T, 27.09.2022

«Sama hästi kui venelaste maa» - USA ja Suurbritannia suhtumine Balti riikide okupeerimisse

Ajakirjas Horisont ilmunud suur lugu
Kaarel Piirimäe
, Tartu Ülikooli uusima aja kaasprofessor
«Sama hästi kui venelaste maa» - USA ja Suurbritannia suhtumine Balti riikide okupeerimisse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Tippkohtumine 1943. aasta lõpus Teheranis oli esimene, millest võttis osa ka Nõukogude Liidu riigijuht Jossif Stalin (vasakul). USA president Franklin D. Roosevelt (keskel) nägi selles võimalust seada sisse eriti usalduslikud suhted kahe riigi vahel. Enne Teherani reisimist keeldus ta kohtumisest Suurbritannia peaministri Winston Churchilliga, kes tahtis kooskõlastada USA ja Briti läbirääkimispositsioone.
Tippkohtumine 1943. aasta lõpus Teheranis oli esimene, millest võttis osa ka Nõukogude Liidu riigijuht Jossif Stalin (vasakul). USA president Franklin D. Roosevelt (keskel) nägi selles võimalust seada sisse eriti usalduslikud suhted kahe riigi vahel. Enne Teherani reisimist keeldus ta kohtumisest Suurbritannia peaministri Winston Churchilliga, kes tahtis kooskõlastada USA ja Briti läbirääkimispositsioone. Foto: Avalik omand, Wikimedia Commons

Pühapäeva, 22. juuni 1941 varahommikul ületas Saksa sõjavägi Nõukogude Liidu piiri. Teise maailmasõja jõudmine NSV Liidu alale oli Nõukogude riigijuhile Jossif Stalinile šokk. Ta teadis, et sõjast ei ole võimalik kõrvale jääda, kuid ei uskunud, et peab sellesse astuma nii vara. Saksamaa kallaletung võis kujuneda surmaohuks tema võimule, kuid vahetult ähvardas see võtta temalt territooriumid, mis ta oli kokkuleppel Saksamaa diktaatori Adolf Hitleriga alles hiljuti vallutanud: Ida-Poola, alad Rumeenias ja Balti riigid. Tõepoolest, vähem kui kuu aja möödudes olid kõik need alad langenud sakslaste kätte. Hitleri rünnaku järel sai ta aga endale uued ustavad liitlased: Suurbritannia peaministri Winston Churchilli ja veidi hiljem ka Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti. Just neile hakkas Stalin peale käima, et nood kaotatud alad talle tagasi lubaksid, kirjutab ajaloolane Kaarel Piirimäe ajakirjas Horisont. 

Väljend «sama hästi kui venelaste maa» pärineb Rooseveltilt, kes ütles 1943. aastal oma abilistele, et tema jaoks ei ole vahet, kust jookseb NSV Liidu piir. Ta kõneles Poola ja NSV Liidu vahelisest piirist, mille Moskva ja Berliin olid nihutanud 1939. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel lääne poole, kuid tegi seejärel juttu ka Balti riikide tulevikust. Roosevelti arvates olid «Balti vabariigid sama hästi kui venelaste maa» ja need võis anda pärast sõja lõppu NSV Liidule.

Selline arvamus oli mõneti üllatav, sest Roosevelt pidi kindlalt teadma, et Balti riigid olid enne sõda olnud iseseisvad. Seega võis põhjus seisneda selles, et Roosevelti ja paljude teiste meelest olid Baltimaad veel sedavõrd noored riigid, et nad ei olnud jõudnud Venemaast eraldi seisvate nähtustena nende teadvuses kinnistuda. Samuti sai Roosevelt viidata ühele oma eelkäijale, Esimese maailmasõja ja Pariisi rahukonverentsi aegsele USA presidendile Woodrow Wilsonile (ametis 1913‒1921), kes ei olnud pooldanud Baltimaade eraldumist Venemaast.

