K, 7.12.2022

Hulkuvad läätsed, tuhksuhkur ja nõelad silmas - loe, kuidas vanasti kaed raviti

Ajakirjas Horisont ilmunud suur lugu
Ken Kalling
, meditsiiniajaloolane
Hulkuvad läätsed, tuhksuhkur ja nõelad silmas - loe, kuidas vanasti kaed raviti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Keskaegne kaetorkaja oma tööd tegemas
Keskaegne kaetorkaja oma tööd tegemas Foto: Wikimedia Commons

Kae (ka «hall kae» või «katarakt») on silmahaigus, mis on end ootamatul moel jäädvustanud Eesti kultuurilukku. Nimelt kannab rahvusarhiivi vanima eestikeelse arhivaali tiitlit 1589. aastal Tartu rae välja antud dokument, mis kinnitab, et «silmade lõikaja, ihu- ning haavaarst» (silmade leykitaya Optalmist hywu ninck Reyede artzte) Sigismundus Awerbach oskab teha silmaoperatsioone. Tegemist pidi olema nn kaetorkajaga, minevikus küllaltki tuntud ametimehega. Katarakt oli nondel aegadel teada tõbi, ka praegusajal on see levinud silmahaigus, peamine pimedaksjäämise põhjustaja.

Vanadusega kaasnev nuhtlus

Hallkae on silmaläätse hägustumus. Lääts on silmaava (pupilli) taga asuv silmaosa, mis sisaldab läbipaistvat vedelikku. Lääts saab muuta oma kuju ning toimib seetõttu fookuskauguse reguleerijana, teravustades vikerkestale tekkivaid kujutisi. Tänu läätsele on silm võimeline selgelt nägema eri kaugusel asuvaid objekte.

Kae korral hakkab silmaläätses sisalduv vedelik hägustuma, sest selles sisalduvad valgud kalgenduvad. Võõrale silmale annab sellest tunnistust pupilli valkjaks muutumine. Siit ka tõve nimetus: cataracta tähendab ladina keeles koske, st vahust («valget») vett, kreekakeelset sõna katarrassõ võiks aga tõlkida kui «alla tormama». Kärestikule võidi viidata, lähtudes antiiksest humoraalteooriast ja mõeldes rikutud kehamahlade voolamist silma.

Haigele endale on kae sümptomiteks eeskätt nägemisteravuse ja kontrastitundlikkuse vähenemine. Ilmneda võivad ka teiselaadsed ohumärgid, nt võib valgus tunduda liiga ere, tekkida võib kanapimedus või topeltnägemine. Läätsevedelik võib värvi muuta, siis muutub nähtav valgus kollakaks või pruunikaks. Claude Monet, üks tuntud kaehaigetest, hakkas pärast tõve ilmnemist maalima tumedamates toonides.

Kae kahjustab silmi järk-järgult, kuni nägemine täielikult kaob. Ei ole selge, mis seda tõbe põhjustab. Seda eriti siis, kui me ei taha tunnistada, et süüdi on vanadus. Tegelikkuses kae tekke tõenäosus eluea pikenedes tõepoolest suureneb, mis on ilmselt ka põhjus, miks kaed leidub rohkem naistel. Vananemisega seotud kumulatiivse degeneratsiooni ning ainevahetuse muutuste kõrval tingib hallkaed arvatavasti veel mitu tegurit, alates pärilikkusest ja lõpetades üldtuntud kahjulike eluviisidega. Vahepeale jääksid traumad (sh silmaoperatsioonide tüsistused), mõned nahahaigused (leepra), ravimite kõrvalmõju, diabeet, UV-kiirgus jms.

Kaetorkamine

Minevikus on kaed Eestis nimetatud ka «kaleks» või «kõluks». Üks selle põhjustaja arvati olevat liigne silmavee valamine. Rahvameditsiinis on kae ravis lähtutud traditsioonilisele meditsiinile tüüpilisest ravimeetodist «sarnasega sarnast». Nimelt püüti tõbe, mille korral katab silma justkui valge kiht, ravida tuhksuhkrut silma puhudes või muid valgeid aineid kasutades. Teada on veel hulk vahendeid, mille «rahvafarmakoloogiline» loogika ei ole selge. Teisalt, kuivõrd kaed peeti vanade inimeste haiguseks, siis selle raviga nendel aegadel, kui vananemisse suhtuti fatalistlikumalt, eriti vaeva ei nähtudki.

