E, 5.12.2022

MÜÜDID JA TEGELIKKUS ⟩ Ajalooliselt pole alkohol Siberi põhjarahvastele sugugi nii tundmatu, kui arvatakse

Ajakirjas Horisont ilmunud suur lugu
Aimar Ventsel
, etnoloog
Ajalooliselt pole alkohol Siberi põhjarahvastele sugugi nii tundmatu, kui arvatakse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Külalisele viina valamine on kogu Siberis austuse märk ja nii mõnegi rahva raudkindel reegel, mille täitmata jätmine häbistab peremeest.
Külalisele viina valamine on kogu Siberis austuse märk ja nii mõnegi rahva raudkindel reegel, mille täitmata jätmine häbistab peremeest. Foto: Pixabay

Põhjarahvaste kohta on käibel hulgaliselt stereotüüpe. Kõige levinum on «õilsa metslase» kujutelm, kinnistunud on ka arusaam «tsivilisatsiooni ohvrist». Mõlemad stereotüübid on ühe medali omavahel ühenduses olevad eri pooled. Etnoloogid näevad hirmsat vaeva, et nende hoiakute leviku vastu võidelda, kirjutab etnoloog ja sotsiaalantropoloog Aimar Ventsel ajakirjas Horisont.

«Õilsa metslase» stereotüüp tähendab seda, et põhjarahvaid nähakse loodusega harmoonias elavate «autentsete» rahvastena. Harmoonia usutakse seisnevat selles, et põhjarahvad tunnevad loodust ja suhtuvad selle varadesse heaperemehelikult. Sellised «õilsad metslased» ei võta kunagi keskkonnalt rohkem, kui neil elus vaja läheb, nad on ise otsekui osa loodusest.

«Autentsuse» all peetakse silmas seda, et kõnealustel «metslastel» on sügav hingeelu, mida eurooplane pole suuteline mõistma. Need rahvad on tsivilisatsioonist rikkumata, nad ei oska petta, nende siirus avaldab muljet ning omavahelised hõimu- ja peresuhted on eriti soojad ja sõbralikud.

Arvatakse, et säärased rahvad mõistavad keskkonda tänu oma hingepuhtusele paremini kui «tsiviliseeritud» rahvad ning mõningate meelest suudavad nad isegi loomade või taimedega suhelda. «Õilsa metslase» kujutise tekkele on kaasa aidanud sajad raamatud, mida Euroopa ja Põhja-Ameerika kirjanikud on loonud aastasadade jooksul.

Kui eurooplased ja nende kultuur liiga peale suruvad, siis saavad «õilsatest metslastest» «tsivilisatsiooni ohvrid». Nad kaotavad oma kultuuri ja «autentsuse», hakkavad üldjuhul himustama «valge inimese» asju, võtavad üle tarbimiskultuuri ning teinekord keeravad isegi vindi üle. Hakatakse ihaldama kokakoolat, moodsaid riideid ja nutitehnikat, pigem suheldakse internetis kui loodusega. (Kogu sellest kirjeldusest õhkub sarkasmi. Vabandan selle pärast, aga kui siin maailmas üldse on midagi püsivat, siis need kaks eelmainitud stereotüüpi.)

Ei tasu üksnes geene süüdistada

Tarbimiskultuuri ülevõtmise ja traditsioonilise kultuuri kaotamise tõttu hakkasid põhjarahvad muu hulgas tarbima alkoholi ning muutusid alkoholist suisa sõltuvaks. Kahjuks on viimane osa väitest väga tõene. Alkoholi liigtarbimine on olnud probleem kõigi Arktika põlisrahvaste seas Kanadast Venemaa Arktikani.

Valupunktist rääkides tuleks alustada ühest teisest väga levinud klišeest, nimelt sellest, et asiaatide, eriti Arktika rahvaste geneetiline vastupanuvõime alkoholi suhtes on nõrk. Seetõttu jäävad nad ruttu purju ning kaotavad enda üle igasuguse kontrolli. Olen seda nii mitu korda näinud, et ei suuda isegi kokku lugeda.

