähtaeg võib-olla isegi ettepoole.
Kas kõik majanduse osapooled vaatavad täna poliitikute poole lootuses, et nende otsused saaksid paindumatud ja selgroog õige – sest niikaua, kui seda signaali ei ole tulnud, ei julge keegi ju loobuda liigsest puidu kasutamisest energeetikas, rääkimata siis kõikvõimalike fossiilsete kütuste kasutamisest?
See on õige, sellepärast peabki olema selge siht ja sõnum. Eks see tuleb kõik tasa ja targu – me ei saa võtta otsuseid vastu, kui meil alternatiiv veel puudub ja kõik kukub kokku. Neid hetki on ju ka olnud, kus me läheme suure hurraaga peale, kuid siis selgub, et külm on õue peal. Sellepärast, et mingid alternatiivid ei ole veel sellise faasini välja töötatud, näiteks Eestis tuulepargid. Tore on minna taastuvenergiale üle, aga kui tuuleparke ei ole ja teiselt poolt keerame midagi kinni, siis see ei ole väga mõistlik. Ma ütlen, et kui alternatiive ei ole, siis see lihtsalt ei tööta.