L, 4.02.2023

Meditsiiniline pööre tegi inimese pikemaks ja targemaks

Ajakirjas Horisont ilmunud suur intervjuu
, Horisondi toimetaja
Meditsiiniline pööre tegi inimese pikemaks ja targemaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Peeter Hõrak.
Peeter Hõrak. Foto: Lauri Kulpsoo / Horisont

Tartu ülikooli käitumisökoloogia professor Peeter Hõrak uurib inimesele rakenduvat looduslikku valikut, kasutades selleks mitut möödunud sajandist pärit ainulaadset andmekogu. Professor Hõrakuga vestles pikkuse, hariduse ja lastearvu põnevatest seostest ning suhkru- ja loodusearmastuse evolutsioonilistest tagamaadest Horisondi toimetaja Helen Rohtmets-Aasa.

Kas looduslik valik soosib inimeste vaimset võimekust?

Paljud teadlased arvavad, et vähemalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas soosis looduslik valik möödunud sajandi keskpaigani selliseid isiksuseomadusi, mis on seotud parema hariduse omandamisega. Sellised omadused on näiteks taibukus, püsivus, usinus ja rahumeelsus. Sellistel inimestel olid paremad ametid, ja kuna 20. sajandi keskel toimunud epidemioloogilise pöörde ehk vaktsiinide ja antibiootikumide võidukäigu eelsel ajal jäid rikkamate inimeste lapsed paremini ellu kui vaesemate omad, siis soosis looduslik valik selle ajani tõesti IQ geneetilist suurenemist.

Epidemioloogiline pööre vähendas aga ka vaimselt vähem võimekate inimeste laste suremust. Need inimesed töötasid üldjuhul ühiskonna madalamates kihtides, kelle seas on sündivus olnud alati suurem kui ühiskonna jõukamates kihtides. Ja kui nüüd sellistel inimestel laste suremus vähenes, siis said ühiskonnas laiemalt levima hakata ka sellised geneetilised variandid, mis ei seostunud suurema taibukuse või parema haridusega. Seda illustreerivad hästi Eesti rahvaloenduse andmed, mis näitavad, et kogu möödunud sajandi jooksul oli põhiharidusega naistel keskmiselt 0,5 kuni 0,75 last rohkem kui nende kõrgharidusega sookaaslastel. Nii et madal haridus ja suur sigivus käivad tänapäeva lääne ühiskondades käsikäes, mis töötaks justkui vastu geneetilise taibukuse suurenemisele.

Samas on teada, et ühtaegu esineb meil Flynni efekt ehk nähtus – nime on see saanud Uus-Meremaa psühholoogi James Flynni järgi –, mille alusel on inimeste IQ igas järgmises põlvkonnas varasemast suurem. Või vähemalt on see niimoodi olnud enamikus arenenud riikides, kus keskmine IQ on suurenenud iga põlvkonnaga umbes kolme punkti võrra. See tähendab, et hoolimata asjaolust, et looduslik valik kõige taibukamaid ei soosi, inimeste keskmine IQ millegipärast suureneb.

Ega seda Flynni efekti olegi nii lihtne üheselt ära seletada ja minu arust ei teadnud Flynn ise ka täpselt, miks see niimoodi on. Üks võimalik seletus on, et meid ümbritsev kultuurikeskkond on muutnud inimeste aju niimoodi, et see on hakanud praktiseerima just sedasorti mõtlemist, millest on abi IQ-testide lahendamisel.

Selleks, et olla evolutsiooniliselt edukas, ei ole mõistus absoluutselt tarvilik.

Mina kaldun pigem arvama, et selle fenomeni taga on möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel alanud meditsiiniline pööre: uued tõhusad vaktsiinid ja antibiootikumid võimaldasid laste ajul paremini välja areneda. Kui inimene võitleb nakkushaigusega, siis peab ta selle mahasurumiseks rakendama immuunsüsteemi, mille kasutamine on energeetiliselt ja materiaalselt väga kulukas. Epidemioloogilise pöörde tulemusel oli võimalik suunata see ressurss aga aju arengusse ja nii oligi ühiskondades, kus vaktsiinid ja antibiootikumid olid kättesaadavad, inimestel võimalik areneda eelmistest põlvkondadest targemaks.