Teadlased on aastakümneid uurinud alkoholi mõju organismile, kuid laias laastus pole siiani suudetud tõestada, et asiaadid on eriti vastuvõtlikud alkoholi suhtes.

Selle juurde kuuluvad veel agressiivsushood, konfliktid ja kaklused, mis võivad lõppeda vägivalla, kehavigastuste ning surmadega. Siin tuleb arvestada asjaolu, et põhjarahvaste elamises pole enamasti puudust külm- ega tulirelvadest. Mu kolleeg John Ziker on välja arvutanud, et enamik sedalaadi vigastusi ja tapmisi on seotud nugadega. Arktika külades on peaaegu iga mees kütt ja jahinuga on mehe uhkus. Terariistu võib majapidamises vedeleda lademes, mõni kangem mees ei lahku oma jahinoast kunagi. Seevastu tulirelvi hoitakse üldjuhul kas jahionnides või lausa luku taga.

Teadlased on aastakümneid uurinud alkoholi mõju organismile, kuid laias laastus pole siiani suudetud tõestada, et asiaadid on eriti vastuvõtlikud alkoholi suhtes. Lühidalt kokku võttes on inimorganismis ensüüm ALDH (aldehüüd dehüdrogenaas), mille põhiülesanne on kaitsta inimest mürgiste ja ebavajalike ainete eest. Kui organismi satub liiga palju alkoholi, tekib selle ensüümi toimel okserefleks: inimene oksendab alkoholi välja ja mingil määral puhastub organism ise. Kui seda ensüümi organismis ei ole, siis jääb alkohol organismi ja inimene jääb kiiremini purju.

Kogu maailmas leidub piirkondi, kus inimeste organismis pole ALDH-ensüümi. Seega pole väidetav suutmatus alkoholi omastada ‒ tegelikult on see organismi kaitserefleks just alkoholi omastamise vastu ‒ ainult asiaatide probleem.

Uuringud aga näitavad, et asiaatidel tuleb ALDH-puudulikkust ette päris palju; mitme suure piirkonna elanikud tõesti kuuluvad selle kategooria alla. Niisugune eripära on näiteks omane umbes pooltele hiinlastele. Kõigest hoolimata, isegi ALDH-puudulikkust uurinud teadlased on oma artiklites tihti hoiatanud, et on vale lükata alkoholiprobleeme geenide kaela, ja vaadata tuleks ka sotsiaalseid põhjusi.

Arktilise Siberi põlisrahvaste traditsioonilise suupoolise – külmutatud kalaviilude ehk stroganina – kõrvale pakutakse enamasti ka viina.
Arktilise Siberi põlisrahvaste traditsioonilise suupoolise – külmutatud kalaviilude ehk stroganina – kõrvale pakutakse enamasti ka viina. Foto: Aimar Ventseli erakogu

Vähe uuritud elu osa

Ajalooliselt pole alkohol põhjarahvastele nii tundmatu, kui arvatakse. Euraasia põhjaosas jõudis alkohol põliselanike kätte hiina ja vene kaupmeeste kaudu juba keskajal. Ajaloolaste arvates hakkasid hiinlased Kaug-Idas ja Ida-Siberis kaubitsema 12. sajandil. Põhja-Ameerikasse võis alkohol jõuda viikingitega või siis iiri ja šoti vaalapüüdjate ning kaluritega, enne kui Kolumbus Ameerika ametlikult avastas.

Tõsiasi on aga see, et ajapikku muutus alkohol ihaldusväärseks kaubaartikliks. Juhtus sedagi, et alkoholiga harjumatud põliselanikud joodeti täis, et neilt poolmuidu karusnahku kätte saada. Kuna Siberi, Skandinaavia ja USA-Kanada põliselanike saatus ja ajalugu erinevad radikaalselt ‒ saamide ajalugu erineb isegi Skandinaavia riikide kaupa ‒, siis võtan vaatluse alla ennekõike Siberi rahvaste alkoholitarbimise.

