Batmanist sai pärast tema vanemate mõrva omakaitseväelane. Wonder Woman suudab tänu oma üleloomulikele võimetele ja sportlikule taustale kuritegevusega võidelda. Ka paljudel lihtsurelikel on oma kujunemislood, ehkki vähem dramaatilised. Võibolla tunned, et oled oma emalt pärinud nutikuse, isalt enesekindluse ja armastus söögitegemise vastu kujunes välja lapsena, kui vanavanematega köögis meeldivalt aega veetsite.

Üks paeluvamaid küsimusi meie kujunemisest just selliseks nagu me oleme, on see, kui suur osa meie isiksusest, võimetest ja huvidest tulevad meie geenidest ning kui palju varajasest kasvukeskkonnast. Kuid on ka kolmas mõjutegur – juhuslikkus -, millest kuni viimase ajani on sageli mööda vaadatud. Täpsemalt, juhuslikud sündmused, mis närvirakke aju arengu ajal mõjutavad.

Viimased uurimused näitavad, et juhuslikkus võib meie kujundamisel mängida kaugelt suuremat rolli kui keskkond ning mõnel juhul olla isegi samaväärne geenide mõjuga. Kui see tõesti nii on, siis peaksime end käsitlema, kui looduse, kasvatuse ja «müra» produkti.

See teema ei paku huvi vaid neuroteadlastele, sellel on sügav mõju meile kõigile. Esiteks võiksime lõpetada liigse muretsemise oma kasvatusmeetodite üle ja – vabandust, Freud -, ehk peaksime ka oma vanemaid veidi vähem süüdistama selles, kuidas me oleme välja kukkunud. «Meil on kalduvus luua narratiive erinevuste kohta, mida me inimeste juures märkame,» ütleb Harvardi ülikooli teadlane Benjamin de Bivort. «Mida sügavamale ma selles töös kaevun, seda enam mõtlen, et ehk on see lihtsalt õnn.»

Kommentaarid
Copy