Üllatusena selgus, et kuumaverelisuse põhjus on kõrvades

Foto: Wits University / SWNS

Erinevalt meie kõigusoojastest sugulastest - roomajatest ja kahepaiksetest - on enamik imetajaid ja linde püsisoojased. Keha võime oma temperatuuri aktiivselt reguleerida, on tänaseni üks evolutsiooni suurimaid verstaposte, mis võimaldab püsisoojastel väga erinevates kliimades aastaringselt elada. 

Ajakirjas Writing in Nature, esitlevad teadlased värsket fossiilsete andmete analüüsi, mis püüab uuenduslikul viisil meie kehade soojenemise ajalugu sisekõrvade põhjal kirja panna.

Endotermid ehk enda kehatemperatuuri aktiivselt reguleerivad loomad on omandanud võime tarbida eellastest suuremal hulgal hapniku ning kasutada seda energia tootmiseks, mis omakorda võimaldab kiirete liigutuste jaoks lihaseid efektiivsemalt liigutada. Nii saavad nad temperatuuri langedes oma metabolismi kiirendada ning vastupidi.

Kiire liikumine nõuab aga rühi ning pilgu stabiilsust - siin tuleb mängu sisekõrv. Selles paiknevad liikumisandurid jälgivad pea liikumist ning annavad kehale orientatsiooniteavet, mille genereerimiseks poolringikujulised kanalid kehavedelike inertsi kasutavad.

Vedeliku viskoossus väheneb temperatuuri tõustes kiiresti. Selleks, et arendada kõrgemat kehatemperatuuri, säilitades samas ka sisekõrva tunnetusfunktsiooni, peaks kanalite suuruses toimuma kompenseerivaid muutused - poolringid peavad dünaamiliste omaduste säilitamiseks sihvakamaks muutuma.

Sellest tulenevalt uurisid teadlased 60 iidse ning tänaseks väljasurnud liigi fossiilide sisekõrva kuju ning suurust ning leidsid, et suure tõenäosusega kujunes püsisoojasus välja ligi 230 miljoni aasta eest. 

Teadlaste hinnangul pärines esimene püsisoojane looma Mammaliamorpha klaadist ehk ühiste ellastega grupist. Tegemist oli suuri närilisi meenutava loomaga, kelle ellased koos dinosaurustega väljakujunesid.