K, 1.02.2023

Ângkôr Kambodžas: UNESCO maailmapärand koroona ajal

Ajakirjas Horisont ilmunud suur lugu
, Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professor
Ângkôr Kambodžas: UNESCO maailmapärand koroona ajal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
10. sajandi keskel tellistest, liivakivist ja lateriidist rajatud riigitempel Pre Rup kõrgub Ângkôris taeva poole nagu astmikpüramiid.
10. sajandi keskel tellistest, liivakivist ja lateriidist rajatud riigitempel Pre Rup kõrgub Ângkôris taeva poole nagu astmikpüramiid. Foto: Aivar Kriiska

Viie aasta eest tehtud põgus reis Kambodžasse oli jätnud mulle sedavõrd sügava mulje, et see maa ja ennekõike sealse põlisrahva khmeeride minevikupärand ei andnud kuidagi asu, kiskus sinna. Plaani sai see võetud siiski alles paar aastat tagasi. Reisisiht oli kindel kuni 2020. aasta kevade ja siis sügiseni. Lehtede langemise ajal sai mulle, nagu ilmselt päris suurele osale inimkonnast, selgeks, et COVID-19 ei olegi kiiresti mööduv viiruspuhang. Pandeemia muutis maailma ja Kambodža suleti turistidele peaaegu kaheks aastaks.

Piirangud lõppesid alles möödunud aasta 15. novembril. Nädal hiljem oli mul marsruut paigas, lennupiletid ostetud ja enamik majutuspaiku broneeritud. Riski peale, sest võimalus, et piirangud taastuvad või mind või minu lähedasi tabab haigus, rippus kogu aeg pea kohal. Kuigi Frankfurdi lennujaam oli rahvast täis, justkui oleks terve Euroopa otsustanud kasutada avanenud võimalust, hajus see tunne kohe, kui jõudsin inimtühja hotelli Kambodža pealinnas Phnom Penhis. Pealegi selgus seal tõsiasi, et toitlustusasutused olid kas suletud või neid alles hakati avama, ning vähesed «europiidid» linnas osutusid üldjuhul kohalikeks. Selline olukord andis reisile aga sootuks omalaadse värvingu.

Khmeeri impeeriumi varemetel

Ajaloohuvilisele on Kambodža kese loomulikult Khmeeri impeeriumi arhi- tektuur ja ennekõike selle muistse riigi pealinna Ângkôri templid maa edelaosas praeguse Siěm Réabi linna lähedal. See UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv paik on üks ehituspärandi tippe kogu maailmas.

Kambodža põliselanike ajalugu ulatub sügavale kiviaega. Kambodža praegusaegse rahvastiku emaliinide geneetilised uuringud osutavad isegi võimalusele, et riik asub alal, kust Aafrikast välja rännanud nüüdisinimeste järglased hakkasid asustama Ida-Aasiat. Hilisemad rahvastikuränded on neid ge-neetiliselt muutnud suhteliselt vähe. Küll jõudsid sinna aga naabrite majanduslikud ja kultuurilised impulsid, sealhulgas riisikasvatus üle 4000, pronksivalmistus umbes 3500 ja rauatehnoloogia umbkaudu 2500 aasta eest.

Ajaloolise aja khmeeride kultuur ja riiklus, nn Ângkôri tsivilisatsioon, kujunes tugeva Indiast lähtunud mõju all. Indiast levisid neile aladele ka hinduism ja budism (neist esimene domineeris kuni 12. sajandi lõpuni), mis kajastub religioosses arhitektuuris ja ikonograafias ning on mõnel moel olnud nähtav juba alates 6. sajandist. Ajapikku kujunes neil aladel mitu linnriiki ning ambitsioon laieneda ja valitseda. Tulemus oli impeerium, mis hõlmas oma hiilgeajal 13. sajandi algul (samal ajal kui ristisõdalased siinseid alasid vallutasid) suurema osa Kagu-Aasia mandriosast (Kambodža, Tai, Laos, Lõuna-Vietnam) ja Lõuna-Hiina.

