:format(webp)/nginx/o/2022/09/04/14809324t1h7af6.jpg)
Sügaval merepõhjas elavaid ning naftat söövaid baktereid võib aeg-ajalt vaikselt ookeani immitsemas näha. Edasi ulbivad uinunud olekus mikroobid seni, kuni nad uute naftavarude otsa satuvad.
Tervelt 45 protsendile kõigist mikroobidest on koduks maa-alused kuumad kivid, kus nad süsivesinikest ja muust keemilisest energiast toituvad. See «süva-biosfäär» on Maa suurim elupaik, kuid selle ökoloogiat tuntakse veel väga vähe, ütles Calgary ülikooli teadlane Casey Hubert New Scientistile antud intervjuus. «Mikroobile ei saa liikumise jälgimiseks saatjaid ümber kaela panna nagu grislikarudele.»
Sügavas biosfääris elavate bakterite migratsiooni paremaks mõistmiseks kasutasid Hubert ja tema kolleegid akustiliste uuringute ja geneetilise analüüsi kombinatsiooni. Uurijad leidsid sensoriga varustatud autonoomse allveelaevaga Nova Scotia edelaosast mandrilava, mille pragudest naftat ookeani lekib. Meeskond võttis pragu ümbritsevast merepõhjast 14 mudaproovi.
Kuumalembesed bakterid – tuntud kui termofiilid – võivad külma käes viibides uinunud spoorideks muutuda. Proovides termofiilsete spooride tuvastamiseks kuumutasid teadlased kogutud muda laboris temperatuurini 80 °C. «See tapab enamik asju,» ütles Hubert, «aga spoorid ärkavad alles siis üles ja hakkavad pidutsema.» Mõned spoorid võivad vaenulikes tingimustes tuhandeid või koguni miljoneid aastaid elujõulised püsida.
Meeskond järjestas osa elustatud bakterite DNAst. Naftat sisaldavatest proovidest leitud mikroobid olid naftavabades proovides elavatest erinevad. Nende genoomi kuulusid ka geenid, mis võimaldavad naftat lagundada.
Seejärel uuris rühm tuhandete meetrite sügavuselt pärit maa-aluste naftavarude puurimisproove ning leidsid, et need sisaldasid sama tüüpi naftat söövaid mikroobe (Science Advances, doi.org/h9nv).
Leid on «väga ilus asitõend» sellest, et bakterid on merepõhja sattunud sügavalt maapõuest. Valparaiso Paavstliku Katoliku ülikooli teadlase Juan Höferi sõnul võib niivõrd sügavalt merepõhjani jõudmise protsess bakteritel kümneid kuni sadu aastaid aega võtta.
Sellega bakterite teekond ilmselt ei lõppe. Ookeanihoovused võivad suikunud bakterid veel üle mere laiali kanda. Mõned neist liiguvad tuhandete kilomeetrite kaugusele, ütleb Hubert.
Taas merepõhja langedes mattuvad spoorid setete alla ning vajuvad miljonite aastate jooksul kuumematesse sügavustesse. Hea õnne korral maanduvad spoorid naftamaardlale ja saavad siis uuesti ellu ärgata, selgitab Hubert.
Carletoni kolledži teadlane Rika Anderson ütles, et see «mikroobne hajutusring» võib aidata selgitada, miks tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatest naftavarudest leitud bakterid jagavad rohkem geene kui paljud elukohta jagavad bakterid.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Anna-Maria Sepp.