Digimaailma hävitav mõju keskkonnale on kiirelt kasvamas

Tõenäoliselt olete enne selle artikli lugemist sirvinud juba mõnda uudisportaali, laikinud sõprade postitusi, guugeldanud mõnd huvipakkuvat teemat või kerinud noortega koos TikTokki. Meie igapäevased tegevused on tihedalt läbi põimunud digilahendustega. Oleme harjunud mõtlema, et siseneme arvutite ja telefonide kaudu eraldiseisvasse maailma, mis ei puutu kuidagi kokku looduskeskkonnaga. Nii see kahjuks pole. Iga saadetud e-kiri või foto, avatud uudis või vaadatud video tekitab kasvuhoonegaase ja kiirendab kliimasoojenemist. Keskkonnajälg ei piirdu aga ainult failide üleslaadimiseks kuluva energia ja selle kaudu eralduva süsihappegaasiga, vaid sellele lisandub andmete talletamine kogu nende eluaja jooksul.

Kõik võrgus tehtavad üksikud toimingud on suhteliselt väikese energiakuluga – seadmete sisselülitamiseks ja internetivõrgu toiteks kuluva energia tõttu eraldub ehk paar grammi süsinikdioksiidi. Interneti toetamiseks ja üha enamate andmete salvestamiseks on aga vaja suuri ja võimsaid andmekeskuseid, mis moodustavad üha suurema osa globaalsest energiatarbest. Energiat kulub nii serverite töös hoidmiseks kui ka jahutamiseks. Kuigi suuremad serveripargid on end deklareerinud süsinikuneutraalseks, ei tähenda see veel seda, et CO2 heidet ei teki. Süsinikuneutraalsus on saavutatud muude tegevustega, näiteks CO2 kvootide ostmise või metsa istutamisega.

Internet ja seda toetavad süsteemid toodavad praegu kokku umbes miljard tonni kasvuhoonegaase aastas. Samal ajal on enamik internetis salvestatud andmemahust sisuliselt prügi. Uuringute järgi pole 90 protsenti andmetest pärast nende võrku salvestamist uuesti kasutatud. 91protsendile veebilehtedele ei toimu Google’i otsingumootorist mingit liiklust. Need faktid annavad juba aimu, kui palju on veebis andmeid, mida ilmselt kunagi ei kavatsetagi kasutada. Digiprügi tekitab igal aastal sadades miljonites tonnides kasvuhoonegaase. Digisaastamine pole veel palju kõlapinda leidnud, kuid sellest hakkab saama sama suur probleem, kui on praegu ühekordse plastiga.

Interneti ja seda toetavate süsteemide süsinikujalajälg moodustas Lancasteri ülikooli teadlase Mike Hazasi sõnul veel mõned aastad tagasi umbes 4 protsenti ülemaailmsest kasvuhoonegaaside heitkogusest. See on võrdne kogu lennunduse tekitatud süsinikujalajäljega. Prognooside järgi need heitkogused kahekordistuvad 2025. aastaks. Pessimistlike ennustuste kohaselt võib internet aastaks 2030 moodustada koguni 50 protsenti kogu maailma energiatarbimisest ja sellega seotud kasvuhoonegaaside tekkest. Seda kasvu põhjustab peamiselt inimeste igapäevane internetitarbimine.

Nüüd võiks hüüda, et ega globaalne temperatuur minu kassipildi peale Instas või noorte koolivideo tõttu TikTokis kohe hopsti paar kraadi ei tõuse. Eraldiseisvana on sel tõesti väike mõju, kuid internetti kasutab ligikaudu 4,1 miljardit inimest ehk 53,6 protsenti maailma elanikkonnast. Meie iga väike tegu tundub tühisena, aga kõigi internetti kasutavate inimeste ühine mõju kliimale on juba märkimisväärne ja see kasvab kiiresti!

Füüsilise prügi probleemist oleme juba aru saanud. Vohava prügi tõttu ei sure mitte ainult kalad, loomad ja linnud. Sööme ja joome ka ise juba praegu igal nädalal krediitkaardi jagu plasti sisse. Seda peetakse paljude haiguste vallandajaks või isegi põhjustajaks, samuti mõjutab plast nii meeste kui ka naiste viljakust. Ei tekita enam küsimusi, kas peame ühekorrakilekotid ja -kohvitopsid asendama korduskasutatavatega. Muidugi peame, kui tahame inimkonnana edasi eksisteerida. Kuid samasugune plastiga seoses tekkinud ühekordne mõtteviis on kandunud ka digimaailma. Kui lihtsalt tekivad emotsioonide ajel telefoni fotod ja videod, mida me enam kunagi ei vaata. Kui lihtsalt me laigime ja jagame, kuid järgmisel hetkel juba unustame, et seda tegime. Kerime igavusest sotsiaalmeedia infovoogu, ilma et see meile mingit väärtust annaks.

