/nginx/o/2022/02/04/14345359t1hd0f7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/10/14889175t1hd630.jpg)
Esmaspäeva hommikul jahmatas varaseid ärkajaid mitmel pool Eesti taevas müstiline vaatepilt – muuhulgas Luunja vallas asuvast Lohkvast, aga ka Lääne-Virumaalt püüti pildile hiiglaslik valguspall, millele oli keeruline selgitust leida.
Siiski ei olnud tegemist millegi ebamaisega, ei UFOde ega tartlastele tuttavama kurkide kumaga. Vaatemängu tekitas tõenäoliselt Venemaalt Plessetski kosmodroomilt välja saadetud rakett Sojuz-2.1b, mille pardal oli navigatsioonisatelliit Glonass-K.
1950. aastatel mandritevaheliste ballistiliste rakettide stardipaigaks ehitatud Plessetski kosmodroom asub aga meist kirdes üle 1000 kilomeetri kaugusel. Selliselt distantsilt jääb see Maa kumeruse taha, mida on vahemaa peale tervelt 78 kilomeetrit. Kuid nagu ütleb kogenud astronoom ja Tartu ülikooli Tartu observatooriumi teaduslik nõustaja Tõnu Viik, ei ole siin midagi imestada – sellist pilti on Eestis varemgi nähtud küll ja küll. Kokku on seal toimunud üle 1500 raketistardi, millega on kosmosesse jõudnud 2000 satelliiti. Kuna kosmodroom asub üsna kõrgel laiuskraadil, on seda mõtet kasutada vaid teatud tüüpi startideks – hästi sobib see Molnija orbiidile.
Kui selliste rakettide puhul, millega inimeste kosmosesse jõudmiseks tõuge antakse, on mujal maailmas tihtilugu kasutusel vesinikkütus, mis küll jätab endast maha märkimisväärses koguses veearu, siis Viigi sõnul kasutatakse Venemaal tänini tihti muuhulgas ka tahkekütust. «Tavaliselt tõuseb rakett püstloodis üles ja kui see Maa varjust välja jõuab ja sellele vastu hommikut Päike peale paistma hakkab, siis näemegi niisugust helendavat koonust nagu esmaspäeval – kõik see tahm, mis raketist välja jõuab, hakkab Päikese käes särama. See võib paista väga kaugele,» selgitab Viik. Et raketist välja paiskuvad peenosakesed suure pilvena meieni jõuavad, kartma ei pea. «Eks see kõik meile atmosfääri jõuab, aga esmaspäeval hajus see üsna kiirelt laiali, mõju on pigem kohalik,» ütleb Viik.
Lööb ka bussijuhi jalust
/nginx/o/2022/10/11/14891912t1h19dc.jpg)
Loomulikult peab niisuguse vaatemängu nägemiseks parajalt õnne olema – esiteks, sobilikud ilmastikuolud. Ja nagu suuremate linnade tänavalampide säras on tähtede vaatlemine keeruline, oli seda müstilist valgusmuna paremini näha maakohtadest. Ja mis Viigi sõnul kõige olulisem, tuleb osata õigel ajal taevasse vaadata ja seda oskavad lõuna-eestlased tema hinnangul väga hästi.
Mõnikord võib selline vaatepilt muidugi päris hingetuks võtta. Viik teab rääkida, et kord Nõukogude ajal olla Lõuna-Eestis hommikul veidi enne kella viit üks kolhoosi buss lüpsjaid tööle sõidutanud, kui bussijuht taevas tulekera nägi ja suurest jahmatusest kraavi sõitis. Õnneks jäid lüpsinaised terveks, kuid müsteerium neile asu ei andnud ja nad olid oma küsimuse kirjutanud Mihkel Jõeveerule, kes neile ka privaatselt vastas.
«Toona ei saanud seda muidugi kusagil välja öelda, sest sealt saadeti teele põhiliselt sõjalisi satelliite. Läänemaailmale oli see suur saladus kuni üks inglise koolipoiss selle raketodroomi asukoha avastas,» ütleb Viik. Poiss oli olnud raadiohuviline ja signaalide järgi õnnestus tal «anomaaliate» asukoht enam-vähem kindlaks teha. «See oli kogu militaarseltskonnale üks suurepärane ninanips,» ütleb Viik.