Peeter Hõrak.
Peeter Hõrak. Foto: Lauri Kulpsoo / Horisont

Kui vaadata suurt plaani, siis ei saa vist öelda, et elu Maal tervikuna järjest suurema arukuse poole areneks?

Eelnevat ei saa tõesti laiendada kogu elustiku kohta, sest mõistus on kallis asi. Suure aju ehitamine on energeetiliselt kallis. Teine asi on see, et mida keerulisem on süsteem, seda kergemini võib see rikki minna. Kui me vaatame, kes on üldse kõige edukamad loomariigi esindajad, siis need on putukad. Kui läheme aga veelgi kaugemale, siis on kõige edukamad sigijad ja evolutsioneerujad üldsegi bakterid ja seejärel viirused, kes ei ole definitsiooni kohaselt isegi elus, kuid evolutsioneeruvad – mõtleme kasvõi koroona peale – kohutava hooga. Ja neil ju ei ole mõistust. Nii et selleks, et olla evolutsiooniliselt edukas, ei ole mõistus absoluutselt tarvilik.

Veel mõned aastad tagasi oli sinu ametinimetus loomade ökoloogilise füsioloogia professor, praegu juhid ülikoolis inimeste käitumisökoloogia töörühma. Kas oled nüüd keskendunud üksnes inimlooma uurimisele?

Jah, kõik teiste loomadega seotud projektid on lõppenud, ja üks lihtne põhjus oli kraadiõppurite põud. Tudengid on aru saanud, et kraadi saamine nõuab praeguses Eestis suhteliselt palju loobumisi muudest toredatest asjadest ja suhteliselt fanaatilist teaduskeskset maailmavaadet. Oleme jõudnud omadega niikaugele, et üliõpilastele ja magistrantidele on saanud selgeks, et doktorikraadi omandamine on äärmiselt riskantne valik. Et igasugune muu karjäärijätk pärast magistritöö kaitsmist on praktilises plaanis palju mugavam ja kasulikum. Seda on hästi näha, kõndides ringi siin majas, kus üle poolte ustele kirjutatud doktorantide nimedest ei ole enam Eesti nimed.

Teine põhjus, miks ma enam lindudega katseid ei tee, seisneb selles, et maailm on muutunud loomkatsete eetika kohapealt järjest närvilisemaks. Järjest raskem oli loomkatsete loa komisjonile põhjendada, miks me soovime oma uurimisobjektidega mingisuguseid manipulatsioone teha, ja see hakkas samuti tekitama teatavat frustratsiooni.

Kolmas põhjus oli aga see, et 2013. aastal tuli minu juurde toonane psühholoogia teise aasta üliõpilane Markus Valge, kes ütles, et ta tahaks hakata uurima inimestele rakenduvat looduslikku valikut, ja et ta teab, kuidas seda teha: selleks on olemas Juhan Auli koostatud andmekaardid. Mulle see idee pööraselt meeldis, olin kohe nõus, ja sellest kasvas välja pikk ja viljakas koostöö, mis päädis paari nädala eest Markuse doktoritöö kaitsmisega.

Auli kogutud andmestik osutus sedavõrd rikkalikuks, põhjalikuks ja unikaalseks, et mulle teadaolevalt ei ole maailmas vähemasti seni avalikustatud andmebaaside hulgas ühtegi kvaliteedilt võrreldavat. Selles andmebaasis on andmed enam kui 27 000 koolilapse kohta, kelle Aul möödunud sajandi keskpaigas aastatel 1956–1969 väga põhjalikult ära mõõtis. Lisaks pani ta kirja väärtuslikke taustandmeid, nagu nende laste vanemate sotsiaalmajandusliku klassi; selle, kus nad elasid, ja ka laste nimed, mis võimaldas Markusel neist hiljem 60 protsenti rahvastikuregistrist üles leida. Loomulikult oli meil selleks tööks olemas eetikakomitee luba. Ja kuna need lapsed olid sündinud ajavahemikul 1936–1962, siis oli meil võimalik kokku lugeda ka nende endi lapsed, mis tähendab, et me saime mõõta kõigile Auli kogutud tunnustele rakenduvat looduslikku valikut.