802. aastal võttis kuningas Jayavarman II pärast teiste väikeriikide vallutamist ja ühendamist end sedavõrd tõsiselt, et hakkas kasutama tiitleid «kõiksuse isand» ja «jumal-kuningas». Tema pani aluse nii kunagisele khmeeride suurriigile kui ka praegusele maailmakuulsale Ângkôri turismikompleksile. Just see kuningas rajas ühe oma pealinnadest kohta, mida me tunneme nüüd Ângkôrina, ja alustas seal hoogsalt ehitustegevust. Väikeste vaheaegadega oli Ângkôr (tuleneb sanskritikeelsest sõnast nagara ’linn’) khmee ride riigi pealinn kuus sajandit. Peeti rohkesti sõdu ja vallutati naabreid, jäädi alla taplustes Vietnamis paiknenud kuningriikidega, tuli ette sisetülisid ja rahutusi – kõike, mis ühele impeeriumile kohane.

Suurriigi lõpu valmistas ette aga hoopis 12.–14. sajandi suur tailaste ränne Khmeeri impeeriumi aladele. Uusasukate järeltulijad lõid Ângkôrist lahku, rajasid omi kuningriike ja ründasid korduvalt impeeriumi alasid, sealhulgas pealinna. Vastuolud päädisid 1431. aastal lahinguga: praeguse Tai riigi eelkäia Ayutthaya kuningriigi väed piirasid Ângkôrit seitse kuud ja lõpuks vallutasid. Seda sündmust peetakse tavaliselt ka Khmeeri impeeriumi lõpuks.

Khmeeri (või teise nimega Ângkôri) impeerium oli oma hiilgeajal 13. sajandil suurem kui Ida-Rooma keisririik. Kuna kirjalikke allikaid ei ole säilinud, põhinevad meie teadmised selle riigi kohta paljuski arheoloogilistel ja kunstiajaloolistel uuringutel ning naabermaades kirja pandul.
Khmeeri (või teise nimega Ângkôri) impeerium oli oma hiilgeajal 13. sajandil suurem kui Ida-Rooma keisririik. Kuna kirjalikke allikaid ei ole säilinud, põhinevad meie teadmised selle riigi kohta paljuski arheoloogilistel ja kunstiajaloolistel uuringutel ning naabermaades kirja pandul. Foto: Horisont

Ângkôr

Ângkôri linnast – teise nimega Yasodharapura ehk «hiilgust kandev linn» – on praeguseks alles üksnes osa kivi- ja tellisrajatisi, ennekõike templeid. Peale selle hulgaliselt tehisveekogusid – kanaleid ja veehoidlaid. Kõik muud hooned, isegi paleed, olid ehitatud puust ja seetõttu juba ammu kõdunenud; neist annavad aimu üksnes arheoloogilised uuringud. Oma kõrg-ajal 11.–13. sajandil oli Ângkôr aga toonase maailma suurimaid linnu või isegi kõige suurem (umbes 1000 ruutkilomeetrit hõlmanud) linnaline keskus enne tööstuslikku pööret. Ângkôri piirkonnas võis toona elada ligi miljon inimest.

Suurem osa linnast jäeti maha suhteliselt kiiresti, osa sellest kasutati veel sajandeid. Võimalik, et peale tailaste vallutuste aitasid linna hukule kaasa ilmastikuolude muutused: põuaperioodid, mis jätsid elanikkonna veeta. Oletatavasti tuli ette ka epideemiapuhanguid, muu hulgas katku omi. Aga katastroofilise lõpu asemel võis linn hoopis vaikselt hääbuda: inimesed lahkusid linnast ajapikku. Ângkôr mattus džunglisse ja osa templeid lagunes. Palju hooneid oli insener-tehniliselt ehitatud aga sedavõrd hästi, et püsisid ka ilma hoolduseta. Need olid ju ehitatud jumalatele igaveseks ajaks. Kuna khmeeride traditsiooniline arhitektuur on valdavalt puidust, ei tassinud Ângkôrisse paigale jäänud ja sinna hiljem lisandunud inimesed kive uusehitistesse, mistõttu on õnnestunud kunagisi puittempleid ulatuslikult rekonstrueerida.

