Need vaglad krõbistavad plastmassi nii, et purujutt taga

Selgus, et tavalised hiid-jahumardikad võiksid ka vahtplastist majasoojustuse nahka panna, kui neile muud süüa ei anta. Foto: Queenslandi ülikool

Austraalia teadlased said hiid-jahumardika (Zophobas morio) tõukusid uurides jälile, et neid võib panna sööma ka selliseid looduses mittelagunevaid materjale nagu vahtplaste, mis moodustavad 7-10 protsenti plastijääkidest. Seda suudab teha nende seedimises olev ensüüm, mis polüstüreeni lagundab.

Polüstüreeni aplalt õgiv putukaliik võib olla plasti ringlussevõtu uueks lahenduseks, usuvad Queenslandi ülikooli teadlased. Praegu loetakse vahtplasti väga raskesti taaskasutatavaks materjaliks.

Hiid-jahumardikaid ehk nn superusse kasutatakse ka kodus sisalike ja putuktoiduliste lemmikloomade söödana ning müüakse isegi loomapoodides. Mardikate seedekulglas leidub üllatuslikult bakterikooslus ja ensüümid, mis isegi plasti lagundavad. Doktor Chris Rinke ja tema meeskond Queenslandi ülikooli keemia- ja molekulaarbioloogia laborist toitsid superusse kolme nädala jooksul erinevate ainetega. Mõned olid spetsiaalse vahtpolüstüreeni, mõned kliide ja kolmandad lihtsalt paastudieetil.

«Leidsime, et ussid, keda toideti ainult polüstüreeniga, ei jäänud mitte ainult ellu, vaid neil oli isegi väike kaalutõus,» ütles dr Rinke. «See viitab, et nad saavad polüstüreenist energiat tõenäoliselt oma soolestiku mikroobide abil.»

Teadlased kasutasid hiid-jahumardika tõukude vahtplasti seedimise põhjuste kindlakstegemiseks meetodit, mida nimetatakse metagenoomikaks. Nende seedekulglast leiti ensüümid, millel on võime lagundada polüstüreeni ja stüreeni. 

«Superussid on nagu pisikesed taaskasutustehased, purustades vahtplasti ja toites sellega oma soolestikus olevaid baktereid,» ütles dr Rinke.

Tekkinud väljaheiteid saab edasi sööta juba teistele mikroobidele, kes muudavad selle bioplastiks.

Uurimistöö kaasautor, doktorikandidaat Jiarui Sun lisas, et nende eesmärk on kasvatada laboris samasuguseid usside soolebaktereid ja testida täiendavalt nende võimet lagundada polüstüreeni. Siis poleks enam vaja vahtplasti «ussitama» panna, vaid saaks plastijääke taaskasutustehases ensüümiga keemiliselt töödelda.

Teadustöö, mille põhjal katsed tehti, avaldati ajakirjas Microbial Genomics.