Kas on teada, mis eesmärgil Juhan Aul neid andmeid kogus?

Mina olen Mart Viikmaa ja Mart Nikluse käest kuulnud, et keegi Euroopa antropoloog oli toona väitnud, et eestlased esindavad koljumõõtmete järgi aasia rassi ning Aulil tekkis kange tahtmine tõestada, et see nii ei ole. Samas valitses 20. sajandi alguse ja eriti teise ilmasõja aegses loodusteaduses üleüldiselt suur süstematiseerimise vaimustus. Omaette väärtuseks peeti kõike võimalikult täpselt mõõta ja kirjeldada. Ja nii oli ka antropoloogiateaduses üle maailma äärmiselt populaarne erisuguseid inimesi võimalikult täpselt mõõta, et teada saada, kuidas nad jagunevad.

Tänapäeval oleks ilmselt väga keeruline selliseid mõõtmisi korraldada.

Tõsi. Kujutan ette, et isegi kui inimuuringute eetikakomiteele õnnestuks ära seletada, miks seda on huvitav või vajalik teha, tuleks kõigilt uuringus osalejatelt saada kirjalik nõusolek. Neid oleks kindlasti palju, kes sellise nõusoleku annavad, aga valim ei oleks siis enam juhuslik väljavõte populatsioonist. Sama probleem puudutab kõiki inimuuringuid, ka geenivaramut ja mis iganes muid maailma biopanku. Ükski neist pole juhuslik väljavõte populatsioonist, mis tähendab, et sedasorti andmekogu nagu Aulil oli võimalik koguda ainult totalitaarsetes režiimides või ajal, kui sellisest andmekogumisest ei tehtud numbrit. Tänapäeval midagi seesugust ühelgi vabal maal sellises kvaliteedis enam korraldada ei saaks.

Mida te nende andmete põhjal uurima hakkasite?

Oleme koos Markuse ja hea kolleegi Richard Meiteniga avaldanud nende põhjal üheksa teadusartiklit. Esimene neist näitas, kuidas epidemioloogiline situatsioon on seotud vastaval ajal sündinud laste pikkuse ja koljumahuga. Viis seda mõõta on vaadata uuritava perioodi imikusuremust, mis annab ettekujutuse nakkushaiguste levikust sel ajajärgul, on keskkonna patogeensuse mõõt.

Näitasime, et hoolimata teise maailmasõja järgsest toidunappusest ja elukvaliteedi langusest ajavahemikul 1938–1953 sündinud tüdrukute kasv järjest paranes. Kuidas see sai võimalik olla, et karmid keskkonnatingimused 1946. ja 1947. aastal, mil tipnes nii imikute kui ka täiskasvanute suremus, ei jätnud tol ajal sündinud tüdrukute kasvule mingeid jälgi, vaid see hoopiski paranes?

Kõik on ju kuulnud, kui tähtsad on lapse normaalseks arenguks kasvutingimused raseduse ajal ja esimestel eluaastatel. Juhan Auli andmetest nägime, et kasvu seisukohast ei osutunud määravaks mitte sünniaegsed keskkonnaolud, vaid hoopis puberteediaegne keskkond. Puberteediaegsed tingimused paranesid aga kogu uurimisperioodi vältel, mis peegeldub imikusurmade järjekindlas vähenemises alates 1948. aastast.

Seega võib arvata, et kasvu kiirenemise peapõhjus oli antibiootikumide ja vaktsiinide kasutuselevõtt ning nende kättesaadavuse paranemine sajandi teisel poolel. Ning et puberteediaegse kasvuspurdi perioodil on lapsed nakkuste suhtes palju tundlikumad kui esimestel eluaastatel.