Seda muidugi juhul, kui ei olnud õnne kohata mõnd rändavat kaetorkajat. Silmakae kirurgiline ravi on nimelt üks vanemaid põhjalikult kirjeldatud kirurgilisi protseduure. Vanim kae kujutis usutakse pärinevat Egiptusest üle 4000 aasta tagasi. Egiptuse kunstist otsitakse kinnitust ka toonastele kaelõikustele.

Kaeravi arvatakse olevat mainitud ka Hammurapi seadustes, mis on pärit 18. sajandist eKr. Toonased õigusaktid ei julgustanud silmaarstiks hakkama: kirjas olid nimelt ka karistused arstidele patsientide kahjustamise eest. Vastupidi ootustele ei nuheldud patsienti pimedaks teinud silmaarsti mitte silma välja torkamisega, vaid tal raiuti hoopis käsi maha.

Täpsem kirjeldus kaetorkamisest pärineb Indiast 800 aastast eKr. Operatsioon nägi välja nii, et sarvja valgekesta piiril (vikerkesta välisservas) torgati silmamunasse tera, millega urgitseti lääts oma kohalt lahti, misjärel see vajus silmamuna põhja. Sellega oli pupill avatud ning valgus sai takistamatult võrkkestale langeda.

Kaetorkamise protseduur, nii nagu omaaegsed ravitsejad seda tegid.
Kaetorkamise protseduur, nii nagu omaaegsed ravitsejad seda tegid. Foto: Horisont

Muidugi ei olnud enam võimalik kujutisi teravustada, kuid mõningane elukvaliteedi paranemine oli siiski tagatud. Jälle oli võimalik tajuda valgust ning näha ehk kontuuregi. Seda muidugi siis, kui operatsioon õnnestus, sest kui toonastes puudulikes sanitaaroludes ei juhtunud midagi hullemat, võis «hulkuv» lääts lihtsalt silmaava ette tagasi loksuda.

Kuulsaimad kaetorkamise ohvrid veel 18. sajandil olid heliloojad Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Händel, kes mõlemad jäid pimedaks. Ohtudest hoolimata sai kaetorkamisest populaarne meetod, mis levis maailmas laialt; mõnel pool Aafrika rahvameditsiinis on seda praktiseeritud tänini.

Rahvusarhiivi vanima eestikeelse arhivaali tiitlit kannab dokument, mis on väljastatud silma- ja haavaarst Sigismundus Awerbachile, kes on palunud Tartu raelt tunnistust omaravimisoskuste kohta. 29. aprillil 1589 välja antud pitseriga tunnistuses kinnitavad Tartu linnapea ja raehärrad, et austatud ja üliasjatundlik («üliteadja») kivide lõikaja ja silmade ravija isand Sigismundus Awerbach väärib palutud tunnistust. Awerbachi ravimisvõimeid kinnitavad sõltumatute tunnistajatena linnakodanikud Hans Karthusen ja Elias Rholler. Nad tunnistavad, et Awerbach on Tartu haigemajades ja seekides aidanud nägemisvaevustega inimesi. Nimeliselt on mainitud kaht naist (Anna- ja Katrina-nimelist) ning üht meest (Jurgen Schmitte), kes kõik pimedatena on Awerbachilt abi saanud. Tunnistuse eesti keelde tõlkimine osutab eestikeelseklientuuri olemasolule Tartus. Vanas tartu kirjakeeles teksti on lühidalt kokku võtnud Tartu ülikooli eesti keele kaasprofessor Külli Habicht.
Rahvusarhiivi vanima eestikeelse arhivaali tiitlit kannab dokument, mis on väljastatud silma- ja haavaarst Sigismundus Awerbachile, kes on palunud Tartu raelt tunnistust omaravimisoskuste kohta. 29. aprillil 1589 välja antud pitseriga tunnistuses kinnitavad Tartu linnapea ja raehärrad, et austatud ja üliasjatundlik («üliteadja») kivide lõikaja ja silmade ravija isand Sigismundus Awerbach väärib palutud tunnistust. Awerbachi ravimisvõimeid kinnitavad sõltumatute tunnistajatena linnakodanikud Hans Karthusen ja Elias Rholler. Nad tunnistavad, et Awerbach on Tartu haigemajades ja seekides aidanud nägemisvaevustega inimesi. Nimeliselt on mainitud kaht naist (Anna- ja Katrina-nimelist) ning üht meest (Jurgen Schmitte), kes kõik pimedatena on Awerbachilt abi saanud. Tunnistuse eesti keelde tõlkimine osutab eestikeelseklientuuri olemasolule Tartus. Vanas tartu kirjakeeles teksti on lühidalt kokku võtnud Tartu ülikooli eesti keele kaasprofessor Külli Habicht. Foto: Rahvusarhiiv