Välispoliitikas on kujutluspiltidel ja kuvanditel aga äärmiselt suur roll. Otsustajad ei tee oma otsuseid mitte vahetu «reaalsuse» põhjal, vaid selle järgi, millise kuju on see «reaalsus» võtnud nende teadvuses. See, kuidas Baltimaid hoomati, oli tähtis nii toona kui ka praegusel ajal. Eriti tähtis on seejuures tähele panna, kuidas tajub maailma poliitilist kaarti nüüdisaja võimsaima riigi liider – USA president. Meenub eelmise presidendi Donald Trumpi küsimus, mille avaldas tema endine nõunik John Bolton: «Kas Soome on Venemaa osa?».

Kas USA-st ja Suurbritanniast üldse sõltus midagi?

Miks on üldse vaja teada, mida arvasid USA president Roosevelt ning Briti pea- ja sõjaminister Winston Churchill Balti riikidest? Kas neist üldse sõltus midagi, kui me teame, et Ida-Euroopa tulevik otsustati eeskätt Nõukogude ja Saksa sõjalises kokkupõrkes nn idarindel?

On tõsi, et Ida-Euroopa saatuse kujunemises oli otsustav roll NSV Liidul. Sõja lõpuks oli Punaarmee okupeerinud kõik riigid piirkonnas, mis asus laias laastus Berliini ja Moskva vahel, välja arvatud Soome ja Kreeka. Mõnest neist küll lahkuti, kuid kõigis pandi võimule Moskvale lojaalsed valitsused või vähemasti kommunistid, nagu näiteks Jugoslaavias, kus kommunistidest partisanid tulid võimule ilma Punaarmee otsese toeta. Kehtis Stalini sõnastatud põhimõte «Kus iganes keegi mingisuguse territooriumi hõivab, kehtestab ta seal oma ühiskondliku süsteemi».

Stalin, kes veel enne sõda oli lubanud, et tema kapitalistidele kastaneid tulest välja ei too, pidi oma sõnu sööma.

Lääneriikidel tuli sellega leppida, sest neil oli vaja Punaarmeed, et saada jagu Natsi-Saksamaast ja säästa oma rahvast liigsest verevalamisest. Brittidel see õnnestuski. Neil oli Teises maailmasõjas eelmise suure sõjaga võrreldes üle kahe korra vähem inimkaotusi. Järelikult tõid vajaliku vereohvi Nõukogude Liidu rahvad, sest inimkaotused võitluses sõjaliselt tõhusa ning vaimult visa Saksa armeega olid paratamatult suured.

Stalin, kes veel enne sõda oli lubanud, et tema kapitalistidele kastaneid tulest välja ei too, pidi oma sõnu sööma. Oli selge, et Stalin nõuab vereohvri eest suurt tasu ja nii otsustas ka Eesti saatuse liitlaste sõjaline otsus purustada Saksamaa eeskätt Nõukogude armee abil.

Kuid samamoodi nagu lääs vajas Nõukogude Liitu, vajas Nõukogude Liit ka läänt. Punaarmee ja Nõukogude tagala sõltusid USA ja Briti materiaalsest abist. USA lend-lease’i abiprogrammi kõigile nähtavaks sümboliks kujunes Ameerika maastikuauto villis (Willys MB), milliseid minagi mäletan oma lapsepõlves Nõukogude Eesti teedel vuramas.

Rahvasuus nimetati hiljem villisteks kõiki Nõukogude Liidus toodetud maastikuautosid. Mootorsõidukid, millest kolmandik oli lääne päritolu, samuti vedurimootorid ja vagunid, andsid Punaarmeele mobiilsuse, millega jõuti Berliinini välja. Tasub meenutada, et USA-lt sai Punaarmee poole oma lennukikütusest ja kolmandiku kõigist lennukeist. Briti impeerium saatis Nõukogude sõduritele omakorda 15 miljonit saapapaari. Ja muidugi toitus Nõukogude sõjamees ja samuti suur osa NSV Liidu elanikkonnast lääne konservidest.

Seega kujutas lend-lease hooba, millega olnuks võimalik Moskvat mõjutada, kuid president Roosevelt oli selle algusest peale välistanud. Abi saamiseks ei seatud mingeid tingimusi. Anti peaaegu kõike, küsimata midagi vastu. Miks? Sest Roosevelt eelistas suhteid, mis põhinevad usaldusel, ja leidis, et sellise elulise asjaga nagu sõjaline abi ei tohiks liitlased kaubelda.

