Ajaloo üks «teenekamaid» biorelvi niidab nii loomi kui inimesi

Siberi katku põhjustav bakter Bacillus anthracis. Foto: Stocktrek Images / Scanpix

Kuuldes räägitavat põrnatõvest, ei pruugi eesti inimesel esimese hooga erilisi emotsioone tekkida. Küll hakkab häirekell helisema siis, kui kõrvu kostavad sõnad antraks või Siberi katk. Meenuvad paarikümne aasta tagused terroriteod, kus ohvritele saadeti ümbrikke valge pulbriga. Ohtliku haiguse nimevalik aga sellega ei piirdu. Suguvõsauurijad võivad olla kirikuraamatutest leidnud kaugete eellaste surmapõhjusena villi, sinivilli või villitõve, mispuhul on samuti põhjust kahtlustada Siberi katku. Nimerohkus iseloomustab põrnatõbe teisteski keeltes.

Inimesele ohtlik zoonoos

Siberi katku põhjustab bakter Bacillus anthracis, mis levib äärmiselt elujõuliste spooride abil. Tegemist on eeskätt taimtoiduliste loomade haigusega, mis võib kanduda ka inimesele. Loomad saavad tõve toiduga. Kahjustub põrn, mistõttu inglise keeles kasutataksegi loomade puhul sageli nimetust splenic fever (põrnapalavik). Inimeselt inimesele haigus ei levi, sellesse haigestutakse, puutudes kokku haigete loomadega otse või saastunud loomsete materjalidega (nahad, vill, liha).

Inimesel eristatakse selle haiguse kolme vormi: nahavorm (95 protsenti haigusjuhtudest), soolevorm ja kopsuvorm. Kui tõbi on organismi tunginud nahavigastuse kaudu, tekivad nahale kõigepealt villid, mis päeva-paari pärast lõhkevad. Moodustub haavand, mis kattub pruunjasmusta koorikuga. Siit tulenebki üks tõve nimetustest anthrax, mis tähendab kreeka keeles sütt. Tõve sümptomid on palavik, halb enesetunne ja peavalu. Kahjustatud piirkonnas tekib põletik. Kui haigust ei ravita, sureb nahavormi 5‒20 protsenti haigestunutest.

Soole- ja kopsuvorm saadakse kas nakatunud liha süües või haigustekitajaid sisse hingates; mõlema korral on suremus märgatavalt suurem. Eriti ohtlik on Siberi katku kopsuvorm. Nii soole- kui ka kopsuvormi sümptomid sarnanevad alguses külmetushaiguse omadega, peagi tõuseb aga kõrge palavik. Kopsuvormi korral tekivad hingamisraskused, soolevormi korral kõhuvalu, veriokse ja verine kõhulahtisus. Ilma ravita küündib suremus mõlemal juhul üle 85 protsendi.

Siberi katku ravitakse antibiootikumidega, riskirühmadesse kuuluvaid isikuid vaktsineeritakse.

Üks kümnest Egiptuse nuhtlusest

Arvatavasti on Siberi katku kirjeldatud Teises Moosese raamatus ühe Egiptuse nuhtlusena, nimelt viiendana, mis tabas kariloomi. Homeros on kirjeldanud surmavat tõbe, mis tabas Trooja sõja ajal kõigepealt veoloomi, seejärel koeri ja lõpuks sõdureid. Rooma kirjanik Vergilius räägib oma teoses «Georgica» tänapäeva Austria aladel 100 aastat eKr kariloomi haaranud tõvest, mis ilmselt oli põrnataud. Seesuguseid kirjeldusi leiab ka kesk- ja uusajast. Paarisaja aasta eest näis tõve raskuskese olevat Venemaal, sellest ka üks tõve nimesid – Siberi katk.

Nagu minevikus kombeks, peeti haiguse põhjuseks mitmesuguseid tegureid. Tasub märkida, et kogemuslik arusaamine tõve nakkavusest oli olemas juba keskajal. Hoiatati haigete loomade või «sinivillide» puudutamise eest. Keelati haigusesse surnud loomade nülgimine ja liha söömine.

Eestis on põrnatõvest kirjutatud 1690. aastal, kui tõbi tabas nii loomi kui ka inimesi. Sporaadiliste haigestumiste kõrval puhkesid sageli epideemiad. 19. sajandi esimesel poolel põhjustas tõbi märkimisväärse osa eestlaste suremusest, mõnel aastal 5 protsenti, mõnes kihelkonnas aga üle kümnendiku. Suremus oli suurem hilissügisel ja talvel. Tõbe peeti maarahva haiguseks, «sakste» seas ta ei levinud. Rahvusspetsiifiline haigestumine tõi kaasa sellegi, et siin kandis kostis õpetatud meeste seas arvamusi, nagu põhjustanuks tõbe soolakala söömine.

