:format(webp)/nginx/o/2022/10/04/14876394t1h8fe1.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli professor Tanel Kerikmäe räägib metaversumi õiguslikust raamistikust, õigemini selle puudumisest, mis võib maailmale palju probleeme kaasa tuua. Teadlane tõstis selle küsimuse üles Singapuris toimunud konverentsil, kuhu kogunes 200 õigusvaldkonna eksperti.
Metaversum on püsiva iseloomuga 3D-universumi kontseptsioon, mis ühendab mitu erinevat virtuaalset ruumi. Kuigi Facebooki asutaja Mark Zuckerbergi visioon ei ole veel kaugeltki realiseerunud, on metaversumi elemendid olemas – juba leidub platvorme, mis võimaldavad kasutajatel 3D-ruumides koos töötada, kohtuda ja suhelda.
See aga tekitab küsimuse reeglitest ja järjest suurema turule paiskuva andmehulga õiguslikust kaitsest. Citibanki arvates on metaversum aastal 2030 väärt 8–13 triljonit dollarit, mis IMFi hiljutise arvutuste põhjal moodustab praeguse maailmamajanduse mahust pea kümnendiku.
Kuivõrd Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut teeb tihedat koostööd uute tehnoloogiatega tegelevate tippteadlastega, kutsuti Kerikmäe hiljuti külalisprofessoriks Aasia kõrgeima ranking'uga teaduskeskusesse – Singapuri rahvusülikooli. Ühtlasi sai ta esimese välismaalasena TRAILi (tehnoloogia, robootika, tehisintellekti ja õiguse tippkeskuse) liikmeks ja osaleb Meta rahastatud metaversumi uurimisgrupis koos Singapuri õigusteadlastega.
Nii kogunes 20. septembril 2022 Singapuri enam kui kakssada valdkonna ärijuhti, õiguspraktikut, teadlast ja poliitikakujundajat, et arutada ja jagada vaatenurki privaatsuse ja andmekaitse, intellektuaalomandi, kriminaalvastutuse ja seaduste valiku teemadel metaversumis.
Konverentsil rääkis Kerikmäe just mittedefineeritud tehnoloogiate reguleerimise võimalikkusest ja virtuaalreaalsuse normidega raamistamise paradoksidest, millele pööratakse paraku liiga vähe tähelepanu.
Metaversumi «isaks» võib pidada Ameerika ulmekirjanikku Neal Stephensoni, kelle teos «Lumevaring» on parim näide, kuidas kord kirjanduses kujutletust on saanud reaalsus.
Eestis on metaversumit kirjeldanud Ilmar Taska oma hiljutises romaanis «Elüüsiumi kutse», kus kõik on üheaegselt päris ja näiline.
Metamaailm on küll juba aastaid olemas olnud, ent suurima tähelepanu alla sattus see 2021. aastal, kui Facebook võttis oma ärinimeks Meta ja hakkas arendama uut virtuaalmaailma.
«See, et turg paneb valusate kogemuste kaudu uued normid paika, ei tohiks olla peamine strateegia. Metaversumi tekkestaadiumis on selge, et regulatsiooni on vaja, kuivõrd uus turg vajab tunnustatud maksesüsteemi, mille traditsioonilistesse raamesse NFT tehnoloogia ei sobitu,» tõi Kerikmäe näite, mille ta Singapuri kõrgetasemelistel konverentsil üles tõstis.
«Põhiprobleem seisnebki selles, et virtuaalreaalsuse arendajad soosivad eneseregulatsiooni, samas kui riigid kaitsevad oma kodanike andmete leket ja tarbijad oma andmete omanikuõigust. Rahvusvaheliselt norme luua on erinevate ideoloogiate tõttu võimatu – võtame näiteks kas või Euroopa Liit versus Hiina, rääkimata Venemaast,» lisas Kerikmäe. «Kui eeldada, et metaversum on ainult igavleva krüptorikka mängukast, kes ostab endale LaCoste NFT tooteid, siis me eksime. Ka sõjategevus on paljuski mõjutatav virtuaalsete mõjurite Twitteri, TikToki, FB ja teiste platvormide kaudu, mida Ukraina on väga võimsalt kasutanud. Kahjuks ei saa sõjategevus täies mahus internetti kolida,» nendib Kerikmäe.
Samas esineb potentsiaalne oht monopoli tekkeks, kui metaversumi teenused koonduvad väheste tehnoloogiahiidude kätte, kellel on ressursse.
:format(webp)/nginx/o/2022/10/04/14876360t1h69db.jpg)
Nii investeeris Meta 2021. aastal väidetavalt 10 ja sel aastal juba 80 miljardit dollarit, kuigi avalikkuse ees toetab ta ideed, et metaversum ei tohi kuuluda vaid tehnohiidudele. Turg on juba vähemalt osaliselt olemas – selle üks ilmekas näide on tehing, millega Curzio Research Inc omandas viie miljoni dollari eest 19 kommertskinnisvaraobjekti keskkonnas TCG World, kes omab 800 ruutkilomeetrit virtuaalpinda. Kui paljud ehk naeravad virtuaalse kinnisvara kui kontseptsiooni üle, siis tuleb Kerikmäe hinnangul arvestada sellega, et kuigi tarbija peab toituma ikkagi päriselus, siis pole praegu selge, millised eluvaldkonnad ja teenused pääseksid täielikult virtuaalkeskkondadest.
Viie aasta pärast on uue generatsiooni tarbijad väidetavalt keskmiselt viis tundi päevas metaversumis ja kasvava turu tingimustes on oodata ka küberkuriteo mõiste olulist laienemist selles valdkonnas.
Kerikmäe sõnul on regioonidest Euroopa Liit enim valmis uute virtuaalreaalsusega kaasnevate (sh mitmekordistuva biomeetrilise andmemahu) kasutusprobleemidega tegelema, kuivõrd peagi võetakse vastu uued riigiülesed digiühiskonda reguleerivad aktid, mis seovad ka ELi ettevõtete äripartnereid väljaspool Euroopat.
Parim lahedus, mis paljudele traditsioonilistele õigusharudele metaversumis nn väljakutseid esitab (privaatsus, andmete müük, intellektuaalne omand, karistusõigus jne), on teenuste ja toodete standardiseerimine, et hoida ära kartellikokkuleppeid tehnohiidude vahel ja senisest veelgi enam jälgida andmetöötlejate tegevuse õiguspärasust. «Eesti kui digitaalse ühiskonna lipulaev võiks selles diskussioonis olla pigem vedaja rollis,» julgustab Kerikmäe Eesti valitsust ja eksperte juhtrolli haarama.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)