Tellijale
NEW SCIENTIST ⟩ Victoria ajastu retsept melanhoolia vastu toimib ka tänapäeval
/nginx/o/2022/07/28/14725379t1h1ad3.jpg)
Olgu selleks karastav meretuul, lainete õrn laksumine või päikese helk lainetaval merepinnal, vees või vee lähedal viibimine mõjub kuidagi sügavalt lõõgastavalt. Seda teati juba Victoria ajastul, mil mereõhuga melanhooliat raviti. Ka prantslased on sajandite vältel inimesi igasuguste vaevuste raviks looduslikele allikatele saatnud. Nüüd hakkavad teadlaste mõtted sellele vaikselt järele jõudma.
Tänapäeval oleme looduse eelistega kursis paremini kui kunagi varem. Sajad uuringud, kus on kajastatud looduse positiivseid mõjusid, on oma koha leidnud ka tervishoiupoliitikas ja linnaruumiprojektides, mille eesmärk on inimesi õue «nügida» ning sellega paljusid moodsa eluga kaasnevaid terviseriske maandada.
Kuid samal ajal, kui looduse rüppe ruttame ja sealt oma kehale ja vaimule kasu loodame lõigata, võiksime hetkeks peatuda ja täpselt kaaluda, kuhu suundume. Kuigi veedame üha enam aega rohealadel, näitab värske teadustöö, et sinised paigad – vee lähistel asuvad alad – võivad meile veelgi rohkem kasu tuua.
Ettekujutuses, et loodus meie meeleolu paranda võib, ei ole midagi uut. Jaapanis välja kujunenud shinrin-yoku ehk metsakümbluse tava järgi püütakse loodusega ühenduda kõigi meelte kaudu. See muutus eriti populaarseks 1980. aastatel, kui uuringutes oli tõestatud selle rahustavat toimet nii kehale kui ka vaimule. Muu hulgas leiti, et see alandab südame löögisagedust ning langetab vererõhku ja stressihormoonide taset.
Sellest ajast saati on metsakümbluse meetod epidemioloogilistes uuringutes toetust leidnud ning on tõestatud, et rohelisemates piirkondades elavatel inimestel on tihti parem vaimne tervis.