Usume, et need tulemused võimaldavad seletada seni arusaamatuks jäänud nähtust, miks laste kasv ei aeglustunud riikides, kus toiduained olid teise ilmasõja ajal ja järel karmilt normeeritud. Ja enamgi veel, saadud tulemused võimaldavad seletada ka nn Flynni efekti: vaadeldud 16 aasta vältel suurenes eesti tüdrukute koljumaht 40 kuupsentimeetri võrra. Suuremasse pähe mahub omakorda rohkem tarkust. Efektiivse haigustõrje mõju vaimsele võimekusele on oletatud varemgi, sest inimeste vaimne võimekus korreleerub negatiivselt nakkuste levikuga nende elukohas.

Seega võib arvata, et kasvu kiirenemise peapõhjus oli antibiootikumide ja vaktsiinide kasutuselevõtt ning nende kättesaadavuse paranemine sajandi teisel poolel.

Kui vabaõhumuuseumis vaadata, kui lühikestesse vooditesse pidid ära mahtuma meie esivanemad, siis jääb tõesti mulje, et oleme veninud suhteliselt lühikese aja jooksul kõvasti pikemaks. Kas võib arvata, et tulevikus see tendents jätkub?

Meie viimane ilmunud artikkel näitas, et midagi sellist ei pruugi toimuda, sest looduslik valik soosib meil lühikesi tüdrukuid ja pikki poisse ning tüdrukutel väheneb lineaarselt kehasuurusega nii esimese lapse kui ka järgmiste laste saamise tõenäosus. Nii et toimub vastastikune protsess, kus tüdrukud ei lase poistel suuremaks ja poisid tüdrukutel väiksemaks evolutsioneeruda.

Ja haridusega on täpselt samamoodi. Mida haritumad on mehed, seda väiksem on neil tõenäosus lastetuks jääda. Meie uuringu järgi oli põhiharidusega meestel 3,5 korda suurem šanss lastetuks jääda kui kõrgharidusega meestel. Naistel oli haridusele rakenduv valik aga vastupidine: emaks saamine küll haridusest ei sõltunud, aga teise ja eriti kolmanda lapse saamise šansid olid kõrg- ja keskharidusega naistel kuni poole väiksemad kui nende põhiharidusega sookaaslastel.

Peeter Hõrak.
Peeter Hõrak. Foto: Lauri Kulpsoo / Horisont

Auli uuringus mõõdeti ka koljusid. Mida need andmed näitasid?

Üks kaunis ootuspärane tulemus oli see, et koljumaht ennustas laste haridustaset ehk seda, kas ta omandab peale põhihariduse ka kesk- või kõrghariduse. Nägime, et suurema peaga lastel olid sõltumata sellest, kas nad elasid linnas või maal või milline oli nende vanemate haridus, suuremad šansid saada rohkem haridust, mis vihjab minu arvates sellele, et tollane Hruštšovi-Brežnevi aegne koolisüsteem oli mõnevõrra meritokraatlik. Kui lapsel ikkagi oli mingisugune eeldus rohkem haridust saada, siis nad seda ka said, sõltumata sellest, kas nad tulid vaestest või rikkamatest oludest. See oli meie jaoks väga huvitav tulemus.

Teine põnev tulemus oli see, et pikematel lastel olid suuremad šansid rohkem haridust saada hoolimata sellest, milline oli nende koljumaht, mis tähendab, et nad ei saanud rohkem haridust mitte selle pärast, et pikematel lastel on suuremad pead, vaid ka pikkus iseenesest oli kuidagi haridusega seotud. Seda seost on raskem selgitada, aga üks võimalik põhjendus on see, et ehk suhtuvad õpetajad või klassikaaslased pikematesse lastesse paremini. Aga on ka selline seletus, et võib-olla on organismis olemas mingi üldine mutatsioonide tase, mis pärsib korraga nii pikkust kui ka kolju mahtu ja vaimset võimekust ning selline korrelatsioon saab võimalikuks sedakaudu. Tõenäoliselt ei olegi kõigil keerulistel nähtustel ühest seletust.

Kas nende tulemuste põhjal saaks anda ka mingeid näpunäiteid, mida teha, et meie järglaste aju võimalikult hästi areneks?