Olen Siberis teinud välitöid alates 1990. aastate keskpaigast ning ilmekalt näinud, kuidas alkohol(ism) on põimunud eri rahvaste ellu. Ent hämmastaval kombel ei ole alkoholi sotsiaalset ja kultuurilist rolli Arktika põliselanike elus eriti uuritud. See sai mulle selgeks, kui korraldasin Tartu ülikoolis aastal 2013 ja 2014 kaks alkoholiteemalist Arktika-konverentsi. Nende käigus ilmnes, et Siberis pole rahvast, kelle sotsiaalses elus ja rituaalides ei etendaks alkohol suurt rolli. Külalisele viina valamine on kogu Siberis austuse märk ja nii mõnegi rahva raudkindel reegel, mille täitmatajätmine häbistab peremeest. Niisama oluline on asjaolu, et alkoholist on saanud paljude šamanistlike rituaalide osa.

Kolleeg Laur Vallikivi on ühel konverentsil kirjeldanud, et need neenetsid, kes on baptismi üle läinud, ei saa enam mõnes rituaalis osaleda, kuna nad ei tarbi alkoholi. Selle probleemiga on kaasnenud nende võõrandumine perekonnast ja suguvõsast. Nüüd on aga paljude Arktika rahvaste seas tekkinud meie mõistes karskusliikumised, mis propageerivad alkoholist loobumist.

Jakuutidel on alkoholisse suhtumine muutunud

Nagu enamik Põhja-Siberi kandi rahvaid, on jakuudid alkoholi tundnud alates keskajast. Ent tegemist oli ikkagi haruldase kaubaartikliga, mida teinekord õnnestus vene ja hiina kaupmeestelt vahetada või linnas käies osta. Enamik jakuute elas kuni 1960. aastateni külades ja järgis oma traditsioonilist kultuuri, mille šamanistlik osa oli siis põranda all. Alkoholi hakati rohkesti tarbima alles 1950. aastatel, kui kolhoosides ja sovhoosides hakati palka maksma rahas.

Enne seda, nagu üle terve Nõukogude Liidu, ei olnud maaelanikkond eriti raha näinud, sest palka asendasid toiduained ja tarbekaubad. Kindlasti aitas viinajoomise menule kõvasti kaasa see, et Nõukogude Liidus mitte ainult ei joodud palju, vaid ka ei tõkestatud selle tarbimist, sest alkoholiaktsiis oli riigile väga oluline sissetulek, kohati kuni 12 protsenti. Kuna kaugetesse arktilistesse asulatesse on alati olnud raske kaupu vedada, viidi sinna just kangeid jooke.

2000. aastal, kui ma esimest korda Jakuutiasse sattusin, müüdi viina ja õlut igas külapoes. Veel tegutsesid illegaalsed kaubitsejad, kelle käest sai mitu korda kallima hinnaga osta viina ka siis, kui pood oli kinni. Juba siis puutusin kokku narratiiviga: kuna asiaadid ei kanna alkoholi, siis jäävad nad ruttu purju ja kipuvad igasuguste sigadustega hakkama saama.

Seda narratiivi kasutasid nii alkoholivastase võitluse aktivistid kui ka napsitajad ise. Olen korduvalt näinud, kuidas purjuspäi kaklusesse sattunud mees hommikul naeruse näoga seletab, et tema ei saa ju midagi selle vastu teha, kui tal pole «alkoholigeeni». Ühesõnaga, mida saab tühine inimene looduse jõu vastu! Põhjus, miks tegelikult Siberi põhjarahvad alkoholi ei kanna, sai mulle selgeks, kui olin pikemat aega elanud polaarjoonetagustes külades.

Olen korduvalt näinud, kuidas purjuspäi kaklusesse sattunud mees hommikul naeruse näoga seletab, et tema ei saa ju midagi selle vastu teha, kui tal pole «alkoholigeeni».

Nimelt hakatakse seal kandis suhteliselt vara jooma. Paariteistaastased lapsed suudavad alati kusagilt nihverdada pudeli viina ja selle oma olengutel ära juua. Olen sattunud natuke vanemate noorte koosolemistele, kus alati on osalenud ka alaealisi.