Tal võis olla õigus, sest ilma usalduseta ei toimi ükski sõjaline koalitsioon. Meie seisukohast võis küll tegu olla veaga, kuid pikemas perspektiivis oli natsliku Saksamaa purustamine tõenäoliselt ka meie huvides: keegi ei tea, mis oleks Eesti rahvast saanud, kui Hitler oleks sõja võitnud. Välistada ei saa eestlaste küüditamist ida poole ja suuri tapatalguid, sest Saksa eluruumi rajamise plaanid olid Hitleril grandioossed ning ülimalt mõrtsukalikud.

USA ja Suurbritannia ei olnud ühtsed

Miks siis lääs ikkagi ei kasutanud oma mõjuvõimu, et sundida Stalinit järeleandmisi tegema? Põhjusi oli mitu, kuid tähtsaim neist oli ilmselt see, et Suurbritannia ja USA olid küll liitlased, kuid ei astunud päris ühte jalga. Tänapäeval oleme harjunud kõnelema Ühendkuningriigi ja USA eriti lähedastest suhetest ehk erisuhtest (special relationship), ent tollal oli olukord teine.

Peale selle, et USA ja Briti suhetes leidus palju ühist, oli seal ka rivaliteeti ja umbusaldust. Brittidele ei olnud selge, kas USA, mis oli ajanud nn isolatsioonipoliitikat, soovib võtta vastutust Euroopa ja muu maailma asjade eest. Briti välisminister Anthony Eden sellesse ei uskunud ja leidis, et britid peavad tegutsema ka siis, kui USA-le loota ei saa.

Põhiküsimus seisnes sõjajärgse stabiilsuse tagamises: kuidas tulla pärast sõja lõppu toime NSV Liiduga, millel on ülivõimas sõjavägi ning millele pärast Saksamaa lüüasaamist puudub Euroopa maailmajaos sõjaline vastukaal? Anthony Edeni ja Briti välisministeeriumi arvates oli sõjajärgset stabiilsust võimalik tagada ainult siis, kui uue üliriigiga seatakse sisse sõbralikud suhted, mida toetab mõjusfääride jaotamise kokkulepe.

1941. aasta detsembris sõitis välisminister Eden seetõttu Moskvasse, et kuulata isiklikult ära Stalini muremõtted ja soovid, milline peaks olema sõjajärgse Euroopa kord. Selgus, et Stalin peab eriti tähtsaks saada kokkuleppel oma uute liitlastega tagasi just Balti riigid, ja Eden oli nõus need talle loovutama. 1942. aasta kevadel ja talvel astus ta samme, et jõuda Staliniga kokkuleppele, millega Briti impeerium lubaks Balti riigid NSV Liidule, kuid lootuse iseseisvusele säilitaks näiteks Poola. Stalin oli juba peaaegu nõustumas, aga mõistis siis, et sellise lepinguga ei ole tal mõttekas end siduda.

Muuseas, see leping, mis olnuks sisult võrreldav kui mitte Molotovi-Ribbetropi paktiga, siis vähemasti 1938. aastal sõlmitud Müncheni lepinguga, millega Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa tükeldasid Tšehhoslovakkia riigi, oleks olnud täiesti avalik. See oleks teinud meie iseseisvuse taastamise 1991. aastal tunduvalt keerulisemaks.

Samas on võimalik, et Briti-Nõukogude mõjusfääride leping oleks hiljem kuulutatud samasuguseks veaks nagu Müncheni pakt või isegi kuriteoks. Seda me ei tea. Küll aga teame, et Rooseveltile selline leping ei meeldinud ja seda eelkõige põhjusel, et see pidi olema avalik. Niisiis ei kiitnud ta sellise lepingu sõlmimist heaks, aga ka ei võidelnud aktiivselt selle vastu.

Kuigi brittide plaan Balti riikide saatust lepinguga kindlaks määrata ei teostunud, olid nad oma mõjuvõimu Balti küsimuses siiski maha mänginud: nad olid teinud läbirääkimiste käigus järeleandmisi, saamata Moskvalt midagi vastu.

