T, 27.09.2022

NEW SCIENTIST ⟩ Kas paneksid oma koduaeda kunstmuru?

Beronda L. Montgomery
, New Scientist, kaasautor
Kas paneksid oma koduaeda kunstmuru?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Silmitsesin aednikuga oma uue kodu muruplatsi. Tegemist on aeglasekasvulise ja varjutaluva luitesorti muruga, mis jääb majaesist varjutavate tammepuude alla. Tegemist on fotosünteesis tõhusate rohulibledega, mis toodavad piisavalt suhkruid ka piiratud valguses kasvamiseks, kirjutab New Scientisti kaasautor Beronda L. Montgomery.

Edukaks aiapidamiseks on oluline teada, kas teie muruplatsil kasvavad valgusnõudlikud või varjutaluvad taimed, sest nende toitainevajadused on erinevad. Kõikidel taimedel on suhteliselt suur lämmastikuvajadus, sest klorofüll, mis mis võimaldab taimedel fotosünteesida, koosneb osaliselt lämmastikust. Varjutaluvatel sortidel on aga üldiselt madalamad lämmastikunõuded ja suuremad kaaliumi vajadused kui valgusnõudlikel taimedel. Usutakse, et kaalium aitab neil keerulistes tingimustes edukalt kasvada.

Kuigi muru paistis mulle üsna terve, teatas aednik, et aias hajusalt kasvav umbrohi eemaldatakse. Pidin päris tähelepanelikult vaatama, et murust laiemate lehtedega rohelist umbrohutaime märgata. See ajas mind muigama, sest mulle meenus sageli kuuldud mantra sellest, et umbrohud on lihtsalt «halva mainega head taimed». Paar päeva pärast sissekolimist märkasin, kuidas umbrohud aeglaselt herbitsiidide all hääbunud olid. Hoov sai äärmiselt ühtse rohelise välimuse – taimne mitmekesisus oli taandatud vaid ühele varju taluvale rohuliigile.

Võttes arvesse, et muruhooldus nõuab ainuüksi Ameerika ühendriikide mandriosas aastas umbkaudu 11,3 triljonit liitrit vett, on keskkonnakaitseameti sõnul kunstmuruplatside kasutuselevõtt veekaitse seisukohast igati mõistlik otsus.

Minu tüüpilises keskläänelikus naabruskonnas leidub mitmeid omanäoliseid muruplatse. Leidub nii piinlikult hooldatud monokultuurilisi aedu kui ka selliseid, kus erinevad muru-ja heintaimed elurikast keskkonda pakuvad. Üks levinud argument üheliigiliste muruplatside vastu on see, et need on kohalike taime- ja putukaliikide jaoks elamiskõlbmatud. Teadlased on teinud ettepaneku, et aiaomanikud võiksid harvemini niita. See aitab suurendada nii taimede bioloogilist mitmekesisust kui ka tolmeldajate külastuste arvu, vähendades seejuures ka kahjurite arvu ilma igasuguste pestitsiitideta.

Muruliikide mitmekesisuse kasvatamine on teine viis pestitsiidide ja herbitsiidide vajaduse vähendamiseks, sest liigirikkad taimekooslused on umbrohtude ja kahjurite suhtes vastupidavamad.

Veepuuduse ja põua all kannatavates piirkondades muutub üha populaarsemaks kunstmuru kasutamine. Kunstmuru vaip nõuab vähem hoolt ning ei vaja üldse kastmist, väetamist ega niitmist. Võttes arvesse, et muruhooldus nõuab ainuüksi Ameerika Ühendriikide mandriosas aastas umbkaudu 11,3 triljonit liitrit vett, on keskkonnakaitseameti sõnul kunstmuruplatside kasutuselevõtt veekaitse seisukohast igati mõistlik otsus.

Aga sääraste muruplatsidega kaasnevad ka märgatavad tagasilöögid. Mõned neist koosnevad mürgistest või potentsiaalselt kahjulikest kemikaalidest. Pärast kulumist ja pleekimist tuleb need välja vahetada, kuigi paljud matid pole kergesti taaskasutatavad. Kuigi neid kasutatakse vee säästmiseks, võib kunstumurualune maapind tiheneda ning takistada vihma kogunemist ja suurendada vee äravoolu. Kuigi looduslikud taimed nõuavad kasvamiseks vett, aitavad nad samas ka kaasa loomulikule veetsüklile. Kunstmurus puudub taimede ja putukate vaheline koostöö ning nende lagunemine võib põhjustada mikroplastiku reostust.

Ülehooldatud ja üheliigiliste muruplatside ja ka kunstmuruplatside puhul tunnen vajadust kompromissi järele. Ökoloogiliste puuduste tõttu ei pane ma ilmselt kunagi oma aeda kunstmuru. Lisaks meeldib mulle väga värskelt niidetud muru lõhn. Aga alternatiive veel jagub.

Nende hulka kuuluvad rohttaimedega kaetud muruplatsid, mis vajavad vähem vett ja annavad armsa rohelise välimuse, või kohalike taimedega kaetud aed, mis samuti maapinna kattena toimivad ja on niiskuse suhtes vähenõudlikud. Näiteks kasvab akakapsas hästi just sellistes viludes Kesk-Lääne aedades nagu minu oma. Boonusena võivad need taimed aeg-ajalt pakkuda värvikat ja vaimustavat õitsemist!

Sellised taimed on sageli kohastunud suureks konkurentsiks ja seega vajavad nad vähe herbitsiide. Looduslikud rohumaad kasvavad üldiselt aeglaselt, vajavad ainult minimaalset või juhuslikku niitmist ja on tõhusad süsiniku neelajad, toetades samas ka taimede liigilist mitmekesisust. Ka üksikute taimede murule lisamine on elujõuline valik.

Seda lugu kirjutades vaatan ma aknast oma monokultuurset muruplatsi, milles viimased umbrohud hääbuvad. Ma unistan jätkusuutlikkust murust, mis koosneks võrdselt nii esteetilist naudingust kui ka loodusrikkusest.

 

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Anna-Maria Sepp.

Märksõnad
Tagasi üles