Mehi suri tõve tõttu rohkem kui naisi. Tegemist oli kutsehaigusega, mis tabas loomsete materjalide töötlejaid: lihunikke, nahaparkaleid, harjameistreid ja villa töötlejaid. Sel moel sai antraks endale 19. sajandil veel nimetusi juurde: Inglismaal nt woolsorter’s disease (villasortija haigus). Tööstuslinnades algatati samal ajal teadusuuringuid selgitamaks välja tõve põhjusi. Jutt käib pisikuteooriaeelsest ajast.

Panus mikrobioloogia tekkesse

Bacillus anthracis oli keskne tegelane pisikuteooria ja bakterioloogia sünnis. Haigustekitajat nähti haigete loomade veres juba 1850. aastatel. Põhjus, miks antraksitekitaja oli esimeste avastatud mikroobide seas, peitub asjaolus, et see on teiste bakteritega võrreldes suhteliselt suur. Ent seni, kuni puudus metoodika, mille abil batsille konkreetsete diagnoosidega siduda, käsitleti seda vaid verest leitud võõrkehana. Peatselt hakkas ring siiski järjest koomamale tõmbuma.

Tartus uuris Siberi katku surnud loomade verd Tartu veterinaarkooli professor Friedrich Brauell. Ta oli veendunud, et haigus levib vere kaudu ning tegi selle tõestamiseks õnnestunud loomkatseid. Kui 1857. aastal nakatus ja suri Siberi katku tema abiline, võttis Brauell ka oma kolleegi verd ja kasutas seda loomadel. Hüpotees leidis nüüd veel kord kinnitust: loomad nakatusid. Seega võinuks juhul, kui Brauell oleks suutnud kasvatada antraksi puhaskultuuris, saada Tartust nüüdisaegse mikrobioloogia sünnipaik.

Teaduslukku läks selle saavutuse eest siiski hoopis Robert Koch, kes tegeles samuti Siberi katkuga. Temagi pühendas tähelepanu haigete loomade verest leitud mikroorganismidele ning ‒ kuna tehnoloogiad olid vahepeal edasi arenenud ‒ suutis neid 1876. aastal ka in vitro kasvatada. Saadud materjali elusorganismi viies tekkisid oodatud haiguse sümptomid. Sündinud olid nn Kochi postulaadid, mis näitavad põhjuslikku seost mikroorganismi ja konkreetse tõve vahel ehk pisikuteooria.

Järgmise sammu Siberi katku alistamisel astus prantslane Louis Pasteur, kes esitles 1881. aastal tõvevastast vaktsiini. Loomade vaktsineerimine vähendas tunduvalt ka inimeste haigestumist. Inimesele mõeldud Siberi katku vaktsiin võeti kasutusele 1970. aastal.

Louis Pasteur (1822-95) 1844. aastal. Foto: Rights Managed

Potentsiaalne terrorivahend

Põrnatõbi on ajaloos olnud üks «teenekamaid» biorelvi, sest tõbi niidab nii loomi kui ka inimesi. Laboritehnoloogia arenedes ilmnes seegi, et antraksi tekitajaid on lihtne tööstuslikult kasvatada. Antraks on hea terrorivahend ka seetõttu, et tal on väga vastupidavad spoorid.

Potentsiaalse relvana käsitleti antraksit juba Esimese maailmasõja ajal. Teise maailmasõja ajal jätkati katsetusi. Vastu võeti mitu rahvusvahelist bioloogilisi relvi keelustavat lepingut, neist viimane 1972. aastal. Ent 1979. aastal Sverdlovskis (praegu Jekaterinburg) juhtunud õnnetus paljastas, et NSV Liit ei olnud biorelvade väljatöötamise programmi sugugi lõpetanud. Salajasest laborist valla pääsenud tõbi nakatas toona vähemalt 94 inimest, kellest 68 suri.

Pärast 2001. aasta terrorirünnakut New Yorgi kaksiktornidele tabas Ameerika Ühendriike antraksikirjade laine. Senaatoritele ja ajakirjanikele saadeti neli nakkusspoore sisaldavat kirja, mis levitasid oma mürgist sisu postitöötluskeskustes. Haigestus 22 inimest, kellest suri viis.

Eestis haigestus inimene viimati põrnatõppe 1968. aastal. Üksikuid loomade haigestumisi on teada 1990. aastatest. Maailmast ei ole tõbi siiski kadunud, vaid tuleb ette endeemilisena lõunapoolsetes maades. Praegusajal haigestub antraksisse aastas mitu tuhat inimest ning mitu korda rohkem kari- ja metsloomi, näiteks piisoneid.

Kliima soojenemine on äratanud uued hirmud. Teatavasti on tõve spoorid väga vastupidavad ning võivad pinnases säilida aastakümneid. Sestap kardetakse, et igikeltsa sulamine võib Arktikas kutsuda esile uusi tõvepuhanguid, kui jäätunud pinnasest sulavad välja kunagi sellesse tõppe surnud ja keltsa sisse maetud loomakorjused. 2016. aastal haigestus Jamali poolsaarel Jakuutias sel moel Siberi katku tuhandeid põhjapõtru ja haiglasse sattus ligi sada inimest. Siberi katk õigustab oma nime!

Artikkel ilmus septembri-oktoobri Horisondis.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri