PILDID ⟩ Esimene NASA katsesatelliit visati linguga taevasse

Kümnes väljalend viis taevasse NASA instrumendid ja veel mõned satelliidid, kuid kosmoseni (100 km kõrgusele) paraku veel ei jõutud. Foto: Spinlaunch

USA idufirma SpinLaunch on juba aastaid katsetanud satelliitide orbiidile lähetamist tsentrifuugis pööritades. Kui saavutatud on vajalik kiirus, lendab koorem välja ilma fossiilkütuse abita. Eelmisel nädalal tõestati, et nii võib tõesti ka väärtuslikke aparaate suurema tossuta taevasse saata, kuid seni pole veel suudetud neid päris kosmose piirini viia.

Aparaadid, mis niimoodi teele saadetakse, peavad tavalise raketi pardal reisivatest olema tunduvalt vastupidavamad, sest tsentrifuugis mõjub neile tohutu jõud. Pööritamise ajal peavad seadmed taluma kuni 10 000 g suurust raskuskiirendust, väljalennul aga on saavutatud Maast eemaldumise kiirus 8000 km/h (2,2 km/s).

Tegemist oli siiski kümnenda maapealse testiga, nagu hiljem selgus. SpinLaunch ei avaldanud kõrgust, kuhu saadetised eelmisel nädalal jõudsid, kuid mainis pressiteates, et need läbisid lõpuks umbes sama trajektoori, kui viimastel koormustestidel. Seega võisid need jõuda kõigest 9000 meetri kõrgusele, kust kosmoseni on veel pikk tee minna. Isegi tavalised pikamaa-reisilennukid lendavad kõrgemal.

Sellises väikeses raketis satelliidid taeva poole lähevadki. Foto: Spinlaunch

Seekord olid aga linguraketi pardal töötavad seadmed, mille vastupidavust prooviti ja mis oligi eksperimendi põhiline eesmärk. Lisaks NASA seadmele lasti SpinLaunchi katapuldist välja veel Airbusi, Cornelli ülikooli ja satelliidiarendaja Outposti kasulikke koormusi, et teada saada, kuidas tsentrifuug neile mõjub ning kas tulevikus oleks võimalik niimoodi kosmosesse lennata. Neid kõiki pööritati suborbitaalkiirendis raskuskiirenduseni 10 000 g, enne kui need taevasse lendasid.

Maalt lahkumiseks on vaja veel ehitada kolm korda suurem tsentrifuug, mis saavutaks 2,2 km/s kiiruse asemel esimese kosmilise kiiruse ehk 7,91 km/s. Praegused katsed tõestasid, et meeletu ülekoormuse tingimustes võib töötavaid aparaate tõepoolest niimoodi taeva poole lennutada, aga kas need ka orbiidile jõuavad, seda peab katsetama juba suurema stardiseadeldisega. 

Praegune stardiseadeldis on tohutu (üle 50 meetri kõrgune), kuid orbiidile jõudmiseks läheb vaja veel kolm korda suuremat. Foto: Spinlaunch

Stardikiirendi hoiab kokku ligi 70 protsenti energiast, mis kuluks kütusega raketiga startimisele. Masina paneb tööle elekter. Lahendus sobiks tulevikus eriti hästi väikeste, näiteks kuupsatelliitide madalale orbiidile lennutamiseks, mille järele on praegu väga suur nõudlus. Sellised koormused on näiteks meteoroloogilised, luure- ja sidesatelliidid. Stardiviis ei sobi elusolendite kosmosesse toimetamiseks, sest nad ei elaks tsentrifuugimist üle. Tavalise astronautidega raketi stardikiirendus on näiteks ligi 7 g-d, mitte kümme tuhat.

Nii siseneb rakett stardikiirendisse. Foto: Spinlaunch

NASA pani väljalennutatava kosmoseseadme pardale oma andmesalvestusüksuse, et salvestada SpinLaunchi kineetilise stardisüsteemi kõik olulised stardiomadused. Andurite komplekt oli varustatud kahe kiirendusmõõturiga, güroskoobi, magnetomeetri ning rõhu-, temperatuuri- ja niiskusanduritega. Pärast suborbitaalsest kiirendist väljalendu selgus, et seadmed suutsidki sellele kõigele vastu panna, mis väljalennul raketile mõjub ning samas ka kogu vajaliku info salvestada.

Täismõõtmetes kiirendi A-100, mis oleks praegusest kolm korda suurem, plaanitakse valmis saada enne 2025. aastat.

2025. aastaks võiks valmis saada juba selline suurem stardikiirendi, mis suudab juba satelliidid kosmosesse lennutada. Foto: Spinlaunch