Põhimõtteliselt ei olnud sellistes külades pikkadel polaaröödel muud teha, kui vaadata videoid või juua alkoholi. Nii ongi väga suurest osast põhjarahvaste esindajatest juba 20. eluaastateks saanud alkohoolikud.

Arktilised külad on nagu saared. Nad asuvad tundras või taigas ja lähim asula jääb sadade kilomeetrite kaugusele. Muid lõbustusi selle kandi elanikel ei ole: kino ei tööta, teatrit pole, enamasti pole ka trennivõimalusi. Küla, kus oma doktoritöö uuringu tegin – Loode-Jakuutias asuv dolgaani-evengi-jakuudi küla Ürüng Haia – paistis silma suure kuritegevuse ja alkoholilembuse poolest. Minu märkmete järgi selgus hiljem, et keskeltläbi igal kuul sai ebaloomulikul viisil surma mõni mees, kusjuures alati alkoholi tõttu: kas külmus purjuspäi lumehanges surnuks või pussitati mõnel joomingul. Elanikke oli külas 1200.

Siis sai küla administratsioon riigilt raha ja ehitas suure moodsa spordihalli. Kuritegevus ja alkoholitarbimine külas vähenes kohe. Õhtuti hakati hulgaliselt käima võimlas korvpalli ja teisi sportmänge mängimas. Sellepärast üritavadki paljude Siberi rahvaste külade juhid nüüd, kui Venemaa on hakanud järjest enam panustama Arktikale, luua külas sportimisvõimalusi täiskasvanutele.

Rahvuslus seab alkoholi põlu alla

Kui jakuudid hakkasid 1960. aastatel hulgi linna migreeruma, kujunes ka arvestatav jakuudi intelligents. Kultuuritegelased olid juba nõukogude ajal valutanud südant oma rahva aeglase alkoholisurma tõttu. Enamasti hakati omavahel rääkima viinast kui venelaste kolonialismi relvast, mille abil olid nad jakuudid endale allutanud.

Üks huvitav algatus jakuudi intellektuaalide seas oli n-ö kultuurse joomise propageerimine 1980. aastatel. Rühm kultuuritegelasi tuli kokku, kattis pidulaua ja otsustas demonstreerida, et napsi saab võtta ka ennast rihmaks joomata. Ent pidu lõppes padujoominguga, nagu alati. Kangekaelsed kultuuritegelased aga ei jätnud jonni ja korraldasid aina uusi olenguid. Mulle rääkis sellest üks Jakuutia kolleeg. Kui küsisin, mis neist tegelastest lõpuks sai, vastas ta napisõnaliselt: «Jõid ennast põhja.»

Umbes 2010. aasta paiku hakkasid Jakuutias tekkima rahvuslikud organisatsioonid, kes propageerisid rahvuslust jakuudi traditsiooni ja tervete eluviiside kaudu. Nad lähtusid sellest, et alkohol on jakuutidele kultuuriliselt võõras, venelastelt üle võetud. Need liikumised levitasid tihti arusaama, et asiaadid ei suuda geneetiliselt alkoholi omastada, mistõttu on joomine neile palju kahjulikum kui eurooplastele.

Kuna Venemaal on rahvuslusega lood kurjad, tuli nendel ühendustel maskeeruda spordiseltsideks või traditsioonilist religiooni viljelevateks kultuuriühinguteks. Selliseid «kultuuri- ja spordiseltse» tekkis kogu Siberis, näiteks Tuvas, Hakassias ja Burjaatias. Iseenesest poleks nende ühingutega olnud probleeme, kui need poleks kõige muu kõrval olnud äärmiselt kseno- ja homofoobsed. Suur osa sääraste ühingute liikmeskonnast on noored sportlikud mehed.

Paradoksaalsel kombel on Üs Tümüs ka Kremli-meelne organisatsioon. Ühingu liikmed lähevad vabatahtlikena Vene armeesse, et sõdida Ukrainas ja «vabastada ukrainlased natsismist».