12. sajandi lõpul ehitatud Ta Prohmi tempel-kloostri (algse nimega Rajavihara – kuninglik klooster) ehitised on osaliselt ikka džungli võimuses. Õieti on puud jäetud teadlikult kasvama, et näidata, kuidas nägid templid välja 19. sajandil, kui need uuesti avastati. See oli viga, sest taimestik kahjustab ehitisi.
12. sajandi lõpul ehitatud Ta Prohmi tempel-kloostri (algse nimega Rajavihara – kuninglik klooster) ehitised on osaliselt ikka džungli võimuses. Õieti on puud jäetud teadlikult kasvama, et näidata, kuidas nägid templid välja 19. sajandil, kui need uuesti avastati. See oli viga, sest taimestik kahjustab ehitisi. Foto: Aivar Kriiska

Kivitemplitest olid varasemad ehitatud tellistest, hilisemad liivakivist. Koos peaaegu täielikult lagunenud varemetega on neid loendatud tuhande ringis. Kuulsamad ja menukamad rajatised on 12. sajandi esimesel poolel ehitatud ligi paarisaja hektari suurune (ja nii ka suurim) Angkor Wat ja sama sajandi teisel poolel püstitatud (pisut väiksem) Angkor Thomi kompleks. Enne koroonaepideemiat käisid neid igal aastal uudistamas miljonid turistid. Angkor Thomile on teinud reklaami ka Lara Croft filmis «Tomb Raider». Croft tõi meelde teised kuulsad kultuuripärandil mürgeldajad kinolinal: Indiana Jonesi ja James Bondi, kel läheb suure rassimise käigus ikka ja jälle mõni muistis katki. Aga ma ei nõustu, et nemad on suurimad arheoloogia- ja arhitektuurimälestiste lõhkujad, mida aeg-ajalt minu kui arheoloogiga kohtudes tõdetakse. Kui Jones ja Bond teevad oma hävitustööd filmimaailmas, üritades päästa tervet inimkonda või vähemalt osa sellest, lõhutakse päriselus enamik muistiseid erilise kärata, ükshaaval ja ainult mõne üksiku inimese kasu silmas pidades.

Templitest võimsaim on muidugi tänapäevasel Kambodža lipul kujutatud Ankor Wat. See mandalakujuline viie torniga rajatis (kesktorni kõrgus on 65 m), mida piiras veega täidetud vallikraav, ehitati hinduistliku jumala Višnu eluasemeks, maapealseks paradiisiks. Viiekümne kilomeetri raadiusest toodi ehitusplatsile umbes küm-me miljonit kiviplokki, mida töötles, ladus ja kaunistas hinnanguliselt sada tuhat töölist. Maailma suurim religioosne ehitis rajati vaid ligi neljakümne aastaga.

13. sajandi algul ehitatud Bayoni riigitemplit ehivad näokujulised tornid.
13. sajandi algul ehitatud Bayoni riigitemplit ehivad näokujulised tornid. Foto: Aivar Kriiska

Koroonaaegne idüll

Viie aasta eest olin Ângkôris turistivoolus. Nüüd aga avanes mul võimalus näha templeid teisiti, peaaegu uhkes üksinduses, olla UNESCO maailma-pärandi paigas koroonapandeemia ajal. Siěm Réabist kaugemal asuvad templid olid täiesti tühjad. Ühes neist tegid piletikontrolörid-valvurid minuga koos rõõmsalt pilti: olin esimene turist üle pika aja. Taotledes veel äärmuslikumat olukorda, käisin templites, mis ei olnud üksnes linnast kaugel, vaid ka halvasti säilinud. Kitsas, sant ja tolmune tee. Tundsin end nagu 19. sajandi arheoloogiahuviline rändur. Või vähemalt arvan, et vahel võisid nad tunda midagi sarnast, näiteks siis, kui neil vedas, et tee üldse olemas oli.

Hinduismi jumalanna Lakšmi koos kaaslastega tellistest bareljeefidel 10. sajandi algul rajatud Prasat Kravani templis. Ângkôr on koht, kus kunstiajaloo mõisted «bareljeef» ja «graveering» saavad uudistajale selgeks peaaegu kogu oma täiuses.
Hinduismi jumalanna Lakšmi koos kaaslastega tellistest bareljeefidel 10. sajandi algul rajatud Prasat Kravani templis. Ângkôr on koht, kus kunstiajaloo mõisted «bareljeef» ja «graveering» saavad uudistajale selgeks peaaegu kogu oma täiuses. Foto: Aivar Kriiska