Kui tabad end mõttelt, mis see minu väike tegu ikka mõjutab, siis soovitan see tegu korrutada nende inimeste arvuga, kes võiksid sama dilemma ees olla. Näiteks kilekotte tarbivad kõik poes käimise selgeks saanud inimesed. Igal aastal kasutatakse viis triljonit kilekotti. Seega minu eeskujul kilekotist loobuda on potentsiaalselt väga suur mõju! Sealhulgas noortele ja kolleegidele. Sama lugu on digisaastega. Ühe e-kirja saatmine tekitab umbes neli grammi CO2, mida pole palju. Igal aastal saadetakse ligikaudu 281 miljardit e-kirja. Seega kui saata e-posti teel vaid olulist teavet, on sel eeskujuna nii noortele kui kolleegidele taas väga suur mõju. Kontsertidel salvestavad külastajad suhteliselt kehva kvaliteediga videopilti, selle asemel et kontserti nautida ja hiljem meenutuseks vaadata korraldajate tehtud korralikku salvestist. Meie otsus kontserti või mõnda noortevaldkonna üritust ükshaaval mitte filmida võib nakatada ka teisi sama tegema. Sarnaseid näiteid võiks veel palju tuua. Me alahindame pidevalt oma tegevuste pikemaajalist mõju teistele.

Füüsilise ja digiprügi vahel on üks oluline erinevus. Looduses vedelev prügi on meie jaoks probleem ning selle koristamiseks korraldatakse isegi ülemaailmseid koristuspäevi. Digiprügi ja eriti selle mõju loodusele me aga ei näe ning sestap tekib digiprügi märksa kiiremas tempos kui tavalist prügi. Piltlikult öeldes oleme loonud hiiglaslikud digitaalsed prügimäed, mis annavad kliimasoojenemisele üha kiiremas tempos hoogu. Erinevus võrreldes füüsiliste prügimägedega on see, et neid me näeme ja oleme teadvustanud seda probleemina, digitaalseid prügimägesid aga mitte, sest neid me ei näe.

Kuidas digiprügiga võidelda? Annan oma digitaalse jalajälje vähendamiseks viis lihtsat soovitust, mida võiks koos noortega käsitleda. Alustada võiks ebavajalike fotode – näiteks udused või korduvad – kustutamisest. Tihti pildistame sama situatsiooni igaks juhuks mitu korda või teeme emotsiooni ajel video, mida me ei kavatse kunagi vaadata. Jätke alles vaid väärtuslik materjal. Umbes sada pilve salvestatud fotot ja mõni paariminutiline videoklipp võrdub energiakulu ja süsinikdioksiidi heite poolest ligi 17-kilomeetrise autosõiduga. Keskkonnasäästlik harjumus on jätta alles parim võte ja ülejäänud kustutada.

Loobuge selliste uudiskirjade tellimisest, mida te enam ei loe. Nagu eespool mainitud, tekitab iga saadetud e-kiri neli grammi CO2. Tundub vähe? Aga kui näiteks iga Inglismaa elanik saadaks päevas ühe tänumeili vähem, suudaks nad säästa samapalju CO2 kui 81 000 inimest, kes jätaks lennukiga Madridi sõitmata. Igal aastal saadetakse 62 triljonit rämpskirja. Selle süsinikdioksiidi heide on võrdne kahe miljoni keskmise majapidamise süsinikuheitega päevas. Keskkonnasäästlik on soovimatuid uudiskirju mitte ainult kustutada, vaid tühistada tellimused. Nõnda ei teki ka ebavajalikku liiklust.

Vaadake üle oma vanad meiliaadressid ja nendega seotud kontod. Võite üllatuda, kui palju rämpsu võib leida oma ammu unustatud kontodel käies. Muide, vanad kontod kujutavad endast ka turvariski, mistõttu on oluline need kustutada.

Vaadake üle telefonis ja arvutis olevad programmid ja rakendused ning kustutage ebavajalikud. Need tekitavad tihtipeale taustal liiklust, mida me isegi ei märka. Pealegi võtavad nad ruumi ja teevad seadmed aeglasemaks.