Paar aastat tagasi korraldati Jakutski linnas Kesk-Aasia migrantide vastaseid pogromme, kus peksti segi kirgiiside, usbekkide või tadžikkide juur- ja puuviljapoode ning kohvikuid. Ulatuslike rüüsterünnakute päästikuks sai väidetav vägistamine: tadžikk oli kuritarvitanud jakuudi tüdrukut.

Mitu päeva kestnud pogrommid olid iseenesest «kultuuriühingute» aastaid viljeletud migrandivastasuse tagajärg. Nüüdseks on nendest ühingutest välja kasvanud natsionalistlik ja sõjakas organisatsioon Üs Tümüs, kes propageerib rahvuslust, alkoholivastasust ja jakuudi traditsioone. Paradoksaalsel kombel on Üs Tümüs ka Kremli-meelne organisatsioon. Ühingu liikmed lähevad vabatahtlikena Vene armeesse, et sõdida Ukrainas ja «vabastada ukrainlased natsismist».

Jättes kõrvale röögatu vaesuse, mis sunnib Venemaal just vähemusrahvuste esindajaid armeesse minema, tuleb tõdeda, et noored burjaadid, tuvalased või hakassid astuvad armeesse õhinaga. Nõnda võib oletada, et neilgi on loodud liikumised, mis jutlustavad sõjakusest ja seovad selle lojaalsusega Putini režiimile.

Kokku võttes

Praegusajal leidub kogu Arktikas põlisrahvaste organisatsioone, kes võitlevad traditsioonilise kultuuri säilimise eest ja alkoholi kuritarvitamise vastu. Üle Venemaa, Kanada ja Alaska on aastaid hoogu võtnud n-ö kuivade külade liikumine: kogukond üritab alkoholist eemale hoida ja keelab mis tahes alkohoolsete jookide sisseveo ja müügi.

Jakuudi külanaised rüüpavad uue kultuurimaja sisseõnnistamisel kumõssi. Kumõssijoomise traditsiooni elushoidmine ja propageerimine on üks viis, kuidas jakuudid viina vastu võitlevad
Jakuudi külanaised rüüpavad uue kultuurimaja sisseõnnistamisel kumõssi. Kumõssijoomise traditsiooni elushoidmine ja propageerimine on üks viis, kuidas jakuudid viina vastu võitlevad Foto: Aimar Ventseli erakogu

Olen Siberis sellistes külades käinud ja tean, et need on tekkinud enamasti kogukonna enda algatusel, mitte mõne ühingu survel. Mõni aasta tagasi jõudsid naised ühes Krasnojarski krai dolgaani külas otsusele, et joomisega tuleb teha lõpp. Nad võitlevad selle eest, et nende mehed ja pojad ei jooks. Nii näiteks piiravad sõjakad naised iga kord, kui külla saabub helikopter, terve maandumisplatsi ümber ja kõigi tulijate kotid otsitakse läbi ning alkohol konfiskeeritakse armutult.

Põhjarahvad on õigusega aru saanud, et viinal, viskil, õllel ja muudel joovastavatel jookidel, mida valge mees neile kunagi tõi, on nende olmele väga traagilised tagajärjed. Külad, kus alkoholi müük on lubatud, erinevad suuresti nn kuivadest küladest. Esimestes on õhtuti tänaval purjus mehed ja naised ning kogukonda lõhestavad vastuolud, kuid teistes toimib kogukond enamasti hästi ja ka jõukuse tase on kõrgem, sest inimesed teevad rohkem tööd.

Aimar Ventsel (1970) on etnoloog ja sotsiaalantropoloog, töötab Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis etnoloogia kaasprofessorina. Ta on teinud etnograafilisi välitöid Lääne-Siberis, Jakuutias ja Ida-Saksamaal. Peamised uurimisteemad on majandus- ja juriidiline antropoloogia, muusikakultuurid, identiteet ja omandisuhted muusikaäris.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus juuli-augusti Horisondis.

Märksõnad
Tagasi üles