Siin me peame rääkima ühest teisest andmestikust, mille on kogunud Gudrun Veldre, kes mõõtis aastatel 1997–1999 oma doktoritöö jaoks Tartu koolilapsi. See on äärmiselt huvitav andmestik, sest Eestis oli 1990. aastate alguses toimunud väga järsk üleminek turumajandusele, mille käigus suurenes kohutava kiirusega ühiskondlik kihistumine ning tuli tõesti ette ka toidupuudust. Peale mõõtmisandmete täitsid lapsed pika ankeedi, kus nende käest muu hulgas küsiti, millistest toiduainetest nad puudust tunnevad. Ilmnes, et nende laste koljud, kes kaebasid, et nende menüüs on liiga vähe liha, olid teistest väiksemad. Ja seda eriti juhul, kui nende isa oli põhiharidusega.

Siin tuleb nüüd muidugi jälgida, et kui hakata antropomeetriliste andmete põhjal soovitusi jagama, siis võib väga kergesti libiseda eugeenikasse. Püüan olla selles mõttes ettevaatlik ja toonitan, et me ei uuri Juhan Auli andmeid mitte selleks, et teada saada, mida me peaksime tegema, vaid selleks, et teada saada, miks me oleme sellised, nagu me oleme, ja miks on asjad sellised, nagu nad on. Aga see konkreetne töö oleks ehk tõesti üks neid väheseid kohti, mille põhjal ma julgeksin mingi praktilise soovituse anda. Nimelt, kasvueas lastele ei ole ilmselt väga tervislik peale sundida lihavaba dieeti. Me nägime, et põhiharidusega isade lastel olid alati väiksemad koljud kui kõrgema haridusega isade lastel, aga see vahe oli eriti suur juhul, kui need lapsed lisaks lihapuudust kaebasid.

Selles, et põhiharidusega isade laste koljud olid väiksemad, võib kahtlustada geneetilist seost, aga samas on meil ka teada, et majanduskorra muutus tabas 1990. aastate alguses kõige valusamalt just põhiharidusega mehi. Neil oli suurim šanss töökohta ja sissetulekut kaotada ja seega kõige väiksemad võimalused pakkuda oma lastele kvaliteetset toitu ja meelelahutust. Nad olid selles kriisis kõige valusamalt pihta saanud rühm.

Peeter Hõrak

  • Sündinud 11. detsembril 1963. aastal Tartus
  • 1989. aastal lõpetas Tartu ülikooli (TÜ) bioloogi-zooloogina
  • 1995. aastal kaitses samas doktoritöö «Pathways of selection in avian reproduction: a functional framework and its application in a population study of the Great Tit» («Fenotüübilise valiku stsenaariumid lindude pesitsusbioloogias»)
  • 1996‒1998 Uppsala ülikooli zooloogiaosakonna külalisteadlane, 1997‒1998 Eesti põllumajandusakadeemia zooloogia ja botaanika instituudi zooloogiaosakonna vanemteadur
  • 1999. aastast TÜ bioloogia-geograafiateaduskonna (2007. aastast ökoloogia ja maateaduste instituudi) evolutsioonilise loomaökoloogia vanemteadur
  • 2008‒2018 TÜ loomade füsioloogilise ökoloogia professor, 2018. aastast käitumisökoloogia professor
  • 2002. ja 2013. aastal pälvinud riikliku teaduspreemia geo- ja bioteaduste vallas
  • Üle 90 teadusartikli autor ja kaasautor
  • Abielus, kahe lapse isa

Kas need andmed näitavad sedagi, kui palju mõjutab laste kasvu ja kehaehitust stress?

Seda oleme näidanud selgelt Auli andmete põhjal; tema mõõdetud laste seas oli ka suur hulk selliseid, kes elasid lastekodus. Võrdlesime samal aastal sündinud lastekodulapsi nendega, kellel olid mõlemad vanemad olemas. Ilmselt ei olnud lastekodus viibinud lapsed näljas, sest nende kehamassiindeks ei olnud teistega võrreldes väiksem. Küll olid aga väiksemad kõik nende lineaarmõõtmed – nad olid lühemad, väiksema peaga ja lühemate jalgadega –, nii et siin saame ilmselt rääkida sellisest meditsiinis päris hästi tuntud nähtusest nagu psühhosotsiaalse stressi mõju lapse kasvule. Seda on täheldatud lastekodulastel ennegi.

