Siber leekides: mida rohkem maailm põleb, seda rohkem see põlema hakkab

Tuletõrjujad Jakutskis. Pilt on illustreeriv. Foto: Ivan Nikiforov

Globaalse soojenemise tõttu on Siberis aset leidnud järjest ulatuslikumad maastikupõlengud ning eelseisvatel aastakümnetel võib praegu veel turvaliselt pinnasesse lukustunud süsinikku hakata vabanema tohututes kogustes, selgub neljapäeval teadusajakirjas Science avaldatud raportist.

Teadlased kardavad, et varsti ületatakse künnis, millest alates võivad ka väikesed temperatuurimuutused põhjustada põlengute eksponentsiaalset laienemist. Ainuüksi 2019. ja 2020. aastal hävitasid tulekahjud Siberis umbes pool sellest mahust, mis põles eelmise 40 aasta jooksul.

Hiljutiste maastikupõlengute tagajärjel on teadlaste hinnangul atmosfääri paiskunud umbes 150 miljonit tonni süsinikku. See aitab otseselt kaasa kliimasoojenemisele, kuid põhjustab ka tagasisideefekti, kus soojenemine võimendub ka asjaolust, et põlenud tumedam maastik neelab rohkem päikesevalgust.

Põhjapolaarjoonest põhjapoole jääv ala soojeneb ülejäänud planeedist neli korda kiiremini ning just see põhjustabki tavatuid põlenguid, ütles AFP-le üks uuringu autoritest David Gaveau.

Teadlased keskendusid uuringus viie ja poole Prantsusmaa suurusele alale ning analüüsisid satelliidipiltide abil pinda, mis põles igal aastal vahemikus 1982–2020. 2020. aastal söestas tuli rohkem kui 2,5 miljonit hektarit maad ja sealt vabanes kasvuhoonegaase CO2 ekvivalentides sama palju, kui aasta jooksul tekitab Hispaania riik.

Sel aastal oli suvi Siberis keskmiselt kolm korda soojem kui 1980. aastal. Vene linnas Verhojanskis püstitati suvel ka Arktika kuumarekord – 38 kraadi. Keskmine õhutemperatuur suvel (juunist augustini) ületas uuritud perioodil 10 kraadi künnise vaid neli korda: 2001., 2018., 2019. ja 2020. aastal. Need osutusid ühtlasi aastateks, kus oli kõige rohkem tulekahjusid. Teadlased kardavad, et seda 10 kraadi murdepunkti hakatakse üha sagedamini ületama. «Süsteem väljub tasakaalust ning isegi kui temperatuur on kümnest kraadist ainult natuke kõrgem, näeme äkitselt palju tulekahjusid,» selgitas ta.

Süsiniku neelajad muutuvad süsiniku allikateks

Arktika muldades on tohutult orgaanilist süsinikku, suur osa sellest turbamaastikel. Sageli on see külmunud või soine, kuid kliimasoojenemine sulatab ja kuivatab nende turbaalade mulda, muutes suured tulekahjud Arktikas tõenäolisemaks. Tulekahjud kahjustavad ka igikeltsa, mis vabastab seetõttu omakorda veelgi rohkem süsinikku. Mõnel juhul on see seal olnud sajandeid või rohkem. «See tähendab, et süsiniku neelajad muutuvad süsiniku allikateks,» ütles Gaveau.

«Kui tulekahjud igal aastal aset leiavad, on muld järjest kehvemas seisus. Sellest pinnasest väljub üha rohkem ja rohkem heiteid ja see ongi tegelikult muret tekitav.» 2020. aastal eraldus suurem kogus süsihappegaasi, kuid olud võivad Gaveau’ sõnul tulevikus veelgi katastroofilisemaks muutuda.

Kõrgematel temperatuuridel leiavad aset muutused: rohkem veeauru atmosfääris, mis põhjustab rohkem torme ja seega ka rohkem tuldsüütavat äikest. Ka taimestik kasvab enam, mis pakub tulele rohkem toitu. Samas hingab see ka rohkem, mis kõike kuivatab.

Uuringus analüüsiti ka kahte võimalikku tulevikustsenaariumi. Esimese eelduseks oli, et kliimamuutuste vastu võitlemiseks ei tehta midagi ning temperatuur jääb pidevalt tõusma. Sellisel juhul võivad igal aastal tekkida sama rasked tulekahjud, nagu 2020. aastal.

Teise stsenaariumi kohaselt kasvuhoonegaaside kontsentratsioonid stabiliseeruvad ning temperatuurid sajandi teisel poolel tasanevad. Sel juhul toimuksid tõsised tulekahjud keskmiselt iga 10 aasta järel. Mõlemal juhul oleksid raskete tulekahjudega suved alates 2050. aastast üha sagedasemad.