Kas Veenuse õlal ongi heeringas, mädanev heeringas?

Rocet Labi ja MITi koostöös arendatav, Veenuse atmosfääri uurima sõitev aparaat peab selle atmosfääris vastu vaid 5 minutit. Selle ajaga peab see Maale teatama, kas seal hõljub eluks vajalikke piisku. Foto: Rocket Lab

2020. aasta septembris teatasid Briti astronoomid, et nad on «nuusutanud» Veenuse atmosfääri ja tabanud seal fosfaani (PH₃) molekule. Kui me ninad tõepoolest sinnani ulatuks, siis peaks see valdavalt süsihappegaasist koosnev gaasikiht Maale lähima planeedi ümber lehkama kui roiskuv kala või küüslauk. See nina polnud sedapuhku mitte nähtavat valgust nägev teleskoop, vaid raadioteleskoop. Kõnealused molekulid neelavad ka raadisagedusi.

Umbkaudu 267 MHz sageduse juures seda neeldumist ka mõõdeti. Terava roisuleha peale oli osa füüsikuid kui herilasest nõelatud ning Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) füüsikutel valmis kibekähku ka plaan saata Veenusele tasukohase hinnaga ehitatav mõõtejaam. See ei peakski muud tegema kui Veenuse atmosfääri sukeldudes hindama, kas selles on kohti, kus võiks olla elu.

Veenuse pinnal meile arusaadavalt süsinikupõhist elu leida on lootusetu. Planeedi pinnatemperatuur on üle 460 °C. Atmosfääriga on aga sootuks teine lugu: planeedi pinnast 55 km kõrgusel on mõnus suvine kuumus, 27 °C. Nulli ja sooja vannivee temperatuuri vahemikku jääb üle 10 km paksune atmosfäärikiht ringi hõljuvate piisakestega. Just see on kiht ja piirkond, kuhu tahetakse mädaneva heeringa lõhna ja seda põhjustada võivate elusorganismide tekke-eeldusi otsima sõita. Muski Marsi-vallutuse plaanide mõõdukasse varju jäänud Veenuse uurimise projekt on täies mahus erarahastet.