10 müüti põhjamaise toiduajaloo kohta, mis tõele ei vasta

Keskaegne safraniga mandlisupp. Mandlid olid hansalinnades kättesaadav toiduaine. Foto: Tuuli Mathisen

Ammustel aegadel rabasid kütt ja alepõletaja tööd teha hommikust õhtuni, ja seda ohtu neil polnud, et kaloreid oleks liiga palju kogunenud. Isu rasvase liha järele oli aga suur. Tänapäeva inimene liigutab ennast oluliselt vähem, kuid on harjunud rahuldama oma energia- ja valguvajadust igapäevaste praadidega.

Müüt 1: Põhjamaal ei ela talve üle ilma lihata

Vanas põllumajanduskogukonnas ei olnud liha iga päev võtta, ehkki pärimustoitudest serveeritakse kõige rohkem just lihaga toite. Lihakogused olid ühe inimese jaoks niivõrd väikesed, et nendel ei saanud olla toitumuslikult väga suurt tähendust. Loomade kasvatamine üle talve nõudis palju maad ja tööjõudu, ja nii oligi isemajandavas kogukonnas efektiivsem kasvatada enamik toidust otse inimeste toidulauale. Enne tööstusajastut olid peamised valguallikad teraviljad ja kaunviljad: oder, rukis, põlduba ja hernes. Kuivatatuna oli neid lihtne kevadeni hoida.