Kuna Juhan Aulil oli üles märgitud tavalisest rohkem kehamõõtmeid, siis oli meie täiendus vast see, et kõige tundlikum mõõde sellise stressi määramisel on jalapikkus. Lastekodudes elanud laste jalad olid tunduvalt lühemad. Tavaliselt mõõdetakse lastekodulastel vaid nende pikkust ja koljumahtu. Meie praktiline soovitus on, et kui tahta uurida, milline on psühholoogilise stressi mõju kasvule, siis tuleks mõõta ka jalapikkust, mida on lihtne teha, lahutades kogupikkusest maha istepikkuse.

Me ei tea, miks psühhosotsiaalne stress kasvu pärsib ega tea, kas selle kohta on üldse mingit adaptiivset seletust. Kas see on millegi poolest kasulik või lihtsalt piirang, mis tavapärasest erinevas keskkonnas avaldub? Aga stressi mõju kasvule nägime igal juhul väga selgelt.

Samuti tuli selgelt esile huvitav sooerinevus laste puhul, kelle ema oli surnud. Kui tüdrukute kasvule see halvasti ei mõjunud, siis olid poisid, kelle ema oli surnud, üldiselt väiksemad kui nende sookaaslased, kellel olid mõlemad vanemad elus. Isa surm seevastu ei avaldanud laste kasvule mingisugust mõju: isa surma ega ka isa lahutusega ei kaasnenud ei poistel ega tüdrukutel mingit kasvustressi, mis vihjab sellele, et võrreldes lastekodus kasvamisega ei olnud see sündmus kuigivõrd traumeeriv.

Mis sa arvad, mis suunas evolutsioon edasi liigub?

Me oleme jõudnud olukorda, kus nelja-viie põlvkonna jooksul on kõrgharidusega inimeste hulk suurenenud Eestis 300 korda, mis on kõige suurem keskkonnamuutus, mida me oleme nii kiire aja jooksul läbi teinud. See tähendab, et meie ajud ja meie hariduslik ja kultuuriline pagas on korraga paisatud täiesti enneolematusse olukorda, millega toimetulekuks puudub meil igasugune evolutsiooniline kogemus. Sellist loodusliku valiku survet ei ole meil kunagi varem olnud ja seega on ka väga raske ennustada, kuhu me evolutsioneerume.

Tegelikult ma ei usu, et inimkond evolutsioneeruks lähiajal üldse ühes suunas. Hea näide on Briti biopangas hiljuti tehtud uuring, mille järgi toimib looduslik valik ühiskonna eri kihtides eri suunas. Kõige vaesemate inimeste hulgas oli nii, et kellel oli geneetiline soodumus saada madalam haridus, need said ka palju lapsi. Kui samasuguste geneetiliste variantidega inimesed, kellel oli soodumus saada madalam haridus ja rohkem lapsi, olid sündinud keskklassi, siis ei olnud need seosed enam nii tugevad, ja kui need inimesed said oma esimese lapse pärast 22 eluaastat, siis oli valik hoopiski vastassuunaline.

Neil keskklassi esindajatel, kel oli geneetiline soodumus saada kõrgem haridus, said jällegi rohkem lapsi, samal ajal kui vaeste inimeste puhul käis geneetiline soodumus saada kõrgem haridus kokku sellega, et neil oli vähem lapsi. See näitab, et ka sama ühiskonna sees võivad loodusliku valiku protsessid olla vastassuunalised, mis välistab minu arust selle, et me saaksime teha mingeid prognoose, kuhu me evolutsioneeruma hakkame.

Kuidas seletab käitumisökoloog moodsal ajal järjest süvenevat rasvumise probleemi? Miks ei suuda inimene ennast ohjeldada isegi siis, kui ta teab, et rasvumine rikub tema tervist?