Stalini jaoks oli tegu pealesunnitud valikuga, sest ta oli lootnud jätkata Hitleri liitlasena seni, kuni kapitalistlikud riigid end omavahelises sõjas täielikult ära kurnavad.

Tagantjärele võib arutleda, kas Balti riikide käekäik olnuks teistsugune, kui britid ja ameeriklased oleksid olnud ühtsed ja loonud Stalini nõudmiste vastu ühise rinde. Võimalik, kuid siinkohal tuleb arvestada sõjasündmuste arengut. Britid olid 1940. aastal pärast Prantsusmaa lüüasaamist jäänud sisuliselt üksi. Churchill otsustas edasi võidelda, ehkki olukord oli ääretult raske. President Roosevelt ei saanud anda peaaegu mingeid lubadusi, sest Kongress ja avalikkus tahtsid sõtta astumist vältida. Lõpuks otsustasid küsimuse ameeriklaste eest jaapanlased ning 1941. aasta detsembris leidis USA end olevat sõjajalal nii Jaapani kui ka Saksamaaga.

USA ettevaatliku suhtumise tõttu oligi osa britte, nagu Anthony Eden, arvamusel, et ameeriklasi ei saa usaldada. Pealegi mängis läbirääkimistes Balti riikide üle rolli asjaolu, et Briti impeeriumist ja NSV Liidust olid saanud liitlased 1941. aasta suvel enne ameeriklaste sõtta astumist.

Stalini jaoks oli tegu pealesunnitud valikuga, sest ta oli lootnud jätkata Hitleri liitlasena seni, kuni kapitalistlikud riigid end omavahelises sõjas täielikult ära kurnavad. Alles seejärel soovis ta võitlusse sekkuda ning allutada sõjas laastatud Euroopa oma mõjuvõimule. Churchilli ja Stalini liit oli seega justkui mõistusabielu: mõlemad pooled leidsid, et sõja võitmiseks pole teist teed kui püüda koostööd teha. 1941. aasta detsembris liitus selle mõistusabieluga ka Roosevelt.

Briti välisministrile Anthony Edenile jäi sellest aga väheks – ta tahtis mõistusabielust vormida usalduslikku ja pikaajalist liitu. Oli puhas juhus, et ta alustas oma esimest visiiti Moskvasse just 7. detsembril 1941, s.o päeval, kui jaapanlased pommitasid Pearl Harbori sadamat USA-s. Nii juhtuski, et veel enne, kui ameeriklased ja britid said täpsemini kooskõlastada oma sõjaeesmärke, lubas Eden Moskvas peetud kõnelustel Stalinile Balti riigid kandikul kätte anda.

Anthony Eden (paremal) oli Briti konservatiivse partei tõusev täht, keda peeti Churchilli poliitiliseks mantlipärijaks. Eden ei mallanud peaministri toolile tõusmisega oodata ja oleks juhtohjad heameelega enda kätte võtnud. Tegelikult pidi ta ootama 1955. aastani.
Anthony Eden (paremal) oli Briti konservatiivse partei tõusev täht, keda peeti Churchilli poliitiliseks mantlipärijaks. Eden ei mallanud peaministri toolile tõusmisega oodata ja oleks juhtohjad heameelega enda kätte võtnud. Tegelikult pidi ta ootama 1955. aastani. Foto: Wikimedia Commons

Atlandi harta

Edeni lubadus oli loomulikult vastuolus alles 1941. aasta augustis kokku lepitud dokumendiga, mida tuntakse Atlandi hartana. Selles lubasid Roosevelt ja Churchill taastada iseseisvuse rahvastele, kellelt see oli vägivaldselt röövitud. USA välisministeerium oli kinnitanud, et ka eestlased, lätlased ja leedulased kuulusid selliste rahvaste hulka.