Pange vaikeseadena oma videote salvestamine telefonis madalama resolutsiooni peale, näiteks 4K pealt HD peale. Kvaliteedivahet telefonis silm ei märka, kuid madalama resolutsiooniga salvestatud video on märksa väiksem ning seetõttu on ka tema süsinikujalajälg tagasihoidlikum.

Nii nagu füüsilises maailmas tarbimise puhul, kehtib ka digimaailmas 3R (Refuse, Reduce, Reuse) ehk väldi, vähenda ja taaskasuta. Esmalt tuleb võimaluse korral vältida uute digifailide loomist, olgu see siis tekstifail, foto või video. Pilveteenused teevad igast salvestatud failist koopia ja koopiate koopia ning võibolla ka koopiate koopiate koopia. Ka siis, kui olete ise fotod telefonist või postitused TikTokist juba kustutanud, ei pruugi need kustuda koopiatest ning nõnda kasvatavad need digiprügimägesid edasi. Seega on kõige olulisem vältida uute andmete loomist.

Järgmisena tasub üle vaadata oma digitaalsed harjumused ja võimaluse korral digiloomet vähendada. Mõelge, kas iga saadetud e-kirja või klõpsatud fotot on ikka vaja. Eelistage digitaalsele suhtlemisele alati telefoni.

Kolmas soovitus on elektroonikaseadmeid taaskasutada. Tootjad survestavad tarbijaid ostma üha uuemaid telefoniversioone, kasutades selleks nii eetilisi kui ka ebaeetilisi võtteid. Näiteks vanade telefonide töö aeglustamine, et nügida uusi ostma, on võte, mis pole ainult ebaeetiline, vaid ka karuteene keskkonnale. Tihti anname innovatsiooni survele alla ja vahetame oma töökorras seadmed uute vastu. See on kogu maailmas tekitanud e-jäätmete probleemi. Sageli jõuavad need arengumaadesse, kus neid käideldakse viisil, millel on surmav mõju nii inimestele kui ka ümbritsevale keskkonnale ning mis tekitab õhu- ja veereostust. E-jäätmete hulk kasvab kogu maailmas hüppeliselt. 2021. aastal tekitati elektroonikajäätmeid 57 miljonit tonni. See on kaalult raskem kui kogu Hiina müür, mis on planeedi väidetavalt raskeim objekt.

Elektroonikajäätmetes on hulgaliselt selliseid metalle, mille varud tõenäoliselt sellel sajandil ammenduvad. Näiteks gallium (kasutatakse meditsiinilistes termomeetrites, LEDides, päikesepaneelides, teleskoopides), hõbe (kasutatakse peeglites, päikesevalguses tumenevates reaktiivläätsedes, antibakteriaalsetes riietes), indium (kasutatakse transistorides, mikrokiipides, sprinklersüsteemides, vormel 1 autode kuullaagrite ja päikesepaneelide kattekihina) ning tantaal (kasutatakse kirurgilistes implantaatides, neoonvalgustite elektroodides, turbiinilabades, raketidüüsides ja ülehelikiirusega lennukite ninakorkides, kuuldeaparaatides ja südamestimulaatorites). Huvitav fakt on seegi, et tonnis kasutuselt kõrvaldatud mobiiltelefonides on rohkem kulda kui tonnis kullamaagis. Kas noored on sellest põnevast kullaaugust juba kuulnud? Nende varude arutu kasutamine mobiiltelefonides viib selleni, et ka väga paljudes teistes valdkondades tekib kriis. Energiaekspertide sõnul tuleks ühte mobiiltelefoni tema süsinikujalajälje neutraliseerimiseks kasutada 220 aastat. Samas on iga lisanduv kasutusaasta suure positiivse keskkonnamõjuga.

Uued teaduslikud tõendid näitavad, et sagedasel digivahendite kasutamisel on aju funktsioonile ja käitumisele positiivsete nähtuste kõrval ka märkimisväärne negatiivne mõju. Näiteks seostatakse tehnoloogia kasutamisega noorte enesetappude suurenenud arvu. Samuti kaasnevad digivahendite pikemaajalise kasutamisega keskendumis- ja mäluhäired, vähenenud emotsionaalne ja sotsiaalne intelligentsus ning sotsiaalne ärevus. Seega kui noor läheb mõne video vaatamise asemel huviringi või sõpradega välja, ei mõju see hästi mitte ainult vaimsele tervisele ja õnnetundele, vaid sellega on tehtud ka üks tubli keskkonnasäästlik tegu ja aidatud kaasa kliimasoojenemise pidurdumisele.