Kindlasti ei maksaks siin süüdistada ainult rasva, vaid pigem odava suhkru head kättesaadavust. Lisaks on ühiskonnas vähenenud vajadus teha füüsilist tööd ja kui need asjad kokku panna, siis on rasvumine paratamatu. Meie evolutsioonilises ajaloos oli kontsentreeritud suhkur väga haruldane asi. Kui sa ikkagi said kusagilt kätte mõne meekärje või küpse puuvilja, oli see suur sündmus. Meile on evolutsiooniliselt kaasa antud suur suhkruisu. Loomulikult ei ole looduslik valik paaris viimases põlvkonnas suutnud neid geene välja rookida. Kui inimene surebki mingisse ülekaaluga seotud haigusse, siis juhtub see vanas eas, kui lapsed on juba soetatud, nii et looduslik valik ei saa neid geene kätte.

Viimasel ajal on hakatud järjest suuremat tähelepanu pöörama elukeskkonnale. Inimestele meeldib, kui neid ümbritsevad puud ja põõsad. Kas selline suhtumine on meile evolutsiooniliselt omane?

Keskkonnapsühholoogid on teinud katseid ja leidnud, et selline vaade, nagu me siit aknast praegu näeme (vt fotot lk 19), mõjub inimestele vaimselt väga hästi. Näiteks on uuritud patsiente haiglas, kus osast palatitest avanes vaade pargile, ja teistest parklale. Selgus, et pargivaatega patsientidel läks operatsioonijärgne paranemine oluliselt kiiremini kui neil, kes nägid oma palatiaknast parklat.

Teine katse, mis seda arvamust kinnitab, korraldati ruumis, kus inimesed tegid autojuhieksamit. Üks seltskond lahendas eksamiülesandeid tingimustes, kus klassiruumis oli rohkesti taimi, ja teine osa samas ruumis, kust need taimed olid ära viidud. Tulemused erinesid oluliselt, see näitas, et taimed mõjusid inimestele väga hästi. Ses suhtes usun ma ühestesse seostesse meie esivanematega. Me oleme veetnud suurema osa oma evolutsioonist savannis. Kui meie ümber oli roheline haljas taimestik, siis oli see signaal, et seal leidub vett, saakloomi ja söödavaid vilju. See tähendab, et meil oli geneetiliselt kasulik sellises keskkonnas viibida. Seega võib selles olla midagi samasugust kui meie suhkruarmastuses.

Miks otsustasid omal ajal just bioloogiat õppima minna?

Võib-olla on see osalt geneetiline, sest minu isal oli väga tugev loodusearmastus ja tugev instinkt harida aeda, õppida linnulaulu ja koeri pidada. Samas tuleb aga rõhutada ka kultuurilist poolt. Meil tegutses Tartus noorte loodussõprade majas selline mees nagu Heinrich Veromann, kelle juurde ma sattusin kuuendas klassis ornitoloogiaringi. Julgen arvata, et tema on mõjutanud minu elukäiku rohkem kui ükski teine inimene. Esiteks näitas ta meile, kui atraktiivne võib olla elu linnuteadlasena. Teiseks oli ta ka inimesena väga suur eeskuju, tõendades, kuidas kogu selles jubedas nõukogude halluses võib inimene olla sisemiselt vaba ja kõndida sellest õudusest läbi nagu nuga võist. Kui selline inimene on sulle eeskuju hoiakute poolest, siis võtad eeskuju ka kõigest muust, mida ta teeb.

Ülikoolis alustasin ka mina lindude uurimisest. Hakkasin uurima pesakastides elutsevate rasvatihaste populatsioone. Ühed tihased pesitsesid Tartu linnas, teised linnalähedases metsas, ja peagi selgus, kui huvitav see on, kui erinevad on nende lindude elud. Ja sealt tekkis juba hasart. Aga eks noor inimene ole ka entusiastlik.

Intervjuu ilmus septembri-oktoobri Horisondis.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri
Märksõnad
Tagasi üles