T, 27.09.2022

NEW SCIENTIST ⟩ Miks mõtlemine nii väsitav on?

Clare Wilson
, New Scientist, kaasautor
Miks mõtlemine nii väsitav on?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: ALBA-BALAMAND CC BY-SA 4.0

Teadlased tegid selgeks, miks pikaajaline mõttetöö vaimselt niivõrd kurnav on. Nende uuringu tulemused näitasid, et keskendumine põhjustab glutamaadi nimelise ühendi kogunemist aju esiosa piirkondadesse.

 

See võib selgitada, miks me rasketest ülesannetest väsinuna hoidume: glutamaadi kuhjumine teeb vaimset tööd veelgi raskemaks. Pariisi ajuinstituudi teadlase ning uuringu koostaja Antonius Wiehleri sõnul võib liigne glutamaat meile kahjulik olla: «aju vähendab selle vältimiseks oma aktiivsust.» Liigkõrge glutamaadi tase võib ajurakke kahjustada.

Paljud meist on kogenud väsimust pärast rasket vaimset pingutust nõudnud päeva, kuid seni polnud teada, miks me mõtlemisest väsime. Tundub, et ajul ei saa pärast rasket tööd energia otsa ja isegi siis, kui me ei mõtle millelegi konkreetsele, on mõned ajupiirkonnad, mida kutsutakse vaikimisi režiimivõrguks, sama aktiivsed kui kunagi varem.

Et seda paremini mõista, kasutasid Wiehler ja tema meeskond tehnikat, mida nimetatakse magnetresonantsspektroskoopiaks (MRS), mille abil saab ohutult eluskoes leiduvate kemikaalide tasemeid mõõta.

Teadlased keskendusid aju esiosa ning külgede piirkondadele, mida nimetatakse külgmiseks eesajukooreks ning seostatakse varasemate teadustööde tulemusena raskete vaimsete ülesannetega.

Paljud meist on kogenud väsimust pärast rasket vaimset pingutust nõudnud päeva.

Meeskond palus 40 inimesel MRS-skanneris lamades mäluharjutusi lahendada. Ühes sellises harjutuses pidid osalejad märkima, kas ekraanile kuvatav numbrite järjestus on eelnevast erinev või ei. Kakskümmend kuus osalejat lahendasid selle ülesande raskemat versiooni, samas kui ülejäänud 14-le anti nuputamiseks lihtsam versioon.

Teadlased mõõtsid osalejatel kaheksa neurotransmitteri taset, nende hulgas ka glutamaati.

Pärast kuute tundi mäluharjutuste lahendamist nägid teadlased, et raskemaid harjutusi lahendanud osalejate eesajukoore glutamaadi tase oli katse eelse prooviga võrreldes tõusnud. (Current Biology, doi.org/gqm8kv). Lihtsamaid ülesandeid lahendanud osalejatel jäi selle tase umbes samaks. Ülejäänud seitsme mõõdetud ajukemikaali tasemed ei muutunud ühelgi osalejal.

Teadlased uurisid ka seda, kuidas vaimne väsimus osaljete otsuste langetamist mõjutab. Selleks kombineerisid nad mäluharjutused erinevate mõtteharjutustega, näiteks küsimusega, kas osalejad valiksid pigem väikese rahasumma saamise kohe või suurema summa saamise hiljem.

Kuna raskemaid harjutusi lahendanud osalejad tundsid end vaimselt väsinuna ning nende ajus oli juba palju glutamaati, otsustasid nad väiksema rahasumma kasuks. See võiks olla näide sellest, kuidas me raskeid vaimseid ülesandeid (nagu kasu arvutamine) potensiaalselt kahjuliku glutamaadi kuhjumise ärahoidmiseks väldime.

Aju glutamaadi mõõtmise abil saab teada, kui intensiivset tööd ajupiirkond teinud on, ütleb Zürichi ülikooli teadlane Reto Huber. «Meil ei ole varem selle molekulaar- või neurotransmitteri [tasandil] mõõtmiseks vahendit olnud. See tundub väga paljutõotav,» lisab ta.

Glutamaadi taseme mõõtmine võib tulevikus potensiaalselt aidata arstidel keskendumisraskustega inimetse seisundit paremini hinnata. Sedavõivad vajada näiteks patsiendid, keda kimbutab Covid-19 järgne «ajuudu» või lapsed, kellel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

 

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Anna-Maria Sepp.

Märksõnad
Tagasi üles