NÄDALA TEADUS ⟩ Saksa astronaut Matthias Maurer: Mustalt merelt Ukrainasse lastavad Vene raketid on kosmosest vaadatult nagu peo peal

Saksa astronaudi hüvastijätt: selja taha jäi Maa, ees ootab SpaceX-i Falcon 9 rakett, mis viib rahvusvahelisse kosmosejaama (ISS). Foto: JOE SKIPPER/REUTERS/Scanpix

11. novembril kell 22.03 startis Canaverali neemelt Ameerika Ühendriikides SpaceX-i rakett rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) suunas, pardal neli astronauti. Nende seas ka Saksamaa 12. kosmosesse jõudnud inimene Matthias Maurer, kelle järgmised ligi pool aastat möödusid Maast 400 kilomeetri kõrgusel. Kõike oli korduvalt treenitud, katsetatud ja läbi mängitud, kuid kohe esimestel sekunditel tundis Maurer, et päris kosmoselennul on nii mõndagi hoopis teisiti, kui ta Maa peal seni arvanud oli.

Ja 6. mail südaöö paiku Mehhiko lahte plartsatanud SpaceX-i kapslist välja ronides oli astronaudi jaoks maailm muutunud. Planeet polnud tema jaoks enam selline nagu varem, lisaks tahtis ka organism kuudepikkusest kaaluta olekust taastuda. Matthias Maurer rääkis Postimehele lähemalt, mida ta tundis nii ISSis 177 päeva jooksul kui ka nüüd hiljem Maal elades ning millised uued horisondid ta avastas. Maurer külastas Eestist 11. ja 12. juulil ja osales ESTCube korraldatud kosmosefestivali «100 km kosmosest».

Maureri unistus kosmosesse minna sai alguse üsna kindlal hetkel: «Otsustasin 2008. aastal, et tahan kosmoses ära käia,» vastab astronaut küsimusele, millal otsus sündis, sekunditki mõtlemata. «See oli kuskil märtsis-aprillis, kui tulin koju, lülitasin televiisori sisse ja seal öeldi uudistes, et Euroopa Kosmoseagentuur otsib astronauti. Mulle küll pakkus kosmos palju huvi, aga polnud veel kunagi mõelnud sinna ise minna. Siis tuligi idee, et peaks proovima. Meil on rahvusvaheline kosmosejaam ISS, teadlased, kes tegelevad seal katsetega, üleval orbiidil on rahvusvaheline tiim erinevatest riikidest. See kõik tundus siis väga põnev seiklus.»

Edasi läks kõik juba palju keerulisemaks, sest kosmoseprogrammi, nagu selgus, kandideeris ligi 8500 inimest.

Astronaudiks võib saada vaid siis, kui kutsutakse kandideerima, ja neid kutseid tehakse üsna harva. Eelmine kord oli konkurss kosmosesse minekuks näiteks kümmekond aastat varem. Selleks et sobida, peab olema kindlas vanuses, kümne aasta pärast oleks ehk olnud juba vanusepiirist väljas (Maurer on sündinud 1970. aastal). Astronaudiks palgati vaid kuus inimest, ülejäänud neli kümnest väljavalitust läksid reservi või said muud tööd kosmoseagentuuris. Kuid sellega kogu kosmoselugu veel ei lõppenud.