Enamgi veel, Atlandi harta koostamine oli Eesti, Läti ja Leeduga otseselt seotud. Britid püüdsid juba 1941. aasta kevadel ameeriklasi nõusse saada, et need maad tuleb loovutada NSV Liidule, kuid USA-le see mõte ei meeldinud. Riigil, kes ei olnud veel sõjategevusega seotud, oli lihtne võtta moraalijüngri positsioon. Kuna britid tahtsid saada ameeriklastelt sõjalist abi, olid nad nõus alla kirjutama peaaegu mis tahes paberile ja nii sündiski ameeriklaste pealekäimisel Atlandi harta.

Atlandi harta kujunes õlekõrreks Ida-Euroopa ja teiste piirkondade rahvastele, kes tahtsid oma vabadust taastada. Taheti uskuda, et lääs lubab kõigile rahvastele iseseisvust. Tegelikult Atlandi harta nii otse midagi ei lubanud. Oli üldsegi vaieldav, kas Balti riikide kohta Atlandi harta rakendub. Stalin ütles kohe, et kui tema arvamust oleks küsitud, oleks ta öelnud, et on harta põhimõtetega üldiselt nõus, kuid NSV Liit peab säilitama piirid, mis tal olid enne Saksamaa kallaletungi 1941. aasta juunikuus. Ehk teisisõnu, Baltikumist ta ei loobu.

Ka paljud teised okupeeritud riigid, nagu Poola ja Tšehhoslovakkia, teatasid, et harta ei kehti näiteks neile ukrainlastele ja valgevenelastele, kes peavad tagasi pöörduma Poola või Tšehhoslovakkia riigi rüppe. Tšehhoslovakkia tegi mööndusi oma riigi koosseisu kuuluvate saksa, ungari jt vähemuste suhtes (omaette probleem oli tšehhide ja slovakkide liitriigi tulevik üldse). Britid omakorda teatasid, et Atlandi harta käib ainult Euroopa kohta ja Briti impeerium jääb sellest välja, sest kolooniatest loobumine ei tulnud kõne alla. Niisiis kujunes Atlandi harta piinlikuks seigaks liitlastevahelistes suhetes ning hilisemas sõjapropagandas ei tahetud seda kuigi palju meenutada.

Tõepoolest, paljudele ameeriklastele oli brittide ja eelkõige Anthony Edeni otsus Balti riikide kontekstis Atlandi harta mõttega vastuollu minna ebameeldiv üllatus. Peaminister Churchill oli samuti häiritud mõttest, et üllad printsiibid tallatakse reaalpoliitilistel kaalutlustel jalge alla, kuid temagi oli ennekõike pragmaatik.

Roosevelt teatas, et keeldub Atlandi hartat «tükkideks rebimast» veel enne, kui tint on jõudnud sellel dokumendil kuivada. Mure avaliku arvamuse pärast oli põhjus, miks liitlased otsustasid jätta avalike mõjusfääride lepingud sõlmimata, ja sellises olukorras omandasid erilise kaalu Roosevelti, Churchilli ja Stalini omavahelised salajased kõnelused.

Roosevelti ja Churchilli kohtumist 9. ja 10. augustil 1941 võib pidada esimeseks liitlaste tippkohtumiseks hoolimata sellest, et USA ei olnud veel otseselt sõtta sekkunud. Kahe riigijuhi vahel kokku lepitud ühised Atlandi harta põhimõtted varjasid tõsiasja, et kohtumine oli mõlemale poolele pettumus. Churchill oli õnnetu, et Roosevelt ei lubanud USA sõtta astumist. Roosevelt pidi aga tõdema, et Atlandi hartal ei olnud soovitud mõju ning Ameerika avalikkus oli endiselt kindlalt sõja vastu
Roosevelti ja Churchilli kohtumist 9. ja 10. augustil 1941 võib pidada esimeseks liitlaste tippkohtumiseks hoolimata sellest, et USA ei olnud veel otseselt sõtta sekkunud. Kahe riigijuhi vahel kokku lepitud ühised Atlandi harta põhimõtted varjasid tõsiasja, et kohtumine oli mõlemale poolele pettumus. Churchill oli õnnetu, et Roosevelt ei lubanud USA sõtta astumist. Roosevelt pidi aga tõdema, et Atlandi hartal ei olnud soovitud mõju ning Ameerika avalikkus oli endiselt kindlalt sõja vastu Foto: Wikimedia Commons

Liitlaste tippkohtumised

Salajaste kõneluste puhul peetakse tavaliselt silmas liitlaste tippkohtumisi Teheranis 1943. aastal ning Jaltas ja Potsdamis 1945. aastal. Nendest konverentsidest on nii palju kirjutatud, et tekib küsimus, mida uut on veel öelda.