Nii mõneski kohas andis inimese olemasolust teada ainult unelev valvur või hõõguvad lõhnaküünlad ja ohvriannid templiosades, kus on tänini alles mõni budistlik pühanurgake, ent uhkemad, suuremad, kõrgemad ja parimate vaadetega templid ei jäänud koroonaajalgi inimestest täiesti tühjaks. Nädalavahetuseti õilmitses seal siseturism, peeti pulmi ja käidi pühamutes («minu Buddha juures», nagu ütles mulle üks khmeeri naine). Näib, või vähemasti loodan, et Ângkôri muistised on tähtsad ka kohalikele elanikele ega ole üksnes välismaalastelt saadava raha, vaid ka identiteedi ja vaimutoidu allikas. Vast ei ole me oma euroopalikus paari sajandi jooksul progresseerunud muinasihaluses veel täiesti omastanud khmeeride minevikupärandit, muutnud seda pelgalt meie turismiobjektiks. Ilma eurooplastest huviliste ja arheoloogideta (eriti kümneid aastaid tööd teinud prantsuse teadlaste ja restauraatoriteta) ning massiturismist tuleva rahata ei oleks Ângkôrit pärandobjektina sellisel kujul olemas, kuid me ei tohi unustada, et see kuulub khmeeridele – ühele ilusale vanale rahvale.

Restaureerimistööd ja arheoloogilised väljakaevamised 10. sajandi keskel rajatud Bat Chumi templis. Kambodža riik näib olevat kasutanud koroonaaega ära parimal võimalikul viisil. Ehitus- ja renoveerimistööd olid käimas nii Siěm Réabi linnas, kus peatub enamik piirkonnas käivaid turiste, kui ka Ângkôris. Ehitati teid, konserveeriti-restaureeriti templeid. Silma jäid ka arheoloogilised väljakevamised. Ângkôr ei ole veel valmis, ei ajalooallika ega uurimisobjektina. Kunagisest elust seal on teada vaid piirjooned. Iga arheoloogiline uuring täpsustab neid ja konkretiseerib ning annab väärtuslikku teavet khmeeride kõrgkultuuri kohta.
Restaureerimistööd ja arheoloogilised väljakaevamised 10. sajandi keskel rajatud Bat Chumi templis. Kambodža riik näib olevat kasutanud koroonaaega ära parimal võimalikul viisil. Ehitus- ja renoveerimistööd olid käimas nii Siěm Réabi linnas, kus peatub enamik piirkonnas käivaid turiste, kui ka Ângkôris. Ehitati teid, konserveeriti-restaureeriti templeid. Silma jäid ka arheoloogilised väljakevamised. Ângkôr ei ole veel valmis, ei ajalooallika ega uurimisobjektina. Kunagisest elust seal on teada vaid piirjooned. Iga arheoloogiline uuring täpsustab neid ja konkretiseerib ning annab väärtuslikku teavet khmeeride kõrgkultuuri kohta. Foto: Aivar Kriiska

Epiloog nüüdsel päeval

Paar kuud pärast reisi, kui maailm oli taas muutunud Venemaa kallaletungi tõttu Ukrainale, meenus khmeeride impeerium mulle uuesti imperialismi võtmes: impeeriumi meediumi, igavese laienemise tarbe mõttes. Kõik impeeriumid on olnud rajatud inimeste kannatustele ja hävingule, ka khmeeride oma. Kuid khmeeride kunagine suurriik pakub kõrgarhitektuuri kaudu tänapäeval vaatamis- ja kogemisnaudingut kogu inimkonnale.

Sama on Rooma riigiga: amfiteatrid, akveduktid, templid jm – turistidele puhas rõõm. Haletsusväärsed on ses mõttes olnud aga viikingite impeerium ja sellest osaliselt välja kasvanud praeguseni ahnitsev Venemaa. Ei jäänud ühest, ja kui nii edasi läheb, ei jää ka teisest alles ilusaid varemeid, kus tulevane pärandturist saaks olla, vaadata, mõelda ja juua klaasikese head-paremat. Kahju!

Aivar Kriiska (1965) on Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professor. Tema uuringud hõlmavad Ida- ja Põhja-Euroopa esiajaloolist ja ajaloolist elanikkonda, rahvastikurändeid, majandust, ühiskonda ja asustusmustrit, kuid reisikihku ja ajaloohuvi jagub ka Aasiasse ja Ameerikasse.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus septembri-oktoobri Horisondis.

Tagasi üles