/nginx/o/2022/11/07/14946078t1h9036.jpg)
Suuremates linnades on inimesed rohkem segregeeritud ning puutuvad vähem kokku erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimestega kui väikelinnade elanikud, selgub üheksa miljoni inimese anonüümsest telefoniandmete analüüsist USAs.
Linnakujunduses on kaua püsinud eeldus, et linnad soodustavad eri majandusrühmade omavahelist suhtlemist ja toovad seega kaasa väiksema segregatsiooni. Üks levinud viis selle mõõtmiseks on inimeste elukoha ja majandusliku staatuse kindlaksmääramine.
Niisugused mõõtmised näivad toetavad ideed, et linnad võimendavad segunemist. Kuid mõned väidavad, et sellisel staatilisel hetkepildil on puudusi ning analüüsid peaksid hõlmama ka andmeid inimeste suhtlemismustrite kohta ajal, mil nad parasjagu kodus ei ole.
Californias asuva Stanfordi ülikooli teadlane Jure Leskovec on nüüd koos oma kolleegidega uurinud nutitelefoni andmeid 1,6 miljardi suhtluse kohta 9,6 miljoni inimese vahel enam kui 382 USA linnas. Selgub, et tegelikult põhjustavad suurimad linnad segregatsiooni erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste vahel.
Kõigepealt vaatas Leskovec koos töörühmaga, kus iga inimest esindanud telefon kella kahe ajal öösel asus, sest eeldatavasti magasid inimesed sellel ajal kodus. «Edasi järeldasime nende sissetulekud ja sotsiaalmajandusliku staatuse ning siis jälgisime, kus telefonid päeva jooksul ringi liikusid ja kui tihti need omavahel ristusid,» kirjeldab Leskovec.
Ristumiseks lugesid teadlased seda, kui kaks inimest viibisid vähemalt 5-minutilise ajavahemiku jooksul mõlemad 50 ruutmeetri suurusel alal. Nad püüdsid seda ka teistmoodi määratleda, muutsid aja ja ala piiranguid, kuid leiud jäid samaks.
Nad leidsid, et suhtlemisel põhinev segregatsiooni mõõt oli kõigi piirkondade peale keskmistatuna 38 protsenti madalam kui staatiline segregatsiooni mõõt. See näitab, et uuringutes võib vaid kodu asukohal põhinevad segregatsiooninäitajat olla üle hinnatud.
Kuid nad leidsid ka, et segregatsiooni oli kümnes suurimas vaadeldud linnas 67 protsenti rohkem kui väiksemates (neis, kus elas vähem kui 100 000 inimest). Leskovec arvab, et põhjus võib olla asjaolus, et suuremates linnades on rohkem kohti, kuhu minna. «See võimaldab inimestel end põhimõtteliselt järjest väiksematesse kastidesse paigutada. Mida rohkem selliseid kategooriaid on, seda rohkem endaga sarnaseid inimesi sa leiad, sest oled enda jaoks just sobiva koha leidnud,» ütleb ta.
Kõige vähem segregeeritud paigad olid kohad, nagu muuseumid ja ostukeskused, mida inimesed külastavad sageli. Üks viis eraldatust kõrge ja madala sissetulekuga inimeste vahel vähendada võib olla ehitada selliseid kohti erinevate naabruskondade vahele, et need toimiksid «sillana» kahe rühma vahel, ütleb Leskovec.
«Mis on uut ja huvitavat selles, mida nad teevad, on mobiiltelefoni andmete kasutamine,» ütleb Bristoli ülikooli teadlane David Manley. «See ulatuslik ruumiandmete kogum tähendab, et nad on võimelised püüdma populatsiooni liikumisi viisil, mida me varem pole suutnud.»
Andmekogum pole siiski piisavalt üksikasjalik, et öelda, kas inimesed suhtlevad või viibivad lihtsalt üksteise läheduses, ütleb ta. Selle tasandi lisamiseks oleks tõenäoliselt vaja teistsuguseid andmekogumeid.
Teadusartikkel: http://arxiv.org/abs/2210.07414
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Mariliis Kolk.