Tõesti, need on kõige tuntumad tippkohtumised, kuid olulisi nõupidamisi oli teisigi. Meenutagem kasvõi Churchilli ja Stalini 1944. aasta oktoobris peetud silmast silma kohtumist, kus kritseldati paberlipikutele protsente, mis märkisid, kust jookseb tulevikus NSV Liidu ja kust lääne mõjusfäär Ida-Euroopas.

Tippkohtumised Teheranis, Jaltas ja Potsdamis olid siiski kõige olulisemad. Paljud ajalooraamatud on otsinud ennekõike skandaali, keskendudes n-ö Ida-Euroopa reetmisele ning teistele Roosevelti ja Churchilli tehtud järeleandmistele.

Tegelikult tuleb tippkohtumisi analüüsida kontekstis, st vaadata, millised olid teised tähtsamad küsimused, mida arutati ja milline oli samal ajal olukord Teise maailmasõja rinnetel. Nõnda adub lugeja paremini, kui palju läbirääkimisruumi osalejatel ühes või teises küsimuses üldse oli ning kui tugev oli ühe või teise osalise läbirääkimispositsioon.

Näiteks oleks vale arvata, et Roosevelt ja Churchill oleksid saanud sundida Stalinit läbirääkimiste laua taga tegema suuri järeleandmisi. Enamasti ei olnud neil sellist mõjuvõimu ning pealegi olid neil endil soovid, mis vajasid Stalinilt vastutulelikkust.

Tegelikult olid Eesti tuleviku raamid määratud juba enne Roosevelti ja Stalini kõnealust kohtumist.

Eluline näide on brittide mure sõja ajal sakslaste kätte ja Punaarmee edasi tungides Nõukogude sõjavangi sattunud briti sõdurite pärast 1945. aasta veebruaris peetud Jalta konverentsi eel. Polnud sugugi kindel, kui ladusalt sujub vangide üleandmine. Hiljem selgus, et kartused osutusid asjatuks ja Stalin andis briti võitlejad tagasi takistusi tegemata.

Ometi mõjutas see Londoni läbirääkimiste positsiooni – tegu oli vorst vorsti vastu kauplemisega, kus igaüks tahtis midagi saada ja pidi olema valmis tegema järeleandmisi. Neid tegi ka Stalin, näiteks nõustudes koostööga Saksamaa okupeerimisel ja osalema ÜRO asutamisel.

Eesti saatuse seisukohast ei olnud liitlaste tippkohtumistel siiski erilist tähtsust, ehkki professor Eero Medijainen on pidanud Roosevelti ja Stalini jutuajamist Teherani konverentsil 1. detsembril 1943 lausa «saatuslikuks». Tõepoolest, seal andis Roosevelt mõista, et ei hakka Balti riikide tuleviku nimel Staliniga tülitsema.

Tegelikult olid Eesti tuleviku raamid määratud juba enne Roosevelti ja Stalini kõnealust kohtumist. Roosevelt oli teatanud Nõukogude saadikule USA-s Maksim Litvinovile juba 1942. aasta alguses, et tema Balti riikide pärast kaklema ei hakka. Samuti teadis Stalin tänu Nõukogude luure heale tööle, et Roosevelt kavatseb Baltimaad «loovutada». Seetõttu ei ole põhjust Roosevelti ja Stalini kohtumist Teheranis üle tähtsustada, kuigi sümboolne väärtus sel kahtlemata oli. Tegemist oli ikkagi esimese korraga, kui kaks suurriigi juhti kokku said.

