NEW SCIENTIST ⟩ Kehamassiindeks on ähmane mõõdupuu

Foto: Christoph Hardt via www.imago-images.de

Kui te võtsite pandeemia jooksul paar kilo kaalus juurde nagu mina, võib järgmise arstikülastusega üksjagu ärevust kaasneda - eriti siis, kui teil palutakse kaalule astuda, kirjutab Clare Wilson populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist.

Tervishoiutöötajad hindavad inimeste ülekaalulisust vastavalt kehamassiindeksile (KMI). Selle arvutamiseks võetakse arvesse nii inimese kaalu kui ka pikkust. Neile, kelle KMI ületab teatud piiri, jagatakse dieedinõust pungil voldikuid või soovitatakse kaalukaotusega seotud veebilehti ja mobiilirakendusi.

Seos pandeemiaga on eriti julm, sest tervishoiuorganisatsioonide sõnul seab ülekaalulisus covid-19 viiruse all põdevad inimesed suuremasse ohtu. Seega võib igaüks, kes muretseb järgmise koronaviiruse variandi pärast, tunda survet oma arsti kaalunõu kuulda võtta.

Enamik meist nõustuvad, et arstide poolt jagatavad soovitused on mõistlikud, isegi kui nende näpunäidete jälgimine tundub võimatu. Kuid on põhjust arvata, et kehakaalu puudutavad soovitused ei põhine tugevatel tõenditel – ja võivad hoopis valed olla.

On vaieldamatu, et ülekaalulised inimesed surevad südamesoonkonna haigustesse nooremana, kui saledad. Suure tõenäosusega on neil ka raskem kõndida ja hingata ning nad kogevad sagedamini liigesevalu.

Palju vähem teame sellest, kust jookseb punane joon tervisliku ja eluohtliku kehakaalu vahel.

Enamikes arenenud riikides levinud standardnõuanne näeb ette, et igaühte, kelle KMI on suurem kui 25, võib pidada ülekaaluliseks. On selgusetu kust see arv pärineb, kuid tundub, et sellest numbrist sai meditsiiniline «aamen kirikus» pärast 1997. aastal toimunud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni koosoleku aruande avaldamist.

Siiski viitavad mitmed tõendid sellele, et ülekaalulisuse piir peaks jääma pisult kõrgemale, 30 või enama juurde. KMI 25-30 ümbritsevad küsimärgid on olulised, sest sellesse vahemikku jäävad ligi pooled arenenud riikide inimestest, kellel oleks meditsiiniliselt soovitatav kaalu kaotada.

Need kahtlused tulenevad 2005. aastal avaldatud USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse analüüsist. Teadlased kasutasid selle koostamiseks suurt olemasolevat andmekogumit, mis koosnes valitsuse poolt regulaarselt korraldatud toitumisuuringutest. Nad leidsid, et inimestel, kelle KMI on vahemikus 25-30, oli uuritud aja jooksul madalam surmamäär kui inimestel, kelle KMI oli oletatavas ideaalvahemikus 18.5-25.

Need tulemused olid väga vastuolulised, kuid tänaseks on eri riikides samal teemal veel mitmeid uuringuid avaldatud. Mõnele erandile vaatamata ühtivad enamus uuringute tulemused 2005. aasta järeldustega. Seda näitas ka 2013. aastal avaldatud metaanalüüs, milles vaadeldi 97 taolise sisuga uuringut.

Tänavu kinnitas leidu üle 80-aastaseid hiinlasi vaadelnud uuring. Tegemist on vanusevahemikuga mil enamik inimesi sureb. Kuigi kasutatud kaalukategooriad ei vasta täpselt Ühendkuningriigi omadele, leidsid teadlased, et isegi inimesed, kelle KMI on suurem kui 28 ning keda liigitatakse kergelt rasvunuks, olid madalama surmamääraga kui need, kelle kaal liigitati tervislikuks (KMI vahemikus 18.5 –24).

Isegi seos kaalu ja covid-19 ohu vahel näib olevat ülepaisutatud, sest senised uuringud on näidanud, et suurenenud risk avaldub alles 35 ja suurema KMI juures. Ometi toetab enamik terviseorganisatsioone jätkuvalt vananenud sõnumit, et 25 ületav kehamassiindeks tähendab ülekaalu, millega tuleb viivitamatult midagi ette võtta.

Võtmeküsimus seisneb ka selles, kuidas üldse kaalu kaotada? Aastakümneid on arstid öelnud, et peaksime selleks oma dieedist ennekõike rasva välja lõikama ning selle asemel vähendatud rasvasisaldusega piimatooteid tarbima, õli ja võid vältima ja punasest lihast mööda vaatama.

Kuid hiljuti on erinevate dieedimeetodite randomiseeritud katsed leidnud, et madala süsivesikusisaldusega ja suure rasvasisaldusega dieedi pidamine on kaalu kaotamiseks ja eemale hoidmiseks sama hea kui madala rasvasisaldusega dieet, ning ei põhjusta ka infarkti.

Teine alternatiiv on vahelduvpaast, kus inimesed normaalse söömise perioodide vahel toitu üldse ei tarbi. Selle käigus peetakse tavaliselt paastu kahel mittejärjestikusel nädalapäeval või igapäevaselt kella 20-st keskpäevani.

Mõned usuvad, et see toimib suunates keha regulaarselt erinevatele ainevahetusradadele, teised aga seepärast, et see lihtsalt nügib inimesi vähem sööma. Mõlema argumendi puhul on selge, et paastust on mõnele inimesele kasu - kuigi see on vastuolus laialt levinud meditsiinilise soovitusega iga päev hommikust süüa. Tundub, et kõigi toitumisvajadused on erinevad. Meditsiinilised nõuanded tervisliku toitumise kohta sellist muljet aga ei jäta.

 

Seega, kuigi ma austan südamest meie meditsiinitöötajaid, kes selle pandeemia jooksul meid kõiki kaitsnud on, kavatsen ma siiski järgmisel arstikülastusel kaalule astumisest viisakalt keelduda.

 

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Anna-Maria Sepp.