Torke asemele tuleb eemaldamine

Juba meie ajaarvamise alguses tekkis kaetorkamisele alternatiiv, millega lääts sõna otseses mõttes imeti silmast välja. Meetodit teadis arvatavasti mitu antiikaja arsti. Usutavasti kasutasid nad oma töös õõnsat toru (ja tugeva «imemisjõuga» abilist). Tuhande aasta eest Egiptuses töötanud araabia silmaarst Abu al-Qasim Ammar ibn Ali al-Mawsili on kirjutanud, et ta leiutas sel eesmärgil seest õõnsa teraviku, seega on ka meditsiinilise süstla sünd seotud kaeravi ajalooga.

Keskajal läätse eemaldamine siiski populaarseks ei saanud. Alles 1747. aastal pöördus Prantsuse arst Jacques Daviel selle meetodi juurde tagasi, tehes silma sisselõike, mille kaudu läätse välja õngitses. Tekkis konkurents kaetorkajatega, kusjuures mõlema koolkonna esindajate seas leidus šarlatane. Muide, neil oli tarvitusel ka üks lihtne võimalus, kuidas vastutusest kõrvale hiilida: nimelt soovitati patsiendil kanda pärast operatsiooni mõnda aega silmal sidet. Kui see eemaldati, oli ravitseja juba kaugel...

Järgnenud sajandil opereerimistehnikaid täiustati ning 1884. aastal võttis Karl Koller lokaalse anesteetikumina kasutusele kokaiini, mis lahendas silmaarste sajandeid häirinud olukorra, kus patsiendi silma tahtmatud liigutused arsti tööd segavad.

Uus kvalitatiivne tase saavutati pärast Teist maailmasõda, kui algas intraokulaarsete (silmasiseste) tehisläätsede ajastu. Katseid võõrkeha silma viia oli tehtud varemgi, kuid probleemiks olid kujunenud organismi äratõukemehhanismid. Klaas näiteks ei sobinud.

Sobiv inertne materjal leiti siis, kui inglise silmaarst Harold Ridley oli pannud tähele, et briti lenduritel, kelle silma oli sattunud polümetüülmetakrülaadi (nimetatud ka akrüülklaasiks või pleksiklaasiks) kilde, millest olid valmistatud lennukite tuuleklaasid, tavapäraseid äratõukereaktsioone ei tekkinud. Edaspidi sai pleksiklaasist meditsiinis n-ö kullastandard ning sellest ei valmistata mitte ainult kontaktläätsi, vaid seda kasutatakse ka ortopeedias, hambaravis jm.

Ka tänapäeval aitab operatsioon

Nüüdses maailmas põhjustab hallkae poole pimedaksjäämistest. Maailmas on sellise saatusega inimesi üle 20 miljoni, arenenud riikides elab neist vähemus. Eestis sooritatakse aastas umbes 15 000 kaeoperatsiooni.

Kuivõrd kae põhjused on ebaselged, ei ole sellele tõvele ka ravimit. Neil, kes tahavad probleemi ennetada, soovitatakse loobuda suitsetamisest, kanda UV-kiirguse vastu päikeseprille ja toituda tervislikult.

Katarakti käes kannatajaid aitab ikka kirurgia. Levinuim meetod on Charles Kelmani kasutusele võetud fakoemulsifikatsioon, mille käigus purustatakse kõigepealt lääts ultraheliga ja seejärel paigaldatakse silmasisene tehislääts. Läätsede valmistamisel on viimastel aastakümnetel tehtud suuri edusamme, mis võimaldab patsientide nägemiskvaliteeti märkimisväärselt parandada.

Ken Kalling (1963) on meditsiiniajaloolane.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus ajakirja Horisont juuli-augusti numbris.

Tagasi üles