Eesti saadikud Londonis ja New Yorgis

Omaette põnev küsimus on, mida suutsid ära teha Eesti saadikud, kes olid jäänud 1940. aastal läände. Neist tähtsaimad olid Londonis resideerinud August Torma ja Eesti konsul USA-s Johannes Kaiv, samuti tema abiline Ernst Jaakson, kellest sai hiljem iseseisvuse taastanud Eesti esimene suursaadik. Lääneriikidesse oli jäänud teisigi saadikuid: Kaarel Robert Pusta, kes oli põgenenud 1940. aastal Prantsusmaalt USA-sse, Heinrich Laretei Rootsis, August Warma Soomes jt.

Eesti saadikute võimalused tegutseda Eesti huvides ei olnud ühesugused. Näiteks pandi Soomes ja Rootsis küll saatkonnad kinni, kuid saadikud said teataval määral siiski oma tööd jätkata. Tegevuse raskuskese koondus kahtlemata Londonisse ja Washingtoni, kus püüti võita lääneliitlaste tähelepanu. Londonis oli võimalik suhelda ka Saksamaa poolt okupeeritud riikide eksiilvalitsustega.

Eestil olid esindajad isegi Ladina-Ameerikas: Brasiilias São Paulos tegutses Ferdinand Saukas ja Rio de Janeiros konsulina Karl Ast. Nende tegevust rahastas USA, sest ameeriklased nägid selles võimalust võidelda Saksa ja ka NSV Liidu mõjude leviku vastu Ladina-Ameerikas. Võib arvata, et eeskätt oli eestlaste teadmistest kasu USA luurele.

Kas Eesti saadikutel õnnestus lääne avalikkusele selgitada, mis Balti riikides toimub? Kui hästi oli lääs informeeritud sündmustest Läänemere idakaldal? Võiks ju arvata, et kui lääne üldsus oleks Baltimaade saatusest rohkem teadnud, ei oleks nad oma valitsuste vaikimist ja salakokkuleppeid Staliniga heaks kiitnud. Lühike vastus on, et lääne avalikkusel ei olnud kuigi head pilti sellest, mis Balti riikides täpsemalt toimub.

Küll oldi sellega hästi kursis lääne ametkondades, kes hoidsid okupeeritud Balti riikidel silma peal. See oli tähtis, et mõista ülejäänud Saksamaa kontrolli all olevatel aladel toimuvat, kuid sellest ei peetud vajalikuks üldsusele teada anda. Balti riikide saatus oli ebamugav teema. Suurbritannia kehtestas isegi tsensuuri, et muu hulgas summutada arutelu selliste ebamugavate poliitiliste küsimuste üle nagu Balti riikide tulevik. USA-s tsensuuri otseselt ei olnud, ent valitsus levitas NSV Liidule sõbralikku ja Eestile kahjulikku propagandat.

Tsensuuri ja propaganda tagajärjel oli NSV Liidu maine lääne ühiskondades sõja lõpus väga hea, mis toetas Roosevelti, Churchilli ja Stalini üsna lähedaseks kujunenud suhteid. Kõik kolm liitlast olid huvitatud, et sõjaaegne liit jääks püsima ka pärast sõda, sest selle alternatiiv – uued tülid ja ehk kolmas maailmasõdagi – näis kahest pikast sõjast räsitud maailmale liiga hirmsa väljavaatena. Liidu kokkuvarisemine varsti pärast sõja lõppu ning külma sõja algus tuli enamikule ebameeldiva üllatusena.

Hitleri-vastase koalitsiooni lagunemine ei olnud üldse nii enesestmõistetav, kui see tagantjärele võib tunduda. Stalin pani liidu jätkumisele suurt rõhku, kuid oli kindel, et pärast sõja lõppu lähevad kapitalistid-imperialistid, st inglased ja ameeriklased, omavahel tülli. Stalin lootis, et saab tulevikus vahetalitajana kahe kapitalistliku jõu vahel laveerida. Tegelikult suutsid britid ja ameeriklased hoida koostöömeelt. Stalin järeldas, et britid ja ameeriklased on kahekesi tema vastu, ja püüdis seetõttu võtta, mis vähegi sai, s.o kindlustada oma mõjusfääri Ida-Euroopas.

