Oma doktoritöös tutvustab Varjas uuenduslikku mõõteseadet ja selle kasutamise metoodikat, tänu millele saab tänavavalgustuse planeerimisel arvestada senisest oluliselt rohkemate teguritega. Liikleja jaoks tähendab see tulevikus silmasõbralikumat valgust, aga eeldatavalt ka turvalisemat ja ohutumat liiklemist Eesti teedel.
Miks tunduvad värvid ja valgus erinevates oludes erinevad?
Seda, kuidas me valgust tajume, mõjutavad Toivo Varjase sõnul mitmed erinevad aspektid. Kui tänavavalgustus pole silmale hea, võib see tähendada, et valgustuse rajamisel ei ole arvestatud näiteks teekattematerjaliga, teekatte ja märgistuste peegeldusvõimega, valguse langemisnurgaga, tee kõrval asuvate muude valgusallikatega, sealhulgas ka suurte vilkuvate leedreklaamidega või üldse keskkonnaga. Näiteks pole arvestatud kasvõi sellega, kas tegemist on linna- või maapiirkonnaga, kas tee on pikk ja sirge või kurviline, kas ollakse külmas või soojas kliimas, kas läheduses on kõnnitee, ülekäigurada või midagi muud.
Ühtlasi ei võeta valgustuse juures arvesse seda, et inimene tajub päevasel ajal valgust ja värve hoopis teistsugusena, kui õhtuhämaruses või öösel.
Pole ju saladus, et ka sinimustvalge lipp ei paista igas tehisvalguses õiget värvi. Mida teha, et värvid oleks õiged ka suures valgusvihus või pimedal ajal? Just sellist nõu käis Toivo Varjas hiljuti ka riigiisadele andmas.
Tänavavalgustuse teemat saab siduda psühholoogiaga
Kõike ei oska inimene ise seletada ega mõista. Näiteks selgitab Varjas, et suurema liiklustihedusega ristmikel aitab külmem valgustemperatuur luua ohutumat liikluskeskkonda, sest soodustab ärkvelolekut ja ümbritseva keskkonna tajumist. Koduses õhkkonnas võidakse aga hommikul eelistada külmemat ja õhtul soojemat valgust. «Muidugi sõltub see inimesest,» nendib Varjas.