Kas liidu lagunemises mängis mingit rolli ka liitlaste suutmatus Balti küsimuses lõplikult kokku leppida? Suuline kokkulepe, et Balti riigid jäävad NSV Liidu koosseisu, oli olemas, kuid kirjalikult seda ei vormistatud. Balti riikide annekteerimine NSV Liidu poolt oli teiste probleemide kõrval pisike probleem ning lääs oli valmis varem või hiljem Balti riike NSV Liidu osana tunnustama. Selle plaani rikkus ära külma sõja algus. Liit lagunes ja seejärel oli suhete jahenemise pärast peaaegu võimatu lahendada probleeme läbirääkimiste teel. Külma sõja tõttu ei tunnustanudki lääs Eestit NSV Liidu osana.

Eesti Vabariigi saadik Londonis August Torma koos abikaasaga 1950. või 1960. aastatel Londoni Eesti saatkonnas
Eesti Vabariigi saadik Londonis August Torma koos abikaasaga 1950. või 1960. aastatel Londoni Eesti saatkonnas Foto: Rahvusarhiiv

Mittetunnustamispoliitika mõju Eestile

Võib küsida, kas mittetunnustamispoliitika oli üldse tähtis? Eesti oli langenud uuesti NSV Liidu võimu alla, siin algasid ulatuslikud arreteerimised ja seejärel küüditamised, mis tipnesid märtsiküüditamisega 1949. aastal. Mis kasu oli kõige selle juures mittetunnustamisest?

Mittetunnustamine mõjutas inimeste saatusi mitmel moel. Esiteks said sellest indu need, kes olid 1944. aastal läinud, relv käes, rindele või metsa nõukogude aktiivi vastu sõdima. Meie diplomaadid informeerisid kodumaale jäänud Eesti Vabariigi poliitikuid, kinnitades, et lääs ei ole tunnustanud Baltimaid NSV Liidu osana. Sellest sai indu Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi ümber koondunud põrandaalune vastupanu. Loodeti, et juhul kui Punaarmeed suudetakse piisavalt kaua Eesti territooriumilt eemal hoida – muidugi koostöös sakslastega –, võidakse Baltimaade küsimus otsustada meile positiivselt rahukonverentsil.

Paraku oli selline lootus ekslik ja mõnes mõttes isegi kahjulik. Tõsi on, et osa meie diplomaate ei hinnanud lääneriikide poliitikat adekvaatselt. Püüdes säilitada optimismi, klammerduti selle külge, et lääs ei olnud ametlikult Nõukogude anneksiooni tunnustanud. Otsuse vastupanu osutada ja Saksa sõjategevust toetada tegid aga siiski eestlased koha peal ning oma mõju võis selles olla Saksa propagandal: kui sakslased väitsid, et lääs on Baltimaad unustanud ja hüljanud, siis võisid baltlased seda käsitada hoopis ümberpöördult, vahest koguni loota, et lääneriigid neile nende iseseisvuspüüdlustes appi tulevad. Nii usuti laialdaselt, et sõda jätkub ja Nõukogude väed lüüakse peagi tagasi. Seega võis Saksa propagandal olla hoopis vastupidine mõju.

Pikemas perspektiivis oli mittetunnustamispoliitika meile siiski soodne, sest aitas alal hoida lootust, et ükskord õnnestub omariiklus taastada. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses NSV Liidu lagunemise kriisi ajal andis lääne mittetunnustamispoliitika Balti liiduvabariikidele võrreldes ülejäänud Nõukogude Liidu osadega märksa tugevama stardipositsiooni. Balti riigid taastasid iseseisvuse juba 1991. aasta augustis ega kuulutanud end iseseisvaks 1991. aasta lõpus nagu ülejäänud Nõukogude liiduvabariigid. Praegu oleme ainukesed, kes on suutnud sisse murda nii Euroopa Liidu kui ka NATO uksest.

Kaarel Piirimäe (1979) on Tartu ülikooli uusima aja kaasprofessor ja Helsingi ülikooli teadur, kes uurib 20. sajandi poliitilist ajalugu.

Horisont
Horisont Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus juuli-augusti Horisondis.

Tagasi üles